Maailm läbi inimese 
Minu Kreeka Ester Laansalu
08.2011
Ühe isepäise giidi sekeldused hellenite maal
Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele.
Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t.
Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”
Ester Laansalu
Raamatu kordustrükk on ilmunud koos lisapeatükiga: “Minu Kreeka. Uus peatükk 2015”.
Korraga on kõik paigast ära! See, mis peaks olema üleval, on all, ja see, mis peaks olema all, on üleval. Kõik on viltu – väga viltu. Katsun jalge all mingitki pinda leida. Kuidagimoodi see ka õnnestub. Kellegi jalad toetuvad minu jalgadele, silmade kõrgusel ripub kurjakuulutavalt kellegi botas, ühele istmele on prantsatanud kolmas reisija, tema paariline püüab meeleheitlikult vabalangemist vältida…Me oleme kraavis! Bussiuksed vaatavad harmatanud rohukamarat – bussi tavaparane väljapääs on suletud. „Rahu! Ma palun – ainult rahu!” Ma ei tea, kas paistan sel hetkel korraldusi jagades Mussolini või Hitlerina, aga mu hääl mõjub neile. Kõigepealt tuleb üles leida jalanõud, sest külmavõetud maakamarale paljajalu minna oleks enesetapp. Siis peab lahti kangutama bussi õhutusluugid ja ükshaaval tasahilju maapinnale laskuma. Olen viimane. Bussijuhid annavad väljast märku – kiiremini! Heidan murelikke pilke bussi tagaosa suunas. Keegi ju ei tea, mis toimub kütusepaagi ja mootori juures. Bussi vahekäigus istub veel viimane reisija.
„Kas jalanõud on jalas?” küsin.
„Jah,” saan vastuseks.
„Jope?”
„Jah.”
“Hakkame siis minema!”
„Ma ei oska lipsu valida!” kostub vastuseks ja mind vaatavad reisija nõutud silmad…
—-
Ester! Appi!” Rahvahulgast läbi trügides õnnestub mul lõpuks ruumi pääseda. Raimond on keeratud kõhuli ja parasjagu pannakse jalga kipsi.
„Mis nüüd siis on?” mõistan vaid küsida.
„Ta ei saa aru! Ta ei saa mitte millestki aru!“
Kuna Raimond oli keeratud kõhuli, siis pandi kipsi valele jalale! Kahe peale õnnestub meil asi lõpuks selgeks teha, aga nüüd lööb valges kitlis korpulentne daam käed puusa: „Mul pool tööd juba tehtud! Kõik ilmaasjata! Tule siia ja aita mul see jama ära koristada!”
Töö lõpuks tehtud, vaatavad kanderaami alt vastu ka mu enda kipsiseks saanud varbad.
—-
Oma teisel saabumisjärgsel hommikul ootab mind kirjut triiksärki ja lipsu (!) kandev vibalik, närvilise olekuga noorepoolne meeskodanik.
„Ma ei saa magada, meil on kummitused!” prahvatab ta. „Kummitused?”
„Keegi käib ja kolistab. Siis jääb kõik vait. Seejärel algab mingi krigin, siis nagu vaikne niutsumine – ja jälle vaikus,” jätkab noormees surmtõsiselt. „Ka te olete täitsa kindel, et meil on turvaline selles majas ööbida?” küsib ta selga küüru tõmmates ja häält madaldades.
—-
Lõpuks ongi ta kohal, meister ise: poolpikkade pisut lokkis ja harali juustega kena mees viipab mind istuma päevinäinud nahktugitooli. Arusaamatult ärev surin läbib mu keha.
„Pange oma jalg siia, mulle lähemale,” kõlab mahe käsklus ja mehe suunurgad liiguvad vaevumärgatavalt üles. Vaatan oma tolmuseid varbaid ja häbenen. Ma tulin ju ainult vaatama, või proovima või nii… Kirun oma ületamatut uudishimu. Ühtegi sõna rohkem lausumata, libistab sandaalimeister käe üle mu jala. Võpatan.
