Minu Kalamaja Piret Tali

Öösiti nõuti telefonitsi imelikel kellaaegadel tüdrukuid. Ilmselt oli korteris tegutsenud bordell või pakutud samasisulist teenust. Vahel magasin välivoodiga köögis, sest oli kohutavalt külm ja seal sai vähemalt gaasipliidi sisse lülitada, et sooja saada. Võis kuulda, kuidas hiired sahvris krabistavad. Ja varsti tuli hommik.

Kord öösel Von Krahli teatrist koju tulles sain ma selle maja koridoris peksa. Keegi oli end hulluks joonud ning märatses ja peksis jalgadega kõike, mis ette sattus. Üritasin küll taksojuhti veenda, et ta ootaks, kuni hull sisse talutatakse, pakkusin isegi raha. Aga ta kimas minema ja ütles, et nii tühja asja pärast ja 100 krooni eest ta end küll maha tappa ei lase.

Ootasin natuke tänaval ja hiilisin sisse. Siis need meisterlikud karate-jalahoobid mind tabasidki. Kaks korda vastu kaela ja siis kõhtu. Ta ei vaadanud mulle enne isegi otsa. Hääl oli mitu nädalat ära.

Aga noh, üheksakümnendatel nii väikese asjaga politseisse minna polnud mõtet. Iga päev leiti kusagilt laipu. Ja ma pidin seal majas ju edasi elama.

(jätkub raamatus)

„Iga kord, kui kuulen sõna kogukond, haarab käsi parabellumi järele,“ ütleb üks minu õpetatud sõber pärast korteriühistu koosolekut. Kalamajas. Tundub, et käärid eri elustiilide vahel on läinud sedavõrd suureks, et iga ühisele meelele jõudmine on väärt aplausi.

Mida teha, kui pool maja tahab viit prügikasti ja jäätmeid sorteerida, teisel poolel on sügavalt poogen ning see tekitab seletamatut viha? Üks eelistab iga päev muru niita, teine tahab elurikkust? Üks tahab palliplatsi, teine grillimisnurka, kolmas kivisillutist…

Linnas on inimestel nii vähe vabu ruutmeetreid avalikku ruumi, et nad ei suuda seda verevalamiseta jagada. Nad on nii üksi ja õnnetud, et ei suuda elada muidu kui konflikti otsides. See on nagu noorukite enesevigastamine, mis vähendab suurt hingevalu.

(jätkub raamatus)

Peatoimetaja Kalle Muuli tuleb ühel päeval mu pikaaegse töökoha, Eesti Päevalehe toimetuses minu juurde ja küsib isaliku murega, et kuhu kuradi kohta ma olen korteri ostnud. Majaelanikud on saatnud peatoimetajale kiusliku kirja, kus nad kaebavad minu ehitusprahi üle aias.

Muuli patsutab mulle õlale ja ütleb kuldsed sõnad: „Tead, koli sealt parem ära, selliste inimestega pikka pidu ei ole.“ Minu osakonnajuhataja saab kohustuse probleem ära lahendada ning peab minuga emaliku vestluse.

Aastaid olen kogenud ajakirjaniku Muuli sõnade üle mõelnud ja aru saanud, et tal oli neetult õigus. Oleksin pidanud juba siis otsa ringi pöörama. Kuni siiani olen ma samast allikast tulenevate probleemide otsas igal aastal mitu korda vaimselt maoli maas ja lõppu ei paista. 25 aastat.

Aga siis olen noor ja loll, ajan rinna kummi ja leian, et eks ole ennegi hulle nähtud ja saame hakkama. Olen ju just endale elu esimese korteri soetanud, pole seal veel päevagi elanud ja selline vastuvõtt.

„Majarahvas on hädas meie majja elama kolinud kirjaneitsi Piret Taliga… Öelge, ausalt palun Piret Tali, millal ehituspraht aiast kaob.“ Sinna alla on kirjutatud nimi.

