Minu Kreeka Ester Laansalu

Ilmunud
08.2011

Ühe isepäise giidi sekeldused hellenite maal

Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele.

Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t.

Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”

Ester Laansalu

 

Raamatu kordustrükk on ilmunud koos lisapeatükiga: “Minu Kreeka. Uus peatükk 2015”.

Korraga on kõik paigast ära! See, mis peaks olema üleval, on all, ja see, mis peaks olema all, on üleval. Kõik on viltu – väga viltu. Katsun jalge all mingitki pinda leida. Kuidagimoodi see ka õnnestub. Kellegi jalad toetuvad minu jalgadele, silmade kõrgusel ripub kurjakuulutavalt kellegi botas, ühele istmele on prantsatanud kolmas reisija, tema paariline püüab meeleheitlikult vabalangemist vältida…Me oleme kraavis! Bussiuksed vaatavad harmatanud rohukamarat – bussi tavaparane väljapääs on suletud. „Rahu! Ma palun – ainult rahu!” Ma ei tea, kas paistan sel hetkel korraldusi jagades Mussolini või Hitlerina, aga mu hääl mõjub neile. Kõigepealt tuleb üles leida jalanõud, sest külmavõetud maakamarale paljajalu minna oleks enesetapp. Siis peab lahti kangutama bussi õhutusluugid ja ükshaaval tasahilju maapinnale laskuma. Olen viimane. Bussijuhid annavad väljast märku – kiiremini! Heidan murelikke pilke bussi tagaosa suunas. Keegi ju ei tea, mis toimub kütusepaagi ja mootori juures. Bussi vahekäigus istub veel viimane reisija.

„Kas jalanõud on jalas?” küsin.

„Jah,” saan vastuseks.

„Jope?”

„Jah.”

“Hakkame siis minema!”

„Ma ei oska lipsu valida!” kostub vastuseks ja mind vaatavad reisija nõutud silmad…

—-

Ester! Appi!” Rahvahulgast läbi trügides õnnestub mul lõpuks ruumi pääseda. Raimond on keeratud kõhuli ja parasjagu pannakse jalga kipsi.

„Mis nüüd siis on?” mõistan vaid küsida.

„Ta ei saa aru! Ta ei saa mitte millestki aru!“

Kuna Raimond oli keeratud kõhuli, siis pandi kipsi valele jalale! Kahe peale õnnestub meil asi lõpuks selgeks teha, aga nüüd lööb valges kitlis korpulentne daam käed puusa: „Mul pool tööd juba tehtud! Kõik ilmaasjata! Tule siia ja aita mul see jama ära koristada!”

Töö lõpuks tehtud, vaatavad kanderaami alt vastu ka mu enda kipsiseks saanud varbad.

—-

Oma teisel saabumisjärgsel hommikul ootab mind kirjut triiksärki ja lipsu (!) kandev vibalik, närvilise olekuga noorepoolne meeskodanik.

„Ma ei saa magada, meil on kummitused!” prahvatab ta. „Kummitused?”

„Keegi käib ja kolistab. Siis jääb kõik vait. Seejärel algab mingi krigin, siis nagu vaikne niutsumine – ja jälle vaikus,” jätkab noormees surmtõsiselt. „Ka te olete täitsa kindel, et meil on turvaline selles majas ööbida?” küsib ta selga küüru tõmmates ja häält madaldades.

—-

Lõpuks ongi ta kohal, meister ise: poolpikkade pisut lokkis ja harali  juustega kena mees viipab mind istuma päevinäinud nahktugitooli. Arusaamatult ärev surin läbib mu keha.

„Pange oma jalg siia, mulle lähemale,” kõlab mahe käsklus ja mehe suunurgad liiguvad vaevumärgatavalt üles. Vaatan oma tolmuseid varbaid ja häbenen. Ma tulin ju ainult vaatama, või proovima või nii… Kirun oma ületamatut uudishimu. Ühtegi sõna rohkem lausumata, libistab sandaalimeister käe üle mu jala. Võpatan.