—-
Olen võtnud mõnusas korvtoolis istet ja tellinud piimaga jääkohvi frappé, kui ta mu kõrvale istub – nagu muuseas, justkui märkamata, et siin keegi on. Vaatab mulle oma tõsiste, pisut uniste silmadega otsa, pöörab seejärel pea demonstratiivselt tänava suunas ning jääb huviga jälgima lähenevat siresäärsete tüdrukute kampa. Siis tõuseb järsku, nagu tahaks minna, aga otsustab viimasel hetkel ümber ja istub tagasi mu kõrvale. Veel lähemale. No on ikka nahaal, mõtlen. Vaikime mõlemad. Piidlen kulmu alt isehakanud naabrit. Päris põnev tegelane: kastanpruunid rohekate täppidega silmad, lühike, juba pisut hallinev habe, turritavad vurrud. Pruunil karvasel rinnaesisel metallist ripatsiga sinine kaelaside. Päris maitsekas kombinatsioon.
„Sa meeldid mulle,” pean tunnistama, „kohe esimesest silmapilgust. See sinu julgus ja loomulikkus ja…”
Tunnen õrna puudutust oma jala vastas.
—-
Alustuseks võtan kõne paari pulmakorraldusega tegelevasse firmasse.
„Juulis, ütlete?” kostab imemagus naisehääl telefonitoru teisest otsast.
„Juulis, juulis,” vastan kärmelt ja ootusrikkalt. Ma tean vastust ette, aga nagu ütleb kreeka vanasõna: uppuja haarab kasvõi iseenese juustest.
„On veel mõned vabad päevad, teil on tõesti vedanud, aganädala sees. Nädalalõppudel ei ole enam ühtegi kuupäeva pakkuda,” kuulen paberilehtede krabinat ja tähtsaks tehtud häält.
„Kas teisipäev, 17. kuupäev, on vaba?” küsin, uskumata oma kõrvu.
„Seitsmeteistkümnes? On tõesti vaba, aga see ei ole teisipäev, see on neljapäev!”
„Ei ole, ei ole!” karjatan telefoni, sest juba peaaegu peosolnud võimalus hakkab sealt ära libisema. „See on kindlasti teisipäev! Ma vaatan praegu kalendrisse!”
„Millise aasta kalendrisse?” püütakse minu üle teisel pool toru nalja teha. Ja samal hetkel mõistame mõlemad, et see ei olegi nali. Me tõesti vaatame erinevate aastate kalendrisse. Mina ikka sinna tänavuse ehk 2007. aasta kalendrisse, aga pulmakorraldaja muidugi 2008. aasta omasse – sest need õilsad hinged, kes võtavad vastu reserveeringuid juba aastaisse 2009 ja 2010, ei oska minu moodi lootusrikkalt isegi mitte mõelda.
- Sepikoja sepistuste blogis Ester Laansalu "Minu Kreekast"
- Blogija Keiti Ester Laansalu "Minu Kreekast"
- Blogija Ageagapi Ester Laansalu „Minu Kreekast”
- Bianca Mikovitš intervjueerib Maalehes „Minu Kreeka” autorit Ester Laansalu
- Maalehes kirjutatakse „Minu Kreeka” autorist Ester Laansalust
- „Minu Kreeka” autor Ester Laansalu kirjutab Eesti Ekspressis Kreekast
- Blogija Bukahoolik Ester Laansalu „Minu Kreekast”
- Lehel arvustus.com Ester Laansalu „Minu Kreekast”
- Blogija Ok Ester Laansalu „Minu Kreekast” ja Mae Meruski „Minu Sitsiiliast”
- Blogija Merleke Ester Laansalu „Minu Kreekast”
- Teet Roosaar kirjutab Pärnu Postimehes „Minu” sarjast
- Delfi lehel on katkend Ester Laansalu „Minu Kreekast”
- Blogija Kosmosemutt Ester Laansalu „Minu Kreekast”
- Erika Jeret kirjutab Ester Laansalu „Minu Kreekast”
- „Minu Kreeka” autor Ester Laansalu annab Õhtulehes ülevaate Kreeka olukorrast
- Blogija Gaili Ester Laansalu „Minu Kreekast”
- „Minu Kreeka” autor Ester Laansalu Vikerraadio saates „Uudis+”. Küsitleb Arp Müller.
