Minu lõunamaa Mae Lender

Türgi

Järgmisel hetkel tõmbub kõht pingest krampi, kui näen loputusprotseduuri, kus saunanaine põhimõtteliselt lajatab kausitäie vett pähe. Olgu kohe öeldud, et ma ei oska ujuda, ja kuigi hamam’is ei pandagi kedagi ujuma, on mitteujujale nägupidi vees olemine kohe päris vastukarva. Üritan kogu selle nühkimise ja padjapüüriga vahu kloppimise vahel puristades saunamammile oma muret teatavaks teha. Esiotsa saab ta hoopis aru, et vajan enese loputamiseks ilmtingimata mitut kausitäit vett, ja jagabki kolleegile korralduse mulle kausse lisaks tuua, minu võimsa pantomiimi peale – kõnevõime olen juba suurest hirmust kaotanud – kupatab mu aga siiski üksi kraani alt kaussi vett laskma ja end loputama.

(jätkub raamatus)

Brasiilia

Vanalinna ehk Pelourinhosse jõudes kaob tal aga igasugune laulutuju, sest esmalt ei suuda ta leida õiget tänavat, ja olgem ausad, ega ta alguses ei püüa ka kelleltki teed küsida. See on ka mõistetav, sest… kogu see ümbruskond, kahtlane seltskond tänavail, peamiselt kerjused või mingite ainete mõju all kõikuvad tüübid, rõve grafiti osalt varemeis, osalt kasutuses majadel ei ärataks minus ka usaldust, rääkimata veel auto peatamisest ja auto kesklukustuse avamisest. Juhi kehakeel ja intonatsioon annavad siiski aimu lõpuni säilinud lootusest: „See on kuskil siin. Ma tean, et see peab siin olema. Ümber selle nurga ja paremale, seal see kindlasti on.“

Jah, see on siinkirjutaja meelevaldne tõlge – mida tahes taxista meile päriselt rääkis (äkki midagi sellist, et siin elavad kõrilõikajad, ärge minge sinna ümber nurga ja sinna paremale ärge minge ka, seal alles eile viilutati kaks teiesugust valget turisti ära).

(jätkub raamatus)

Singapur

Uus kuu, uued võimalused. Balilt tagasi tulles ootavad meid taas igavikuna näivad tunnid Singapuris, mille veetmiseks – üllatus-üllatus – tundub taas ideaalselt sobivat ekskursioonike linnas. Viis ja pool kuni 24 tundi tohib lendude vahe olla, et sinna ekskursioonile lubatäht hankida. Oo, kui targad me nüüd oleme, mõtleme veidi ülbelt, ja maandumisest tuurile registreerimise lõpuni jäävad poolteist tundi tunduvad rohkem kui piisavalt pikad olevat, terminalid ju tuttavad juba ja puha.

Lollakad!

Jälle jama pardakaartidega – eri lennufirmade ja selle tõttu, et me ka ajaliselt ei saanud Balil check-in’i ära teha, meil neid pole. Samas oleme ju nüüd targemad ja kinnitame tuurionule letis, silmad rukkilillesiniselt säramas, et meil pole mingit vahet ja meil on ju lubatud ka niisama lennujaamast välja jalutada, viisat vajamata ja muret tundmata.

Esimene takistusrada läbitud.

(jätkub raamatus)

Indoneesia

Edasi eksponeeritakse meile seda kohvikakajunni, mille väljutamine on tsiibeti oluliste töökohustuste hulgas. Või olgem ausad – see on nende ainus kohustus. Kahtlustan, et see näidis on neil juba liiga kaua kasutusel olnud, sest kui ma hiljem veidi guugeldan ja pilte vaatan, siis on need junnid ikka hoopis teist tooni. See siin oleks nagu päikese käes ära pleekinud, mõni kuu siia-sinna, mis vahet seal on. Samas, arvestades nende ubade kilohinda, siis ega mina ka ei lubaks luwak’i-äri ajades neil iga päev turistide ees uute ja värskete junnidega lehvitada.

(jätkub raamatus)

Mauritius

Enne uinumist unelektüüri lehitsedes hakkas kõrvu mingi imelik hääl, umbes selline, nagu keegi toksiks küünega millegi kõva vastu. Kuna me tegelesime mõlemad sel hetkel lugemisega, siis mõtlesime asjale suuremat tähelepanu pööramata, et teine toksib oma mõtteis olles raamatu vastu. Hääl muutis aga ilmselgelt asukohta ja tee või tina – mu värske abikaas polnud millimeetritki paigast nihkunud. 

Kuniks avastasin, et taas on toas mu sõber geko, kes põntsutab oma saba vastu laetala just täpselt selle häälega samas taktis. Ma ei taha väita, et seda heli tekitaski just nimelt saba – ma pole gekoekspert –, küllap ikka mitte, sest see oli liiga vali. Lähemalt inspekteerides näis mulle, et geko teeb seda häält siiski suuga, aga ise viskles samal ajal justkui krampides, eriti tema saba, mis vastu puitu peksles ning kummaliselt lookles ja keerdus. 