—-

Olen võtnud mõnusas korvtoolis istet ja tellinud piimaga jääkohvi frappé, kui ta mu kõrvale istub – nagu muuseas, justkui märkamata, et siin keegi on. Vaatab mulle oma tõsiste, pisut uniste silmadega otsa, pöörab seejärel pea demonstratiivselt tänava suunas ning jääb huviga jälgima lähenevat siresäärsete tüdrukute kampa. Siis tõuseb järsku, nagu tahaks minna, aga otsustab viimasel hetkel ümber ja istub tagasi mu kõrvale. Veel lähemale. No on ikka nahaal, mõtlen. Vaikime mõlemad. Piidlen kulmu alt isehakanud naabrit. Päris põnev tegelane: kastanpruunid rohekate täppidega silmad, lühike, juba pisut hallinev habe, turritavad vurrud. Pruunil karvasel rinnaesisel metallist ripatsiga sinine kaelaside. Päris maitsekas kombinatsioon.

„Sa meeldid mulle,” pean tunnistama, „kohe esimesest silmapilgust. See sinu julgus ja loomulikkus ja…”

Tunnen õrna puudutust oma jala vastas.

—-

Alustuseks võtan kõne paari pulmakorraldusega tegelevasse firmasse.

„Juulis, ütlete?” kostab imemagus naisehääl telefonitoru teisest otsast.

„Juulis, juulis,” vastan kärmelt ja ootusrikkalt. Ma tean vastust ette, aga nagu ütleb kreeka vanasõna: uppuja haarab kasvõi iseenese juustest.

„On veel mõned vabad päevad, teil on tõesti vedanud, aganädala sees. Nädalalõppudel ei ole enam ühtegi kuupäeva pakkuda,” kuulen paberilehtede krabinat ja tähtsaks tehtud häält.

„Kas teisipäev, 17. kuupäev, on vaba?” küsin, uskumata oma kõrvu.

„Seitsmeteistkümnes? On tõesti vaba, aga see ei ole teisipäev, see on neljapäev!”

„Ei ole, ei ole!” karjatan telefoni, sest juba peaaegu peosolnud võimalus hakkab sealt ära libisema. „See on kindlasti teisipäev! Ma vaatan praegu kalendrisse!”

„Millise aasta kalendrisse?” püütakse minu üle teisel pool toru nalja teha. Ja samal hetkel mõistame mõlemad, et see ei olegi nali. Me tõesti vaatame erinevate aastate kalendrisse. Mina ikka sinna tänavuse ehk 2007. aasta kalendrisse, aga pulmakorraldaja muidugi 2008. aasta omasse – sest need õilsad hinged, kes võtavad vastu reserveeringuid juba aastaisse 2009 ja 2010, ei oska minu moodi lootusrikkalt isegi mitte mõelda.

  • Autoriõigus: Ester Laansalu ja Petrone Print OÜ, 2011
  • Toimetaja: Epp Petrone
    Keel ja korrektuur: Egle Pullerits
    Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
    Kaart: Kudrun Vungi
  • Trükk: Greif OÜISBN 978-9949-479-55-9pehme kaas, 130 x 190 mm
    248 lk

Comments


Külaline
Meelis
2 years 1 month ago

Aga mina olen Estriga hetkel Kreekas ja olen väga-väga õnnelik et selline inimene siin olemas on 🙂

Külaline
Maarja
2 years 4 months ago

Mulle väga meeldis! Tõesti! Minu arust just väga ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, nauditav lugeda. Raske käest panna. Ma pole ise Kreekas käinud, aga pärast raamatu lugemist tekkis vastupandamatu soov ka ise kõik need paigad läbi käia.

Külaline
age
7 years 7 months ago
Külaline
Tiina
7 years 10 months ago

Vastuseks Martale. “Minu Kreekat” on võimalik soetada Rahva Raamatu ja Apollo ketipoodidest. Supermarketite piiratud valikuga raamatulettidelt seda ei pruugi küll enam leida, sest sinna tellitakse juurde vaid uusi nimetusi.

