Minu Okeaania Lembe Mõttus

Agnit hakkas asju ükshaaval seljakotist välja tõmbama. Järsku leidis naine Agniti kotist suitsuvorsti, mille olime oma kodukandi toidupoest kaasa ostnud. „Seda küll kaasa võtta ei tohi! Sööge siin ära,“ nõudis ta.
Ausalt öeldes ei tulnud meile küll meelde kedagi, kes pärast kahekümnetunnist lendu tahaks lennujaama tollis ära süüa kangi suitsuvorsti.
„Noh, jätke siis siia hoiule,“ pakkus blondiin lahenduse välja. „Kolmkümmend viis Austraalia dollarit on hoiutasu piiramatu aja eest.“
Kolmkümmend viis dollarit vorsti eest? Hakkasime juba kaaluma vorsti ärasöömist, aga tahtsime seda ju pimedatel reisiõhtutel pitsi viina kõrvale hammustada…
„Viin! Üleliigne viin!“ plahvatas mul ja piilusin Agniti poole.
Olime ju viina täiesti deklareerimata jätnud! Nüüd viiakse meid küll tribunali ette! Mis siis saab, kui naine meie veepudeleid nuusutama hakkab ja aru saab, et seal on viin?

(jätkub raamatus)

—-

Aeg tiksus kuklasse: lennukile registreerimine lõpetati iga minut! Tormlesime mööda lennujaama ringi, otsides võimalusi osta Paapuast väljasõidu pilet odavamalt kui majalaenu kuumakse summaga. Ei õnnestunud. Sularaha eest oleks saanud ainult ühe kalli pileti. Teine meist oleks Brisbane’i lennujaamas edasi redutanud ja oodanud valge ratsuga printsi, kes ta läbi sillerdava õhu lendhobu seljas Paapuasse sõidutaks.
Infotabloo teatas: registreerimine Air Niugini lennule Port Moresbysse on lõpetatud.
Me jäime lennukist maha!

(jätkub raamatus)

—-

Minu vastas istus karm ja tõsine paapua. Tema paksude kulmude alt kiirgasid süsimustad silmad. Tema hiiglaslikud käelabad olid rusikas, keset ta vasakut säärt oli kaks suurt maohammustuse armi. Kõhus tekkis õõnes tunne. Kas me oleme ikka reaalselt valmis sukelduma metsikusse loodusse ja metsikutesse inimestesse? Meie, kaks linnavurlet?
Minu kõrval kiigutas Agnit närviliselt üle põlve visatud jalga, tema silmades paistis hulljulgus ja trots. Kummalgi meist polnud kavatsustki hakata genereerima probleeme ja nägema iga asja juures tonte kasvõi ainult selleks, et elu põnevam oleks.
„On alanud pardaleminek Cairnsi – Port Moresby lennul,“ teatas naishääl mikrofoni.
Suure mugava lennuki asemel ootas meid väike propellerlennuk. Agniti senine kerge reisiärevus asendus paanikahooga. Tõesti, alguses tekkis tõrge sellele lennukile minna. Huh!
Kohad jaotasime hirmuskaala järgi. Istusin akna alla, et Agnit vahekäigu pool kaasa võetud „abipakikesest“ suure lonksu saaks kummutada.
Ta ei teadnud, et see oli vaid kerge eelmäng kõigele, mis meid sel reisil ees ootas.

(jätkub raamatus)

