minu_island

Ilmunud
03. 2009

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.

Siin raamatus on Islandil elava muusiku kogemused: seiklused laviinide ja lambaaedadega, maa-alustes jõgedes ujumine, kuuma mäe aurudes saunatamine, tulises maapinnas leibade küpsetamine, mädamunade söömine ja muud lood. Autor kuulub nn „Eesti maffiasse”, kes on Islandi muusikakoolide juhtimise sisuliselt enda kätesse võtnud.

 

Raamatust on ilmunud kordustrükk lisapeatükiga: “Minu Island. Uus epiloog 2017″.

Katkendid

„Mehed! Sellist lund nagu Islandil pole te eales varem näinud. Pärast korralikku tuisku saavad lapsed maja katusele ronida otse hange otsast, sest hang on kasvanud harjani. Katuselt kelguga allasõitmist pole teist aga keegi kunagi tundnud.”

„Tead, mees, sa joo rohkem, siis saavad hea õnne korral Islandi lapsed hange otsast ka otse keldrisse ronida,” ironiseerib bändikaaslane Kiks ning vajutab salongi laes olevat kutsunginuppu.

„Siinkohal olen nõus sinuga ka vaidlema,” võtab Valmar sisse mugavama asendi ning jätkab:

„Elan Islandil Húsavíki linnas ning minu majal on kelder kõrgemal kui esimene korrus!”

„Ah ära aja pada. Seda lugu mine räägi oma vanaemale!” lõõbib keegi.

Asi kisub koomiliseks ning kogu seltskond on lõbusas tujus ja ootab Valmarilt selgitust. Selle me ka saame:

„Nimelt on mu maja järsu mäekülje peal ja pingutatud trossiga naabermaja külge – turvalisuse mõttes. Tuppa esimesele korrusele saan kõrgemalt mäeküljelt, alla keldrisse pean aga ronima teiselt poolt trepist üles.”


Pistan haikalatüki suhu, teen kaks-kolm närimisliigutust ning neelan korraga alla – maitse ja lõhn suus on kirjeldamatud. Mulle meenub mingi keemiline katse koolipõlvest. Sel hetkel tunnen end millegipärast just katseklaasina, millesse on segatud kokku erinevad ained. Vältimaks kõigi eelduste kohaselt toimuma hakkavat keemilist protsessi minukujulises katseklaasis, kallan kohe otsa ka pitsi köömneviina. Läks trumm, mingu ka pulgad. Loodan, et haikala ja köömneviin ei reageeri omavahel nagu vesi ja karbiid.

Kaire teeb kõrval väga kummalist nägu – just nagu kuskil lõbustuspargi peeglisaalis, kus peeglid igatepidi nägu moonutavad.

„Noh? Mis tunne on? Jääb ikka sisse?” küsin ma Kairelt ning näen silmanurgast teisel pool lauda istuvaid haikala pakkujaid, kel silmad rõõmust säravad, oodates meie kommentaare.

„Kurat!” ütleb Kaire läbi pisarate, „algul tundus tavaline kalamaitse, kuid kohe, kui esimest korda hammustasin, lõi kukla peal ammoniaagi kokku sellise hooga, et tundus, nagu pea lõhkeks. Poleks seda köömneviinapitsi olnud – ilmselt oleks teinud laual nende menüü kohe mitmekesisemaks.”

„Kuhu, kurat, sa, Valmar, mu kutsusid? Ole nüüd mees ja anna neile meie hapukapsast maitsta,” ütlen ma õhku ahmides, sest sees on segunemas mulle tundmatud maitsed ja toidud.

Valmar tõlgib mu jutu ning lauanaabrid saavad naerda. Hapukapsast vaadates jäävad nad aga kõhklema.


Autost väljudes kuulen, kuidas maapind müdiseb. Vaatamata tugevalt puhuvale tuulele on müdin vägagi hästi kuulda.

„No nii, Nõmm, siin me siis hakkamegi sinuga oma igapäevast leiba tegema,” ütleb Valmar ja lisab, et nende perel oma „leivaauku” ei ole ja nad kasutavad kellegi teise auku, olles selleks enne luba küsinud.