„Kuhu sa elama oled kolinud,“ tuleb ka Õhtulehe toonane peatoimetaja Väino Koorberg paar päeva hiljem ohates samasuguse kirjaga. „Sinna majja ei tasu kolida,“ hoiatab temagi. Ilmselgelt on mul selles olukorras kaotada rohkem kui kirjutajal. Aga mul jätkust lollust see korter osta, mitte üürida, ja sellest juba jooksusammul ei tagane.

(jätkub raamatus)

Mul puudub Salme keskuse suhtes igasugune nostalgia. Pole ma käinud seal ei laulukooris, pidudel ega teatris. See hoone on olnud nii põhimõttelagedalt ükskõik millise ideoloogia kandjaks, et tal puudub oma nägu, karakter, olemus. Nagu päevinäinud pruugitud naisel. Ka korduvad ümberehitused pole suutnud talle mingit arvestatavat iseloomu anda.

Esmakordselt sattusin sinna vist Maaema päevade nimelisele esoteerikamessile, kus riigikogulane Aime Sügis oli väljas mingite idude letiga. Praegu tundub tema toonane tegevus prohvetlik, aga siis oli see pigem metsik ja arusaamatu. Kaks korrust olid täis trumme, raamatuid, kristalle ja muud voodoo’d.

„Ära mine neile lähedale, ekstrasensid imevad energia välja, siis on iga teine selline,“ hoiatas sugulane, kes ülikooli partorgist ja teadlasest oli rasketel aegadel saanud esoteerikuks. See oli omapärane pahupidi maailm, mis järgnes suure ideoloogia kokkuvarisemisele.

Järgmine kord sisenesin sellesse hoonesse valimisjaoskonda, kuhu nüüd on taastatud legendaarne kohvik Leelo. E-valimistest polnud siis keegi veel kuulnudki. Olid kastid ja tembeldatud sedelid.

Suur oli minu üllatus, kui viimase mudeli mersust laaditi välja keppide toel vaevu liikuvaid vanainimesi, kes tudisedes valimiskastini veeti, siis neile ukse taga raha pihku pisteti ning lahti lasti. Ilmselt polnud edasi-tagasi transport hinna sees.

(jätkub raamatus)

Turumajanduse alguses on Eestis kõik võimalik. Näiteks see, et sa ostad jaama turult kuulsa graafiku Eduard Viiralti teoseid, mis näevad välja üsna originaalilähedased. Mõnel harvemal hetkel võid külalise sellega oimetuks ehmatada. Nagu olnuks sul välja käia 300 000 eurot.

„Põrgu“, „Jutlustaja“, „Berberi tüdruk“, „Tiiger“, „Virve“ – nimeta ainult. Kõik need lugupeetud graafiku taiesed on matsaka mamsli turuletil olemas.

Pildid on ilmselgelt trükitõmmised, mitte arvutiprint. Isegi numbrid, mitmes tõmmis, on kirjas. Signatuur tundub autentne, paber vana.

„Mida teile?“ küsib müüja.

„„Põrgu“ palun,“ ütlen ma.

(jätkub raamatus)

Kui kodanlane tahab osta kõike valmiskujul, pakendatu ja sildistatuna, siis hipster hindab autentsust. Seda võib ammutada keskkonnast, esemetest, rõivastusest. Isegi jalgratas, millega siinkandis sõita, ei saa olla liiga uus või liiga modernne.

„Oh, selle ma sain sekkarist,“ sobib öelda ühe või teise eseme kohta. Miks muidu olid Topsi kõrtsis vana vinüülimängija ja nõukaaegne laste pedaalauto.

Rääkimata sellest, et pooled kohvikud nägid välja nagu hiljuti surnud vanaproua garaažimüük. Seda nii nõude kui mööbli poolest. Toit oli õnneks maitsev.

