Minu maailm Susan Luitsalu

Kui ma oma kohvrit lindilt ära sikutasin, ei tulnud ümberringi seisvad kodanikud millimeetritki eest ära, sest mõtle: pagasilint võib sekundiks silmist kaduda! See, et ma oma kohvriga neil põlvedesse äsasin ja üle saabaste rullisin, ei läinud üldse korda. Samas pidin ise kogu aeg valvel olema, et kellegi teise kohvriga kõhtu või põlveõndlasse ei saaks. Seega polnud esimesed emotsioonid olümpialinnast just kiita.

Magic! Turvamees ei olnud enam pooltki nii ülbe – juha- tas mind edasi telgi sisemusse, piletikassa moodi punkti, kus tegutses järgmine inimene, kes minu nime nimekirjast ei leidnud. Enesekehtestamise sõiduvees käratasin talle, et siis tuleb järelikult uuesti otsima hakata, ja klõpsasin letile oma ID-kaardi, et ta saaks mu nimesse põhjalikumalt süveneda. Tüdruk ehmus, alustaski otsast peale ja küsis mõne hetke pärast arglikult: „Te olete vist Saksa Vogue’ist?“

Ma ei tea, kas selle küsimuse tekitas tema jaoks imelik nimi, järjekordne arvamus, et Eesti kuulub Saksamaa koosseisu, või minu füürerlik joon, aga igatahes – kui keegi pakub välja, et sa oled Vogue’ist, on järelikult su riietuses vähemalt midagi õigesti. Ega siis moejumala nime ilmaasjata suhu ei võeta! Jess! Päev korras!

Sel ajal, kui tüdruk mu nime otsib, seletan ära, mismoodi see moenädala telgikene toimib. Peauksest sisse saad kutsega, kuid järgmisena on sul vaja saada show’ piletid saali ja istekoha numbriga. Nimelt on toimumispaik jaotatud saalideks: moeetenduste saalid, VIP-saal ja kõige keskel lounge niisama jõlkumise tarvis. Kui sul on pilet kenasti käes, siis võid seal lounge’is ringi käia, show’ algust oodata ja tasuta pudelivett juua. Lisaks on seal kohvik ja tasuta juuksurisalong (kuhu sa kohe kindlasti aega ei saa). Etendusele pääsemiseks pead muidugi veel ka kolmandat korda tõestama, et sind on just sinna kutsutud.

(jätkub raamatus)

Borja oli loomulikult maksimaalses sillas, et ma teda ära polnud unustanud. Ta hakkas mind suures eufoorias kohe Solnutškaks kutsuma ja uuris, et mis ma siis täna linnas teen.

„Nii, istuge nüüd!“ sätiti meid kõiki toolidele ja anti kätte laululehed. „Algab jumalateenistus!“

Kõigepealt rääkis Valentine – kelle ebakaines olekus ma selleks hetkeks juba päris kindel olin – pika loo sellest, kuidas temast sai Jeesuse lambuke. Nimelt olevat ta kaua vastu puigelnud, et kirikusse minna, aga siis rääkis üks sõber ta ikkagi ära ja tassis Tahiti külastuse käigus kuhugi pühakotta. Seal olevat olnud üks ratastoolis mees, keda püüti kollektiivselt ravida, ja kujutate ette – missa käigus juhtuski ime! Kutt tõusis ratastoolist ja kõndis täitsa ise altari juurde!

Selle peale otsustaski Valentine tookord, et läheb koju tagasi ja Gaston ehitab talle esimese asjana kiriku, kus ka tema saab hakata jumalasõna levitama.

„Ja nüüd laulame!“ kamandas Valentine, võttis ukulele kätte ja kukkus aktiivselt tinistama, samal ajal tahiti keeles lauldes. Gaston üürgas kaasa.

Kas meil lasti niisama õõtsuda, nagu eestlased tavaliselt teevad? Ei.

(jätkub raamatus)

Mornid ja täiesti omadega läbi, jõuame kella 18 paiku mäetippu. Väga kaua oma saavutust ja päikeseloojangu kaunidust muidugi nautida ei saa, sest mäeotsas on hullult külm (ennustatud 3 kraadi asemel –2), väga kõva tuul (mistõttu –2 tundub nagu –7) ja kohe läheb pimedaks.