- Blogija Miomumio Ester Laansalu „Minu Kreekast”
- Autoriõigus: Ester Laansalu ja Petrone Print OÜ, 2011
- Toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Egle Pullerits
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi - Trükk: Greif OÜISBN 978-9949-479-55-9pehme kaas, 130 x 190 mm
248 lk
Kommentaarid
Aga mina olen Estriga hetkel Kreekas ja olen väga-väga õnnelik et selline inimene siin olemas on 🙂
Mulle väga meeldis! Tõesti! Minu arust just väga ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, nauditav lugeda. Raske käest panna. Ma pole ise Kreekas käinud, aga pärast raamatu lugemist tekkis vastupandamatu soov ka ise kõik need paigad läbi käia.
http://ageagapi.wordpress.com/2012/11/11/minu-kreeka-uhe-isepaise-giidi-sekeldused-hellenite-maal-ester-laansalu/
Vastuseks Martale. “Minu Kreekat” on võimalik soetada Rahva Raamatu ja Apollo ketipoodidest. Supermarketite piiratud valikuga raamatulettidelt seda ei pruugi küll enam leida, sest sinna tellitakse juurde vaid uusi nimetusi.
Suurepärane raamat! Suured tänud Estrile! Olen Kreekas mitmeid kordi käinud ja võin kinnitada, et asju nimetataksegi eri paikaes eri nimedega, kuidas kuskil kombeks. Ja raamat rääkis tõepoolest Kreekast, mis mulle just sobis. Sain väga põnevaid asju teada, millest enne aimugi polnud. Miks peaks inimene enda isiklikku elu terve Eesti rahvaga jagama?! Ja arvan, et see raamat on suure pieteeditundega kirjutatud – reisijate tegudest oleks võinuds vist väga palju pikantseid seiku avalikkuse ette tuua, aga seda polnud tehtud.
Ja eelmisele kirjutajale tahaksin vastu lisada, et mis seisukohast siis see raamat oleks pidanud kirjutatama, koduperenaise omast või? Selgelt oli öeldud, et selle kirjutas giid. Aga raamatupoest ma enam seda raamatut ei leidnud. Seega küsimus siis kirjastusele – miks?
Ootasin sellelt raamatult väga palju. Olen ise lapsepõlvest Kreekasse igatsenud ja mõned aastad tagasi sai unistus teoks ning elasin mõnda aega Kreetal. Olen püüdnud läbi lugeda kõik ekspatriaatide poolt Kreeka kohta kirjutatud raamatud ja pean tunnistama, et minu jaoks jäi see raamat keskpäraseks. Natuke laialivalguv ja kuiv. Mul pole olnud au autorit kohata, aga usun, et tema giiditöö ja suuline väljendusoskus on kindlasti paremad – ega muidu inimesed teda ei kiidaks. Raamat kahjuks jättis mind leigeks. Päris Kreeka on nii tohutult palju värvilisem. Aga ega kõik ei olegi kirjanikuks sündinud.
Lisaks leidsin sealt mõned asjad, mida pidasin algul vigadeks, kuid hiljem järeldasin, et küllap tehakse lihtsalt Kreetal asju veidi teisiti.. Näiteks “hortá” on roheliste (peamiselt) metsikult kasvavate söödavate taimede üldnimetus ning Esteri mainitud meie võilillega suguluses olev taim on stamnagathi. Favat ei tehta Kreetal kohe päris kindlasti kikerhernesest vaid tavalisest kollasest hernest. Kikerhernesest saab hummust.
Aga kreetalased ise nimetavad ka ennast rohkem “kritiki”, kui “ellenika” ja mandril ning teistel saartel peetakse kreetalasi natuke pöörasteks ja erinevateks. Küllap siis on toitumistavades ka need väiksed erinevused ja võibolla mandril nimetataksegi asju teisiti.
Aitäh Estrile nauditava lugemiselamuse pakkumise eest! Minu jaoks ei jäänud raamatu “Minu”-pool “Kreeka” kõrval sugugi märkamatuks, olid ju paljud raamatus mainitud tegelased autorile Kreekas lähedaseks saanud. Ja mõnus huumor ja väike tögamine (no see roosade banaanidega lips) ainult lisas vürtsi. Kangesti tahaks nüüd Kreekasse sõita.