Kui aga näed Telliskivi toidupoe trepil istumas kahte õlist jorssi, on juba võimatu vahet teha, kumb neist on hipster ja kumb autentne joodik. Ilmselt on hipsteril värvilised tätoveeringud ja vaevalt et ta joob liitrist Walterit, vaid hoopis käsitööõlut, aga muidu pole vahet miskit. Riiete puhul on võimatu aru saada, mis on autentne kaltsaklus ja mis seda markeeriv vintage või bränd. Vaat see on kogukondlikkus!

Kohtan Depoo toidutänaval silti „Hipsterid, vedage siit minema oma karvased lõuad ja värvilised sokid, siin süüakse liha!“.

Ilmselgelt on hipster selles käsitluses isane? Aga kuidas nad siis paljunevad? Või on emast hipsterit palju keerulisem ära tunda, sest ta haudub pesal ja on kaitsevärvi?

(jätkub raamatus)

Müümine taaskasutuspoes ja kirbuturul (failed (ebaõnnestus – inglise k))

1. Pankrot ja lapsevanker. Esimene katse oma vanad asjad maha müüa oli esimese lapsevankriga, koos kõikide lisade ja katetega. Vanker jäi müümata, pood läks pankrotti ja keegi ei teadnud, mis müügil olnud asjadest sai. Aga hea, kui üldse sai.
2. Mähkimisalus vedeleb tänaval. Kopli ja Vabriku nurgal (kus praegu tegutseb veinipood ja -baar Tiks) asus lasteasjade taaskasutuspood, kust ikka läbi astusin. Kuni selgus, et võiksin ka ise midagi müüki panna, sest korter on väike ja laste kraam ei mahu ära. Viin sinna mähkimisaluse, kena mõmmidega asja, mille ise ostsin vanema lapse esimesel elunädalal. Kasutatud kord või kaks. See seisab vastu ahju ja nurk hakkab aegamööda narmendama. Hind kukub poolele. Pood liigub pankroti poole ja küsib, kas võib selle tasuta ära anda. Mõtlen, et mis seal ikka. Järgmine kord, kui mähkimisalust kohtan, on keegi selle endale võtnud, tassinud kuni Telliskivi tänavani ja seal maha visanud. Siis on see täieõiguslik prügi.
3. Säästmisprogrammiga kirbuturg (latte’t juues tuleb miinus). See toimub ühes Telliskivi hoones ning programm on väga võimas, kohal on food truck’id ning pealaval kõnelevad inimesed mikrofoni oma säästmisnippidest ja -programmidest. Üleval on pankade plagud. Pisut meenutab see usulise ärkamise koosolekut, kus valgustust saanud inimesed oma kogemusest räägivad.

Eriti sööbivad mällu noor naine, kes otsustas kokkuhoidmiseks kodus ise süüa tegema hakata, ning teine, kes tegi lapsega kodus olemise kõrvalt mütside kudumise firma ning kogus perereisiks vajaliku summa. Eriti tähelepanuväärne oli kokkuhoidmise alustuseks see, et toitu tuli tellida kastiga kusagilt ökosahvrist.

(jätkub raamatus)

Pärast Baaba-Jagaa surma hakatakse kõrvalkorterit välja üürima ning selle elanikud teevad läbi kogu popkultuurilise evolutsiooniahela. Ühel hetkel kohtab sealt väljumas lillelistes kottpükstes šamaanitrummi taguvaid rõõmsameelseid pikajuukselisi ning ukse alt immitseb kanepisuitsu.

Siis tundub, et sisse kolib tõsimeelne noorpaar, kes ilmselt käib hiites ja toitub pühadest taimedest. Kui neil elekter ära läheb, toovad nad meie külmkappi oma sügavkülmavarud, mis koosnevad värsketest andidest, mida emake maa on meile andnud.

Siis tundub, et indie-muusikud on seal pesa leidnud ning peavad ülimalt suurt tutvusringkonda. Ükskõik kui lumisel õhtul oma maja poole astuda, leiad sa pikad jäljeread, mis meie ukseni viivad. Vahel kostab sealt korterist haukumist, vahel imelikku muusikat, siis jälle keegi nagu näuks.

