Maailm läbi inimese 
Minu Malta / Uus peatükk 2024 Ingrid Eomois
8.2024
Väike ja vägev
Euroopa äärealal asuvas väikeses Maltas on muistset tarkust ja elujõudu, väge ja väärikust. See kivine saar ahvatleb võimsa ajaloo, muistsete templite ja kindlustega, kunsti ja arhitektuuriga ning liigirikka loodusega. Maltalased elavad kirglikult – ja olgugi et vahel arusaamatult ja ebamugavalt, on nad alati ehedad.
Ei olnud meil Maltaga teineteisemõistmist ja armumist esimesest silmapilgust. Armastus süvenes kuude ja aastatega ning veel praegugi, kui olen siin elanud üle 20 aasta, ilmnevad mulle selle põneva riigi uudsed ja ootamatud tahud. Maltal öeldakse ikka, et inimene teeb plaane ja jumal naerab. Kuigi kõik polegi läinud plaanipäraselt, on Malta-aastad kinkinud mulle kalli pojakese, toreda sõpruskonna ja rohkelt enesearendusvõimalusi. Giidina näitan Maltat ka Eestist tulijatele ja tutvustan siin jõudumööda ka eesti kultuuri.
Suuremeelselt on Malta end mulle avanud, et õpiksin armastama seda kaljust saarestikku ja tema helde hingega elanikke. Selle eest olen Maltale tänulik.
Olen 2000. aasta sügisel, umbes aastapäevad pärast Maltalt lahkumist mahuka kohvri ja suurte plaanidega jälle saarele saabunud. Seekordne tulemine on teistsugune: kui esimest korda tulin Maltale ainult paariks kuuks tööle, siis nüüd oleme otsustanud, et kolin siia „päriseks“. Arvame, et Malta kakskeelsus (malta keele kõrval on riigikeeleks ka inglise keel) teeb minu toimetuleku siin lihtsamaks kui Conradi sisseelamise ja töövõimalused Eestis.
(jätkub raamatus)
Laudkond arendab viisakat vestlust. Räägin Eestist ja oma perest. Mainin, et tahan magistriõpinguteks Malta ülikooli astuda, aga paraku ei taheta siin tunnistada Tartu ülikooli diplomit.
Siiani peamiselt vaikides istunud isa köhatab kurgu puhtaks: „Kuidas sa siia niiviisi tulid, ennast pole ülikooligi vastu võetud? Mida sa Maltal tegema hakkad?“
Ehmatusest valguvad mul silmad pisaraid täis ja langetan pilgu taldrikusse. Malta ülikooli tahtmatus mind üliõpilaste ridadesse arvata on väga õrn teema. Põhiline on mitte pisaratel voolata lasta.
(jätkub raamatus)
„Oled sa kindel, et siin praegu kedagi ei ela? Äkki peaks koputama?“ viskan nalja. „Suvel on siin koobastes kindlasti mõnusalt jahe ka ilma konditsioneerita.“
„Koopad on tühjad, britid sundisid üheksateistkümnenda sajandi esimesel poolel viimased elanikud siit lahkuma ja asustasid nad ümber lähedal asuvasse külasse. Maltalased on ikka koobastes elanud, see oli aastasadu loomulik eluviis. Ka tänapäeval elab üks vanaproua Rabati lähedal koopas.“
„Tundub, et neil oli siin päris kodune olemine,“ nendin ringi vaadates. „Millega nad tegelesid?“
(jätkub raamatus)
Elektrikatkestused on Maltal üsna igapäevased: Malta ainuke elektrijaam ei suuda sageli piisavalt elektrit toota ning rikked on kerged tekkima. Mind on alati imestama pannud, kuidas muidu nii hea elatustasemega riigis ei pilguta sagedaste elektrikatkestuste peale keegi silmagi. Tarkadel perenaistel on Maltal gaasi-, mitte elektripliit: nii saab pere sooja õhtusöögi lauale kõigest hoolimata. Tublid Malta pereemad suudavad ka pimedas või küünlavalgel keeta-küpsetada!
(jätkub raamatus)
Olen kuulnud kodakondsusintervjuude kohta hirmujutte ja linnalegende. Räägitakse, et abikaasasid küsitletakse eraldi ja esitatakse imelikke, ehk absurdseidki küsimusi.
„Mis värvi on teie abikaasa hambahari?“ (Siinkohal jääks vastuse võlgu, ei mäleta.)
„Mis on teie abikaasa lemmiktoit?“
„Mida te teisipäeva õhtul sõite?“ (Hm, jogurtit ja juustu, kuna külmkapis polnud midagi muud?)
„Mis on teie abikaasa lemmikvärv?“
Ja nii edasi.
Intervjuupäeva hommikul olen üsna pabinas, kuigi karta pole justkui midagi. Pärast lühikest ooteaega kutsutakse meid luugi juurde. Naisametnik silmitseb meid tähelepanelikult.