—-

„Aaa-toda-toda-toda-toda!“ röökis äkki üks süsimees meie selja taga, verd täis valgunud silmad pigimustas näos tagurpidi. Ta paljastas oma punased hambad ja näitas keelt: „Aaa- toda-toda-toda-toda!“
„Einoh, nagu poleks ühtegi päeva koolis käinud.“ Ohkasin itsitades.
Pigivärvi mehed, ainsaks kehakatteks paar heinatuusti ümber niuete, tegid omavahel hoogsalt suguakti meenutavaid liigutusi. Aktsiooni lõppedes tõstsid nad pöidlad püsti ja noogutasid ümbritsevatele kiitvalt: „Gut!“ Hästi!
Kusagil mängis bänd. Suu erepunasest naeratusest kõrvuni, istus niineseelikut kandev poksija kehaehitusega mees kaksiratsi bambustorude peal, tagus lahtise saapatallaga vastu torude otsi, pigistades neist nõnda rütmi välja. Kahte leeri koondunud naised kiljusid laulda ja tegid ägedalt jalalt jalale tammudes karuseid tantsusamme.
Noored kollase-valgekirjudes õleseelikutes mehed – pikad teokarpidest ketid ümber paljaste pruunide kehade, puukoorest punutud kaunistused ümber musklis käsivarte – seadsid meile pähe sulgedest kaunistused ja tõmbasid meid oma tantsuringi. Kundu-trumme tagudes hakkasid nad meie ümber kükkis hüpates metsikut tantsu vihtuma.
Äkki saabusid kummituslikud ilmutised – asaro mudamehed. Üleni paljad, alakeha katmas vaid väike tükk kasetohtu, hiilisid nad ringi, ühes käes oda, teises roheline oks, millega enda ees salalikult vibutati. Kogu meeste ihu oli halli mudaga kokku määritud, peas suur ja raske savist mask, mille nina meenutas seakärssa ning mille suuaugust keerdusid ülespoole kihvad. Traditsiooni kohaselt kostümeerivad asaro mudamehed end surnute vaimudeks, et ära ehmatada ja eemale peletada kõik ründavad vaenlased.

(jätkub raamatus)

—-

„Kaikai buai!“
Meie ees seisis kollases narmendavas särgis ja räbalateks kulunud teksastes paapua.
„Säh, hea beetlipähkel, proovi.“
„Kaikai buai on vist see pähkel, mida ta sulle pakub,“ järeldas Agnit.
Vandeseltslaslikult silma pilgutades istus mees meie juurde murule maha, kooris ühe pähkli ja andis sellest pool mulle. „Pane suhu. Näri, noh, näri nüüd!“
Uudishimu sai vastikult kibedast maitsest võitu. Pealegi olin juba varem lugedes teooria omandanud: üheskoos beetli närimine on siin kandis kõige kiirem viis kohalikega sõbruneda. Närisin ettevaatlikult.
„Näri, näri veel!“
Algaja beetlisööjana ei teadnud ma, kas pean peeneks näritud pähkli alla neelama või välja sülitama. Kogu suu oli tuim, nagu oleks peotäie tärklist suhu pannud. Püüdsin mõru puru tähelepanu tõmbamata selja taha murule sülitada.
„Jah! Sülita! Sülita. Ptuhh! Ptuhh!“ hõikas mees innukalt ja toppis mulle pulga otsas mingit valget jahu suhu. See maitses kohutavalt!
„Gut?“ küsis beetlimees, pöidlad rõõmsalt püsti. 

(jätkub raamatus)

—-

Pikkamisi varjasid suured sünged pilved mäed, džunglist tõusis udu nagu tihe suitsusammas. Päev muutus pimedaks ja tõusis torm. Raju painutas teeäärse ürgmetsa puude oksad ja taimed maad ligi. Edasi sõitsime rängas troopikavihmas. Vesi peksis vastu meie sõiduki aknaklaase ja katust, akendest midagi näha polnud võimalik. Juht ei kasutanud isegi klaasipuhasteid, vee hulk ja kiirus oli niivõrd tugev, et sel polnud mingit mõtet. Masin pressis end aeglaselt ja vaevaliselt läbi pori.
Äkki jäime seisma. Mudalaviin pääses mägedest valla, ujutades üle kogu tee ja pehkinud silla, moodustades umbes viiekümne meetri laiuse sügava kärestikulise mudajõe, mis viib kaasa iga asja, mis sinna keerisesse satub. Voolu kiirus oli tohutu! Kõik mühises ja kohises. Vihma kallas! Võimsad tormist murtud palmitüved vuhisesid kohutava kiirusega mööda mudajõge. Vanad logisevad bussid, veoautod ja maasturid seisid järjekorras mõlemal pool seda mudauputust. Kõik ootasid, et torm ometi vaibuks, vesi alanema hakkaks ja kärestik rahulikumaks muutuks. Järjest läks pimedamaks. Meil polnud õrna aimugi, kus me oleme. Ümberringi oli vaid metsik džungel. 