Külaline
Marta Mai
7 years 10 months ago

Suurepärane raamat! Suured tänud Estrile! Olen Kreekas mitmeid kordi käinud ja võin kinnitada, et asju nimetataksegi eri paikaes eri nimedega, kuidas kuskil kombeks. Ja raamat rääkis tõepoolest Kreekast, mis mulle just sobis. Sain väga põnevaid asju teada, millest enne aimugi polnud. Miks peaks inimene enda isiklikku elu terve Eesti rahvaga jagama?! Ja arvan, et see raamat on suure pieteeditundega kirjutatud – reisijate tegudest oleks võinuds vist väga palju pikantseid seiku avalikkuse ette tuua, aga seda polnud tehtud.
Ja eelmisele kirjutajale tahaksin vastu lisada, et mis seisukohast siis see raamat oleks pidanud kirjutatama, koduperenaise omast või? Selgelt oli öeldud, et selle kirjutas giid. Aga raamatupoest ma enam seda raamatut ei leidnud. Seega küsimus siis kirjastusele – miks?

Külaline
Rosaalie
7 years 10 months ago

Ootasin sellelt raamatult väga palju. Olen ise lapsepõlvest Kreekasse igatsenud ja mõned aastad tagasi sai unistus teoks ning elasin mõnda aega Kreetal. Olen püüdnud läbi lugeda kõik ekspatriaatide poolt Kreeka kohta kirjutatud raamatud ja pean tunnistama, et minu jaoks jäi see raamat keskpäraseks. Natuke laialivalguv ja kuiv. Mul pole olnud au autorit kohata, aga usun, et tema giiditöö ja suuline väljendusoskus on kindlasti paremad – ega muidu inimesed teda ei kiidaks. Raamat kahjuks jättis mind leigeks. Päris Kreeka on nii tohutult palju värvilisem. Aga ega kõik ei olegi kirjanikuks sündinud.
Lisaks leidsin sealt mõned asjad, mida pidasin algul vigadeks, kuid hiljem järeldasin, et küllap tehakse lihtsalt Kreetal asju veidi teisiti.. Näiteks “hortá” on roheliste (peamiselt) metsikult kasvavate söödavate taimede üldnimetus ning Esteri mainitud meie võilillega suguluses olev taim on stamnagathi. Favat ei tehta Kreetal kohe päris kindlasti kikerhernesest vaid tavalisest kollasest hernest. Kikerhernesest saab hummust.
Aga kreetalased ise nimetavad ka ennast rohkem “kritiki”, kui “ellenika” ja mandril ning teistel saartel peetakse kreetalasi natuke pöörasteks ja erinevateks. Küllap siis on toitumistavades ka need väiksed erinevused ja võibolla mandril nimetataksegi asju teisiti.

Külaline
Niru
7 years 10 months ago

Aitäh Estrile nauditava lugemiselamuse pakkumise eest! Minu jaoks ei jäänud raamatu “Minu”-pool “Kreeka” kõrval sugugi märkamatuks, olid ju paljud raamatus mainitud tegelased autorile Kreekas lähedaseks saanud. Ja mõnus huumor ja väike tögamine (no see roosade banaanidega lips) ainult lisas vürtsi. Kangesti tahaks nüüd Kreekasse sõita.

Külaline
lilleriin
7 years 11 months ago

Väga informatiivne lugemine, rohkem fakte ja numbreid, kui ma haarata suudan, aga kindlasti selline raamat, mille kreekasse minnes kaasa võtaksin. Teised Minu-raamatud andsid suurema emotsiooni võibolla, kuid see raamat oli Lonely Planety taoline laiahaardeline giid, mida reisil lahti lüüa ja vajalik infokild jälle üles otsida. Hea lugemine ja meeletu suur töö, mis selle taga on olnud, et kogu see info hankida ja nauditavasse vormi sulatada.

Külaline
Maria
8 years 2 months ago

Suur tänu raamatu tegijale, Ester Laansalule! Aus ja otsekohene suhe on kohe tunda ja on meeldivaks vahelduseks lugemisel seda raamatut. Ootame huviga uusi kummardusi Kreekale ja loodame et peatselt avanevad nii mõnedki uksed uutele avastustele! Südamest hea meel oli raamatut lugedes. Tervist ja häid ettevõtmisi edaspidiseks autorile!