Imelike helide vahepeal liikus ta vaikselt edasi, kuni oli juba lae all otse meie voodi kohal. Meie, sinisilmsed, arutasime, et ei tea, kas ta on varasema minema utsitamise pärast pahane ja plaanib rünnakut. Näiteks öösel, une pealt, kukutades end meile näkku.

(jätkub raamatus)

Portugal

See päev saabub Portos. Võib-olla on teie hulgas enamik juba ühes või teises linnas säherduse bussiga sõitnud, võid siis edasi mitte lugeda. Kes aga ei ole, siis luba endale võimalust kaaluda alternatiive. Sest kui sa ei ole liikumispuudega või muidu laisk, siis on see buss ikka võrdlemisi tüütu liikumisvahend. Ma ei tea, äkki see kehtib vaid Porto kohta ja mujal on selle bussiga liigelda mugav ja lahe. Igatahes on sellel firmal kaks marsruuti. Ma kujutan ette, et istun, jalg üle põlve, päike paitab palgeid ja tuul sasib juustes ja siis ma vaatan parembale ja vasembale, teen paar sujuvat klõpsu (ma olen seda ju Tallinnas teoreetiliselt nii palju õppinud), mõnes kohas hüppan maha, teisal jälle tagasi bussile, ja on hästi mõnusalt muretu olemine.

(jätkub raamatus)

Kuuba

Esimese, äärmiselt uimase päeva ehmatustest kõneldes meenuvad kohemaid esimene kaubahallilaadse asutuse ja kondiitriäri külastus. Sa loed küll enne minekut ja mõtiskled hetke poes eesootava olukorra üle, aga reaalsus lajatab lahtise käega vastu vahtimist. Suur ja lage hoone ühes pikkade lettidega, millest suurem osa tühjad. Mõnes nurgas leidub midagi, enamasti ühte sorti ja hulgi. Kus midagi on, seal tungleb ka rahvas. Muide, tänaval liikuvatel inimestel lehvib sageli näpu otsas kortsuline ja pleekinud kilekott ja selle vajalikkusest saad aru alles siis, kui juhtud ise midagi poest ostma. Kui endal kotti kaasas ei ole, siis pistadki ostetud kraami taskusse või seelikusabasse.

Sageli võib märgata, et samas piirkonnas liiguvad inimesed ringi sarnase kaubaga (vahel on selleks peeglid, teinekord nikerdatud puidust nagid), mida on siis ilmselt kuhugi müügile tulnud. Meie esimene päev Vedados satub olema näiteks tordipäev. Õndsate nägudega mehed ja naised, käed pikalt ette välja sirutatud ja kätel lebamas tänane trofee – t o r t. Lahtiselt.

(jätkub raamatus)

Kreeka

Mulle hullult meeldib väljend „salarannad“ ja kindel koht, kus sellest kuulda, on kahtlemata Kreeka, loomulikult ka Korfu. Võib üsna kanget mürki võtta, et keegi tahab sulle mõne ekskursiooni just selle maagilise sõna abil maha parseldada. Ma ei vaidle sugugi vastu, et sealne rannajoon ja maastik tõepoolest loob head eeltingimused salarandadeks…

…aga halloo! Kui siin putkas rääkis Spiros mulle sellest ja sellest salarannast ja järgmises putkas Spiros number 2 niisamuti, ja seegi pole veel kõik – ka Spiros number 3 teab ja müüb neid, siis minge õige puu taha nende salarandadega! Samas ma saan muidugi aru, et kellelegi ja kuidagi peavad nad neid väljasõite ju müüma. Ainult et nädal otsa sinisinisele merele vahtimist teeb veidi rahutuks. Vesiseid ekskursioone on neil pakkuda muidugi rohkem kui küll, nagu ikka, nii et nende valiku võib vabalt kohapeale jätta. Kõige populaarsemad, tundub mulle, on ikka Paxoí ja Antípaxoi saar ja Albaania.

(jätkub raamatus)

Prantsusmaa

Selge, jääme siis selle juurde, et spiraalitame mööda laiemat ja ilmselgelt peamist tänavat pidi aina allapoole. Huvitav, et öö saabudes muutuvad isegi lõhnad, lisandub pahaendeline rõskus. Kui villad lõppevad, algab tuvastamatu tihnik ühes üksikute suurte puudega, mille all lööb õhtu edenedes ninna eriti vastik ja tummine lõhn. All-linn on juba kutsuvalt lähedal, ent kui läbi pimeduse ja lehkava „miinivälja“ mõnd otsemat rada püüda leida, siis leiame end ikka veel mingil kõrgel müüril, kust allahüppamine tooks endiselt esiti fekaalseid ja seejärel fataalseid tagajärgi.

(jätkub raamatus)