(jätkub raamatus)

—-

Kui hakkas hämarduma, läksid külanaised metsa hagu tooma. Veidi aja pärast tulid nad puukoormaga tagasi, kandes puid seljas nii, et riidest koti jäme pael toetus otsmikule. Raske koorma tõttu käisid nad tasakaalu hoidmiseks kummargil. Varsti süüdati majade juures lõkked ja asuti toitu valmistama. Rannast kaugemal, vanade süngete puude all, küpsetasid mees ja naine oma maja ette tehtud lõkkel pulga otsas kakaduud. Poistekamp mängis ühel suuremal muruplatsil jalgpalli. Siis tulid mehed paadiga kalalt. Kaks väikest külapoissi sõudsid neile merele ühepuukanuuga vastu. Teised kaks ronisid puu otsas, hüppasid siis alla liivale, ja kui püsti tõusid, olid nende mustad juuksed ja tumedad kehad üleni valgeid liivaterasid täis. „Tulge,“ kutsusid meid külalapsed. „Lähme jalutame saare lõppu!“
Kõndisime piki randa, liiva ja vee piiril, jalgupidi selges merevees, mille loojuv päike mitmevärviliseks muutis. Imetlesime koralle, mida meri oli kaldale uhtunud, ja soovisime, et see päev ei lõpekski. Kõik oli nii põnev ja hingematvalt ilus…
Kui jalutamast tagasi jõudsime, oli juba pime. Muschul pole elektrit, ainult väike õlilamp valgustas külaelanike põnevil nägusid, kui istusime meie onni verandal, soojas lõunamaa öös, ja jutustasime neile elust pisikesel maal nimega Eesti. 

(jätkub raamatus)

—-

Istusime pisikese, kõrkjatest kinni kasvanud veesilma juurde murule. Paar paljast jõnglast müras vees ja jõid janu korral vett otse jõest. Üks väga vana naine, ainsaks kehakatteks mõned heinad ümber puusade, sõudis kuivanud puuoksi täis kanuuga ja lehvitas meile rõõmsalt. Onni redelist ronis üles naine, kel seljas suur palmilehtedest punutud korv papaiade ja tarodega. Metsas ajasid mehed vibude ja nooltega ahve ja linde taga, hingedemajas istusid krokodilli jõu saanud mehed. Muigasin omaette. Aeg ja ruum olid meid tsivilisatsioonist välja kirjutanud.

(jätkub raamatus)

—-

Loopisime oma kotid lennukisse ja ronisime heinamaalt otse salongi, tõmmates end kerra, et uksest sisse mahtuda. Lennukis sirgelt püsti seista polnud võimalik. Kummargil liikudes pressisime end istuma otse piloodi selja taha, kahekohalisele kunstnahast pingile, nagu vanades PAZi bussides oli. Salongi mahtus täpselt neli niisugust pinki. Ka ülejäänud seltskond surus end istuma ja piloot käivitas parempoolse mootori – põrr! Siis käivitas vasakpoolse mootori – koll-koll-koll-kriiks-kriiks. Otsast peale: parempoolne – põrr! Vasakpoolne – koll-koll-koll-kriiks-kriiks. Mina mõtlesin, et ju on see lihtsalt mingi proov ja piloot ei taha meelega vasakpoolset mootorit tööle panna. Aga käivitusüritused aina jätkusid. Pärast kuuendat katset hakkasid mul käed värisema ja Agnit palvetas juba kuuldavalt…

(jätkub raamatus)

—-

Taamal üle korallrahu muutus mere värv tumedamaks. Ujusin sinna ja hetkeks tõusid mul juuksed hirmust püsti! Äkki laiutas minu ees tumesinine sügavik! Põhja polnud näha, kaugel all tiirutas paar haid ja väiksemate kalade parved kihutasid neist mööda. Tekkis maast irdumise illusioon, meri oli nii puhas ja selge, ma oleks nagu õhus hõljunud. Milline vaatepilt! Ujusin Agniti juurde, puudutasin teda ja näitasin käega, et ta ujuks kaugemale, üle rifi.
„Kuhu?“ mulistas Agnit, tõmmates näo eest snorgeldusmaski. „Miks? Mis seal on?“
Ma ei öelnud Agnitile, mis on korallrahu taga. Tahtsin, et ka tema kogeks seda tunnet, mis valdab üleni, kui satud esimest korda sinise sügaviku kohale.
Uudishimu sai hirmust võitu. Agnit ujus rifile, siis kiiresti tagasi, võttis maski eest ja sõna otseses mõttes kiljus: „Kui kaunis, ma ei suuda! Ma tahan sinna tagasi! Uskumatu!“
Kogu hirm vee ees oli äkitsi kadunud, järele jäi ainult põletav soov seda vaatepilti uuesti ja uuesti kogeda. 

(jätkub raamatus)