Väga informatiivne lugemine, rohkem fakte ja numbreid, kui ma haarata suudan, aga kindlasti selline raamat, mille kreekasse minnes kaasa võtaksin. Teised Minu-raamatud andsid suurema emotsiooni võibolla, kuid see raamat oli Lonely Planety taoline laiahaardeline giid, mida reisil lahti lüüa ja vajalik infokild jälle üles otsida. Hea lugemine ja meeletu suur töö, mis selle taga on olnud, et kogu see info hankida ja nauditavasse vormi sulatada.
Suur tänu raamatu tegijale, Ester Laansalule! Aus ja otsekohene suhe on kohe tunda ja on meeldivaks vahelduseks lugemisel seda raamatut. Ootame huviga uusi kummardusi Kreekale ja loodame et peatselt avanevad nii mõnedki uksed uutele avastustele! Südamest hea meel oli raamatut lugedes. Tervist ja häid ettevõtmisi edaspidiseks autorile!
Mõnus ja aus lugemine, oleksin soovinud, et raamat oleks veel sisukam ja paksem olnud. Rohkem oleksin soovinud põneva ja kauni Kreeka kultuuri, kreeklaste ja autori enda kohta lugenud.
Meeldis väga:) Sain põhjaliku levaate kreeklastest, nende kultuurist, kommetest jne. Arvan, et Kreeka raamat andis kõige põhjalikuma ülevaate riigist võrreldes teiste Minu-raamatutega. Kui kunagi peaksin Kreekasse sattuma, ostaksin ka endale selle raamatu, just kaardi pärast:)Super!
Tere,
tänan suurepärase raamatu eest! Lugesin kohe kaks korda järjest, et mitte ükski sõna ei läheks kaotsi. Reisin Kreekas ja Santorinil(Ester ja Ervin olid giidid) 2006 ja 2007 aastal, seega tundsin kohe isiklikku puudutust ning kohalolekut. Sest olen just nendes kohtdes käinud: TOLO, SANTORINI, ATEENA, SPETSES, HYDRA jne. Raamatut lugedes tundsin, kuidas jõuan Kreeka südamesse. Kokku olen Kreekas neli korda käinud ja läheks igal ajal tagasi. Vaieldamatult kõikidest Euroopa riikidest minu lemmik maa.
Ootan väga 2. osa.
Õnne ja edu Estrile!
Tõeliselt nauditav raamat! Väga kaasahaarav ja õpetlik. Sai Kreeka kohta palju uut ja huvitavat teada. See, et isiklik elu oli vähesel määral sisse kirjutatud, andis minu jaoks raamatule väärtust just juurde! See on üks põhjustest, miks ma MINU sarja raamatuid loen – et saada rohkem teada selle maa inimestest ja kultuurist! Suurepärane kirjutis!
Tartus oli meil esitlus 15. septembril, Tallinnas me ei plaani seda teha, ka Võrus mitte. Küll on aga näiteks võimalus, et mõni raamatukogu kutsub autori esinema. Ja kui autor Eestis ja nõus on, siis miks mitte.
Oeh, va arvutikratt ronis sisse. Mõtlesin loomulikult Võrru! 🙂
Mind ka huvitavad autoritega kohtumised just Tartus. Siiani olen saanud käia vaid kahel, sest alati on üritus siis, kui ma pean olema tööl… 🙁 Ja miks Te pole kordagi veel õrru jõudnud? Kas kardate huviliste puudust?
Millal toimub selle raamatu esitlus Tallinnas?
Autor on oma väljaütlemistes väga aus, ei ilusta ühtegi asja ega probleemi. Olen eluaeg tahtnud ka Kreekasse minna, aga praegune olukord on huvile kriipsu peale tõmmanud. Ka raamatu lugemine pigem võttis reisimishoogu maha kui andis juurde.
Huvitav ja lihtne lugemine ja liiga ruttu sai läbi see raamat. Igal juhul tekitas huvi saada teada veelgi rohkem Kreekast. Paluks ka järge…
Jah, see teos oli selline giidilik. Põhiteemad said kaetud, kuid enda isiklikust elust ja suhetest selle maaga praktiliselt ei sõnagi. Nagu Kreeka ekskursioonil oleks olnud, sest autor on pannud kirja täpselt selliselt, nagu ta reisi ostnud inimestele seda kirjeldaks. Ei ühtki emotsiooni või laiemat tunnetusmomenti.