Tundub, et lõputud lahkumispeod viivad selleni, et nad lähevad üheotsapiletiga ümbermaailmareisile. Huvitav, tulid nad sealt ka tagasi?

(jätkub raamatus)

2022. aasta jaanuaris annab riigi tähtsaim uudisteprogramm „Aktuaalne kaamera“ teada, et Kalamaja sümboliks tõusnud hulkurkoer Žorik on surnud. Nagu oleks tegu rahvakunstniku või üleriigilise kuulsusega, ehkki ta oli kõigest kodutu koer, kes sai „õnneliku lõpu“ hoiukodus.

Arsenali keskuse ees Žorikut ja üht defineerimatut kassi kujutava ausamba ees süttivad küünlad ja tuuakse lillekimpe. Loomakaitsjad ja ametnikud toovad välja Žoriku loomuse, mis ühendas eri rahvusi ja sotsiaalseid klasse. Sõna saavad ametnikud, loomakaitsjad ja pooldajad.

Tundub, nagu oleks tegu „õnneliku lõpuga“ Tuhkatriinu-looga. Kodutu peni, kes ülbel pilgul keset tiheda liiklusega autoteed seisma jäi või kõnniteel kedagi jõllitas, elas almustest ning põgenes igalt poolt, leidis vanaduspõlveks hoolitseva hoiukodu.

Arutasime Leelo Tunglaga, kes on suur koerasõber, selle üle ühel vastuvõtul. „Kas see oli see, mida see koer tahtis?“ küsis Leelo. Mul on sama küsimus. Tahtis ta ju vaba olla. Metsik ja sõltumatu. Üllatav ja ülbe.

Kui kujutleda, et Žorik oleks inimene, siis selliseid näen ma nr 2 trammis Keskturu ja ilmselt mõne Kopli kodutute öömaja vahel kurseerimas iga päev. Nad söövad vähe, joovad palju, haisevad ja kukuvad vahel trammist jalalt välja nagu langetatud puud kõhuli asfaldile ning jäävad siis sinna lebama. Pudel või nuga kotisuust paistmas. Elukunstnikud.

Kui Žorik oleks inimene, oleks ta ilmselt kehvalt riides vanamehenäss, kel tossav plotski suunurgas. Vahel vilksataks ta rinnaesiselt riba madrusesärki ja kehv tätoveering. Tal oleks vabrikus rasket tööd teinud mehe mustunud ja korpas käed.

Habetunud lõug, mis soolast mereõhku nuhutab, räägiks sellest, et see mees on täiel rinnal elanud, kogenud surmaohtu ja seiklusi, mis enamikule meist kättesaamatuks jäävad. Ta on vaba. Nii palgatööst kui kohustustest. Tal on ükskõik. Täielik pohhuist ja proletkult ühesõnaga.

Võimalik, et see näss on Patareis kinni istunud ning mõnelgi korral traumapunktis tükkidest kokku lapitud. Teda ei saa sooja supikausi ja rohelise muruplatsiga tara sees ära kodustada ning õnnelikuks muuta. Ma arvan, et see kehtib nii inimese kui koera kohta.

(jätkub raamatus)

Igaühel meist on köögikapis piinlikke asju, mis on seotud toitumishulluse erinevate lainetega. Või siis maitsed, mille üle sa jäädki imestama.

Mina võin need järjestada nii:

1. musta värvi sool, mis haiseb (ja ka maitseb) nagu sõnnik, aga on erakordselt tervislik;
2. steeviasiirup;
3. käsitööõlu, mille linnaseid oli kõrvetatud põleval sõnnikul;
4. palmiõli;
5. vitamiinid ja toidulisandid, mida oled hingehinnaga ostnud ja tellinud ning kappi unustanud;
6. erinevast orgaanikast – nõgesed, kuusevõrsed, kasepässik – valminud jumal teab mis, mõeldud jumal teab mille jaoks.

(jätkub raamatus)