(jätkub raamatus)
Esiajaloolised Ġgantija templid on Malta saarestiku umbes kolmekümne viie templi hulgas kõige vanemad. Malta saarestik on koduks maailma vanimatele ilma sideaineta ehitatud templitele, mida templiehitajate rahvas hakkas ehitama umbes kolm tuhat kuussada aastat enne meie aega. Sageli üllatab inimesi, et Inglismaa Stonehenge ja Egiptuse püramiidid ehitati nendest müstilistest Malta pühapaikadest umbes tuhat aastat hiljem. Kohalike templite ainulaadsust on tunnustanud ka UNESCO ja mitu saarestiku templit on selle väärika organisatsiooni kaitse all.
(jätkub raamatus)
Teatris püüan oma töölaua taga hommikuse käigu unustada. Tööd on palju ja põnevat, minu ülesanne on teatri avalikke suhteid arendada, avalikkust erinevatest projektidest ja etendustest teavitada, reklaammaterjale koostada, pressikonverentse korraldada ning ajakirjanike ja esinejatega suhelda. Erinevalt Eestist pole Maltal professionaalset teatritruppi, mis kuuluks teatrimaja juurde. Malta teatrimaastik koosneb asjaarmastajatest, on palju erinevaid gruppe, mõned neist on üsna tasemel, teised rohkem külateatri kanti. Esimene professionaalne teater luuakse Maltal alles 2016. aastal.
(jätkub raamatus)
Referendumipäeva hommikul on valimisjaoskondades järjekord ukse taga ja inimesed räägivad omavahel ärevalt sosistades. Mikrobussidega saabuvad oma kodanikukohust täitma nunnad, kes seisavad vaikselt oma järjekorda oodates nagu kuulekad pingviinid. Ukse ees peatub pidureid krigistades ka kiirabiauto ja sealt aidatakse välja ratastoolides otsustava ilmega vanainimesed, kes on otse haiglavoodist ja vanadekodust valima toodud. Hiljem selgub paljude meelepahaks, et üks Mellieħa vanadekodu hooldaja, kes hoolealuseid valima viis, küsis vahetult enne hääletussedeli täitmist ähvardavalt: „Kas sa tahad oma abielu lahutada?“
(jätkub raamatus)
Minu palatis kõrvalvoodis lamava malta naise abikaasa on viimaks pärast kurba stseeni lahkunud. Hingan kergendatult, kuna viimaks on veidi rahu ja vaikust. Ning kui beebi lubab, võibolla saab mõne tunni magadagi. Palatinaaber ootab keisrilõiget ja on päev varem haiglasse tulnud. Umbes tunni pärast kuulen kardina tagant jälle juttu. Ega mees ometigi palatisse tagasi ei hiilinud? Seda on õdede jutu järgi varemgi juhtunud, ükskord avastanud nad abikaasa peidust koguni voodi alt! Kell läheneb keskööle. Selgub, et paarike arutab detailselt telefoni teel lahusoldud tunni jooksul juhtunut.
(jätkub raamatus)
Pärast paberite allakirjutamist kibeleme majas tööde alustamisega: arvestame, et selle elamiskõlblikuks muutmiseks kulub umbes aasta. Peagi avastame, mida tähendab olla majaomanik UNESCO kaitse all olevas linnas: ühtegi kivi ei tohi liigutada vastava ametkonna loata. Järgnevad järjekorrad, paberikuhjad, arvukad komisjonid, ametnike majavisiidid ja muidugi arved. Otsustame, et tahame ehitada majale peale veel ühe avara ja valgusküllase korruse köögiks ja elutoaks ning katuseterrassi, kust merd vaadata. Enne kui õige komisjon korruse plaani heaks kiidab, peab arhitekt seda ümber tegema viis korda.
(jätkub raamatus)
Sõidan esmaspäeva pärastlõunal rahulikult aianduskeskusesse, mõtlen, milliseid taimi kuhu istutada, kui äkki käib kohutav kõmakas ja paari kilomeetri kauguselt tõuseb kurjaendeline tossupilv. Paugutamine pole Maltal muidugi midagi harukordset – kohalikud on fanaatilised ilutulestikuentusiastid ja ikka juhtub, et teinekord midagi ootamatult plahvatab. Aianduskeskuse riiulite vahel vantsides hakkab aga mobiiltelefon taskus ärritunult surisema – selgub, et pommiplahvatus, mida peaaegu kõikjal Maltal kuulda oli, tappis meie tuntuima uuriva ajakirjaniku Daphne Caruana Galizia. Võimas pomm hävitas täielikult naise auto ning ajakirjaniku tükkideks õhitud keha korjatakse põllult kokku veel päevi.
(jätkub raamatus)
Autoriõigus: Ingrid Eomois ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimetaja: Tiina Kanarbik
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundajad: Madis Kats, Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-116-9 (trükis)
ISBN 978-9916-82-117-6 (epub)
ISBN 978-9916-82-118-3 (epub)
pehme kaas, 130 x 190 mm
248 + 16 lk
Kommentaarid