Raamat sai väga kiiresti läbi loetud, lihtsalt polnud teisiti võimalik. Lugedes saatis kõrvus Esteri hääl ja mahlakad ütlemised, sest mitmed kohad on läbitud koos grupiga, kus Ester oli meile giidiks. Kreeka on minu jaoks maa, kuhu tahaks ikka tagasi minna… Tänud autorile ja miks ka mitte järge raamatule!?
Esimest korda elus lugesin raamatu läbi poole päevaga!
Kreeka on mind ikka huvitanud, nüüd on kindel,et tuleb esimesel võimalusel kohale sõita.
See raamat haarab sind kohe kaasa.Tahaks kohe edasi lugeda, et mis sealt veel põnevat tuleb. Kui ma lugesin Esteri raamatut “Minu Kreeka”,siis tekkis tunne, et ma olen ise ka hetkel Kreekas. Väga mõnus lugemine. Suur tänu autorile meeldiva lugemiselamuse eest. Jõudu edaspidiseks!
Reisisin Estriga Kreekas 2003.aastal. Lugedes tema raamatut “Minu Kreeka…”meenusid mulle paljud huvitavad faktid, mida tookord kuulsin, samuti ka läbielatud sündmused ja külastatud paigad. Mulle meeldib Estri mahlakas eneseväljendus ja lihtne, arusaadav kirjakeel. Raamatut oli hea ja huvitav lugeda. Soovin autorile jätkuvat elurõõmu, meeldivaid reisikaaslasi ja uusi elamusi, avastusi talle armsaks saanud Kreekamaal!
Meie ramatukogus on raamatul jube pikk laenutusjärjekord. MInu emale ja vanaemale meeldis väga. Mulle endale ka, andis jurde palju värvi minu senistelele Kreeka rännakutele. Mõistsin asju, mida varem ei mõstnud… Aitähh Ester!
“Minu Kreeka” on mõnus raamat ja hea lugemine. Ester Laansalu on osanud inimesi, elu ja olukordi vaadelda nii, et tekkis tahtmine ise kohale minna ja oma silmaga üle kaeda – raamat tekitas Kreeka vastu tõsise huvi. Aitäh!
Lugupeetud Katrinile tahaks aga öelda, et halbade sõnade ja lahmiva kriitikaga tasuks ehk igaühel kokkuhoidlikum olla – isegi siis, kui Teie eneseväljendusoskus on nii hea, et kuskilt otsast paremat soovida ei anna. Rohkem rõõmu, sõbrad!
Aitäh autorile! Mõnus lugemine ja parajalt palju infot Kreeka kohta!
Lugesin huviga, Kreeka mul lemmikmaa. Mulle meeldis autori stiil ja vaieldamatu eruditsioon maa alal, tahaks tema reisiteenust mingil kujul küll tulevikus proovida, kuigi seni olen omal käel maad (saari) avastanud. Huvitavad lood giidielust!
Väga mõnus ja nauditav lugemine. Mis peamine, sain palju uut ja huvitavat selle maa kohta teada. Ja meeldis eriti see, et ei pidanud lugema mingeid mõttetuid heietusi teemal “mina”. Küllap Katrin on lihtsalt kade! Et tervelt paar korda Kreekas käinud…
Paar õhtut ning raamat läbi. Igati huvitav. Kuigi kaetud on palju teemasid (pulmad, matused, toit, haiglad, turism, jne) on kindlasti ka materjali raamatu järje jaoks.
pole häda midagi, vägagi informatiivne ja põnev lugemine
Unustasin lisada, et hoolimata kõigest annab see raamat huvitavat ja kasulikku infot Kreeka kohta.
Minu Hispaania on seni kõige parem Minu-sarja raamat, mida olen lugenud. “Minu Kreeka” on väga kehvalt kirjutatud ning väga segaselt. Kuna olen ka ise mitu korda Kreekas käinud ja kreeklastega suhelnud, lootsin lugeda midagi head ja huvitavat. Kahjuks on raamatu suurim puudus autori väga kehv kirjalik eneseväljendusoskus.