„Annaks jumal, et siinkandis ikka poest kah igapäevast leiba saaks osta,” mõtlen mina ja vaatan mäge, mis tundub tõesti kui tohutu ahi või katel, sest kõik on kuum ja aurab. Mägi on üsna lauge ja kohe jalamil paistavad metallist ümarad kaaned, siis veel kandilised plaadid ja mitmesugused muud erineva kujuga katted, millel on kõigil peal raskuseks kivid, et tuul neid minema ei lennutaks. Maapinna värvid on midagi müstilist, kogu pinnas on kirju – punane, roheline, kollane, valge. Tunda on tugevat väävlilõhna ja kogu ümbrust vaadates jääb mulje, nagu oleksime sattunud põrgusse: kõik aurab, suitseb ja müdiseb, puudub vaid tegelane sarvede ning hargiga, või hoopistükkis leivalabidaga.

„Pimedas vist ei julgeks siia tullagi?” küsin ma kerget kõhedust tundes.

„Eks saab ka seda kunagi proovida,” vastavad mu võõrustajad nagu ühest suust.

Kuna maa on kuum, siis pole siin ka lund, sest langenud helbed sulavad kohe.

„Kas niimoodi siis tehaksegi leiba? Pannakse kuhugi maa-alusesse auku piimapakkidega tainas ja mägi teeb kogu töö ise ära?” küsin ma uudishimulikult ning tunnen end nagu koolipoiss, kellele seletatakse, et maakera on ikka tõesti ümmargune.

„Sa tule vaata,” kutsub Valmar. „Maa sees on selline asi, mida sa peaksid tundma!” jätkab ta naerdes. Ta kergitab kaane üles ning näen, et tegemist on tuttava asjaga küll, kuid tuttavaga hoopis muus tähenduses – see on pesumasina trummel, mille kohalikud on maasse kaevanud.


„Aga kas sa gufa’s oled käinud?”

„Misasi see on?”

„See on meie küla kohalik saun. Lähme kohe, saad hea elamuse.”

Kiirelt suudab Valmar mulle selle idee väga ahvatlevaks muuta ning otsustame minna. Saun ise olevat üsna leivamäe ligidal.

„On see midagi leivaaugu sarnast? Pesumasina trumlisse ei pea ronima?”

„Eks sa ise näed. Mulle meeldib see väga.”

Pinnastee, mida mööda sõidame, on lumine ja kurviline. Tee kõrval aurab kogu maapind ning auru pressib sõna otseses mõttes välja kogu mäe külje pealt. Mägi ise on bordoopunast tooni ning kohati on näha valgeid ja erkrohelisi laike, mis on tekkinud ilmselt mingitest väävliühenditest.

Sõidame üle küngaste umbes kilomeetri jagu ning jõuame mingi kupli ette.

„Seesama siin ongi saun,” ütleb Valmar.

„Saun?” ei suuda ma imestust tagasi hoida.

„Saun jah. Muuseas, seda sauna ei ole mitte kunagi vaja kütta, sest see on soe 365 päeva aastas ja ööpäevaringselt.”

Ma ei suuda seda juttu uskuda ning tahan kohe seda oma silmaga näha. Mis kuradi imedemaa see Island ikkagi on, et isegi sauna pole vaja mitte kunagi kütta?!


„Kaua me sõitnud oleme juba?” küsin sellise häälega, nagu keegi koputaks mulle laulmise ajal vastu kõri. Tee mu ees on täiesti treppis.

„Natuke üle kahe tunni,” vastab Kaire samasuguse katkendliku häälega.

„Keskmine kiirus on siis ikka üle 30 kilomeetri tunnis. Oleme sõitnud juba 80 kilomeetrit.”

Me pole selle tee ääres näinud mitte mingisugust asustust. Ei ainsatki maja ega muud inimasustusele viitavat.

Veel umbes tunnike sõitu ning ma ei usu oma silmi.

„Ah sedasi! Mis me siis nüüd peale hakkame?” küsin ma autot seisma jättes ning viidates keset autoteed olevale kahe poolega väravale, mis on korralikult suletud.

Ja tõesti on pärast 120-kilomeetrist sõitu keset autoteed suletud värav. Värava peal on suur silt, mis teatab midagi kohalikus keeles ning millest ma mitte midagi aru ei saa.

„Mine vaata, mis sinna kirjutatud on,” soovitab Liisa.

„Ma võin seda lugeda õige hääldusega, aga jutu sisust ei saa ma aru mõhkugi.”

Kontrollime kõik oma telefone – mitte ainsatki vihjet võimalikule mobiililevile.