„Tule, ma näitan sulle, kus on kõige parem telkimiskoht,“ tirib Marius mind kõrvale ja viib ühele kaljueendile. Vaade on nutma ajavalt ilus, sest eendi serva järel tuleb loomulikult org, aga me oleme nii kõrgel, et samalt tasemelt algab lillakas ja pehme pilvemeri, mis selle ära varjab. Tundub, nagu võiks astuda otse pilvedele. Mul on hea meel, et need pilved seal on – mitte ainult dekoratiivsel põhjusel, vaid ka seetõttu, et ma ei näe, mis on tolle vaiba all. Eeldatavasti 3000 meetrit vaheldumisi allaveeremist ja kukkumist, sest mõnes kohas on pilvevaibas augud, millest paistavad tuled, mis ei saa kuuluda millegi muu juurde kui all oru põhjas asuvatele majadele.

(jätkub raamatus)

Keldrikorruse ruumid olid liigendatud ja üheks sekundiks eksisime sinna lausa ära – nimelt astusime ühest võlvkaarest läbi ja leidsime end hoopis natuke suuremasse saali üles seatud lavalt, otse mikrofonide tagant. Saalis istunud seltskond vaatas meid sama hämmeldunult kui meie neid, kuid õnneks on mul äärmiselt kiire taibu ja väga veidra huumorisoonega abikaasa. Ta haaras enda ees oleva mikrofoni ja teatas sinna: „Tere! Ja nüüd esitame teile Eesti selle aasta Eurovisiooni-loo!“

Seltskond põrnitses meid vaikides ja ma jõudsin juba kartma hakata, sest üks neist, hiigelsuur kiilakas kapp, nägi välja erakordselt hirmuäratav ning üldse mitte… noh… õnnelik. Nullreaktsiooni peale selgitas mu abikaasa kiiresti, et tegu on naljaga, tegelikult tulime sööma, aga astusime lihtsalt valest uksest sisse. Õnneks mõjus see lõdvestavalt, kõik plaksutasid ja naersid, meie aga ronisime lavalt alla ja istusime ühte lauda. Kelner tõi menüüd, mida meil väga kaua uurida ei lastud: „Kuulge, sõbrad, te ei saa ju seal omaette istuda! Tulge meie lauda!“

(jätkub raamatus)

Kui saabub etenduse finaal, on Liibanoni mutikesed kribinal-krabinal laua peal ja tühjaks söödud praetaldrikute vahel läheb lahti hoogne tants. Käed siuglevad araabia muusika rütmis nagu maod taeva poole ja puusad nõksuvad nagu kõhutantsijatel. Hiljem löövad nad tantsu edasi veel kabareebaaris, põrandale asetatud käekottide ümber ringis nagu tüdrukud ikka. Ma võiksin seda lõbusalt hüpnotiseerivat vaatepilti jõllitama jäädagi, aga meil on veel terve nimekiri kohti, millest vähemalt osa tahaks läbi käia.

(jätkub raamatus)

Robotirestoran ise asus kuskil maa all, vist. Liblikamustri ja peegeltapeediga kaetud koridorilabürinti ja treppe oli nii palju, et päris kindel ei saa olla, aga arvan, et meid viidi kuhugi maa alla. Seal oli ootesaal, mille puhul ma ei saa taas kindel olla, kas tegu oli sisekujunduse või kassikullatehase ülejääkidega. Ruum nägi välja selline, nagu keegi oleks alla neelanud kõik Las Vegase kasiinod, neid natuke seedinud ja siis korraga välja oksendanud. Päriselt – seintes ja lagedes olid nii kuldsed sädelevad seinaplaadid kui ka reljeefsed kolmnurksed peegelplaadid. Põrand vilkus ja helendas, nagu kohati ka lagi. Mõned tugitoolid olid nagu kuldseid merekarpe meenutavad hiigelsuured konjakiklaasid, mõned toolid-lauad olid aga polsterdatud ja tepitud punase sametiga.

(jätkub raamatus)