Minu Norra Tanel Saimre

Lähen tuppa sisse, panen seljakoti seina najale seisma, sulgen ja lukustan ukse. Seestpoolt ukse vastu seljaga toetudes mõtlen hetke järele. Mulle tundub, et mul on nüüd kodu. Siin, teisel pool polaarjoont. Arktikas.

Ülakorruselt kostab seksimist.

(jätkub raamatus)

—-

Umbes kuu aega hiljem võib öelda, et nüüd on tõesti algamas polaaröö. Päike käib üha madalamalt ja madalamalt või ei paistagi enam mägede tagant siia madala linna peale, täpselt ei tea, sest päevad on enamjaolt pilves. Ühel hetkel ma mõistan, et ei mäleta enam, millal viimati päikest nägin. Eestlasena arvan, et olen pimedusega harjunud, aga ei ole. See pimedus viskab mu organismile parajaid vingerpusse. Näiteks ükskord pärast seminari koju kõndides teen plaane: väike õhtusöök, jorutan natuke niisama arvuti taga ja siis on aeg voodisse magama minna. Arvuti taha istudes aga langeb pilk kellale – see näitab kell kaks päeval. Kuigi organism arvab, et on õhtu, peab ikka veel üleval püsima. Kuidas sa lähed magama kell kaks päeval?

(jätkub raamatus)

—-

Me võime ehitada omale raadiolainetest ülemaailmseid võrgustikke, kududa naftast tehtud ainest venitatud niidist riideid ja lennata tiivulise raudtünniga läbi stratosfääri, aga me ei ole veel unustanud looduslike protsesside loodeid, me mäletame seda kütt-korilast, kellena me vaid kolmsada põlvkonda tagasi oma hütis tuleaseme ääres kerra tõmbudes päikesetõusust unistasime. Me mäletame päikest oma keha, mitte peaga, ja miski ei aita sellest paremini aru saada kui seitsme nädala pikkune öö.

(jätkub raamatus)

—-

Ranniku-Norra, Tromsø sealhulgas, koosneb kaljudest, fjordidest ja kitsastest asustatud maaribadest nende vahel. Põllumaad on vähe, sajandeid on toitutud kalapüügist ja sellest vähesest karjast, mida kaljune maa pidada lubab. Igas suunas tõuseb mingi mägi ja varjab vaate, nii et üks asi, mida siin peaaegu mitte kunagi ei näe, on madalal silmapiiri kohal olev taevarand. Naljakas, et kõik, kes Norras reisinud on, peavad üheks siinseks turismimagnetiks ilusaid avaraid vaateid. Neid on siin tõesti palju ja väga ilusaid, ent nende nägemiseks tuleb ronida kuhugi kõrgesse kohta. Igapäevaelu möödub aga madalal kaljude vahel.

(jätkub raamatus)

—-

Neljandal või viiendal landiviskel sikutab Esben üles umbes seitsmekilose tursa. Järgneva minuti jooksul näitab filosoofianohikust Esben üles silmapaistvat vilumust: ta virutab kalale kõigepealt noapidemega paar korda vastu vahtimist, lõikab kõhu lõhki, eemaldab mõne sujuva tõmbega sisikonna ja viskab selle üle parda paarile ei tea kust otsekohe seda nokkima pikeerivale kajakale. Kala loputatakse meres rupskijääkidest puhtaks ja pannakse kasti tallele. See päikesekummardajast kütt-korilane, kes minu sees lõkke ääres kerratõmbunult tukub, tõstab korraks pea ja vaatab Esbenit tunnustavalt: hea kalamees. Esbeni sõnadel on minu kõrvus edaspidi kohe rohkem kaalu.

(jätkub raamatus)

—-

On kohti, millega käivad kaasas kindlad lahutamatud nähtused, inimesed või asjad. Pariisi kohvikud ja Édith Piafi chanson’id. Veneetsia kanalid ja triibulise särgiga gondoljeerid. Pisa ja viltune kellatorn. New York ja Manhattani pilvelõhkujad. Bergeni puhul on see lahutamatu nähtus vihm. Rõve külm vihm, mida tuuleiilid sulle pidevalt näkku puhuvad. Vihm, siis natukene rahet, ja siis jälle vihm. See on siinse olemisega alati kaasas käiv nähtus. Taustamuusika, mida ei saa välja lülitada.

(jätkub raamatus)

—-

Meie töötame pontoonide sees, ehk Borgland Dolphini kõige alumises osas. Kui roomata seal üksinda mööda neid paake ja torusid, mis asuvad tavaliselt allpool merepinda, siis saab tunda ägedat hirmu, et äkki on kuhugi siia jäänud mõni koletis sügavustest. Igal sammul meenub 1979. aasta ulmefilm „Alien“. Vana roostes terasest kosmoselaev, voolikud, kaablid, pimedus ja koletiseoht. Samas, kui ma jõuan tagasi tööliste juurde, istun paaginurka, kus nad midagi keevitavad, nii et õhku täidab põleva raua lõhn ja lendab sädemeid, siis koletisehirm kaob ja esile kerkib hoopis midagi lapsepõlvemälestustest, näärisäraküünaldest, kui õhus oli samuti sädemeid ja põlevat rauda. Keevitajad arutavad omavahel midagi rumeenia keeles ja minul läheb nüüd juba üsna imelikuks, ma ei tea, kas pimedusest võib välja karata kosmiline koletis või näärivana.

(jätkub raamatus)

—-

Puhub kõle külm tuul ja ma astun tellingute taha kile varju, kus seisab kaks keevitajat. Ühel on käes töötav atsetüleenpõleti, millest väljub pahinal leek. Teadmiseks, et atsetüleenleegi temperatuur on umbes 3000 kraadi ja see lõikab paari sentimeetri paksusest terasest läbi nagu võist. Tuulevarjus seisev keevitaja liigutab leeki enda keha ees parajal kaugusel, et ei kõrvetaks, aeglaselt üles-alla. Mind nähes ta naeratab, sirutab kõik atsetüleenleegi 3000 Celsius-kraadi minu poole ja pakub puises inglise keeles:

„You want warm?“

(jätkub raamatus)

—-

Põhjameres on kolm maagaasi tootmisplatvormi nimedega Troll A, Troll B ja Troll C. Nad on kaldast umbes 50 kilomeetri kaugusel ja Kollsnesi maagaasi töötlemistehas on see koht, kus nendelt platvormidelt merepõhja pidi mandrini kulgev torujuhe kaldale jõuab. Otse maardlast pärit maagaas on täis veeauru ja muud ebavajalikku „mustust“, nii et ta isegi parima tahtmise juures ei põleks. Siin võetakse see maagaas vastu, puhastatakse, filtreeritakse, töödeldakse valmisproduktiks ja saadetakse torusid mööda Lääne-Euroopa tarbijateni. Inimene on ehitanud toru, mis algab kahesaja meetri sügavusel pimedas merepõhjas ja hargneb erinevaid riike mööda laiali, et lõppeda pühapäevahommikustes pannkoogilõhnalistes köökides.

(jätkub raamatus)