„Kas keerame ringi? Läheme tagasi?” küsivad lapsed.

„Ma ei oska midagi otsustada. Miks peab olema maanteel värav?”


Istun oma klassis ja alustan just pärastlõunaseid tunde, kui mu laual heliseb telefon.

„No ilus tervis, sõbrake!” alustab Mait oma tavapärasel viisil.

„Tervis, tervis.”

„Ma võin kihla vedada, et sa ei arva ära, kus ma praegu olen.”

„Ju sa kusagil huvitavas kohas oled, muidu sa sedasi ei küsiks.”

„Ma ei tea, kas seda just huvitavaks kohaks nimetada saab, aga ekstreemseks küll. Olen autos, aga seisan, keset autoteed ja lumes. Laviinis!”

„Mismoodi laviinis?”

„Kaks päeva pole meil kooli ju toimunud ning täna lõpuks läksin tööle. Õpetasin hommikul mõned tunnid Dalvíkis ja siis sõitsin Ólafsfjörðuri kooli. Enne loomulikult vaatasin, et see tee lahti oleks. Aga sellel teel on üks lõik, mis on alatihti talvel suletud, seda just laviiniohu tõttu.”

„Kas jäid ikka teele? Või oled jälle kusagil kraavis? Alles sa käisid ju kraavis autoga!”

„Ma usun, et olen teel. Helistasin ka päästeametisse. Nüüd ootan sahka või kedagi, kes mu välja kaevab. Ma ei saa ju autostki välja. Ma olen laviinis, saad aru!”

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Tarvo Nõmm ja Petrone Print OÜ, 2009
  • Toimetajad: Krister Kivi, Epp Petrone
  • Keel ja korrektuur: Katrin Raid
  • Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Kaanefoto: Kaire Nõmm
  • Trükk: OÜ Greif
  • ISBN 978-9985-9931-5-6
  • pehme kaas, 130 x 190 mm
  • 288 lk

Kommentaar

  1. Nägin teid telekas, olite väga armsad ja intrigeerivad, hea, et Epp ei hakanud haikala peale oksendama! Raamatu just ostsin ja otsisin kohe üles, kus söögist kirjutatakse. Hea tekst!

  2. Minule jällegi “Minu Island” eriti ei meeldinud. “Minu”-sari on muidu väga vahva ettevõtmine ja ootan huviga järgmisi raamatuid, aga “Islandis” pettusin seetõttu, et raamat on kirjutatud kole kuivalt. Näiteks kirjeldab autor looduse võrratut vaatemängu sõnadega “see oli ilus”, tekst pole sugugi kaasahaarav, mul ei teki mingit ettekujutust Islandist kui maast. Dialoogid on üpris ebaloomulikud – reaalses elus ei räägi keegi nii ja olgugi et ma saan aru, et autor või keegi teine on teksti korralikult “kirjakeelseks” lihvinud, siis kaob ära kogu eripära… autorist jääb mulje kui ühest igavast inimesest, kes on Islandil elanud võib-olla juba liiga kaua. Liiga kaua selleks, et anda edasi selle maa omapära. Võib-olla peaks autori valimisse suhtuma kriitilisemalt – elab ju Islandil päris palju eestlasi ja kindlasti on seal veetnud aega veel rohkem võimalikke autorikandidaate. Minu jaoks oli “Minu” sarja absoluutne tipp Maria Kupinskaja “Minu Alaska”. Tema on üks autor, kellelt ootaks veel ja veel põnevaid reisikirju.
    Edu edaspidiseks!

  3. Ma vaidlen vastu eelmisele kommentaatorile, õigemini siis ütlen, et maitsed on erinevad. Minule just meeldib see Islandi-vennikese karune mehine kirjeldusstiil ja meestenaljad. Loomulikult on Maria, kes kirjutas Alaska, hoopis teine inimene ja tema oleks Islandit teistmoodi kirjeldanud. Aga minu jaoks oli just värske ja huvitav see meesterahva vaatepunkt (olen ka üsnagi sarja fänn). Ja dialoog mulle tundus küll usutavana. Lõppkokkuvõttes: mina tahan selle raamatu peale kindlasti Islandile minna, näha ära maa-alused kuumad jõed näiteks, kui neist lugesin kirjeldust, siis kujutasin nii selgelt ette, kuidas võiks olla seal koopas küünlavalges tulises vees ujuda.

    Ja parim nali oli see, kuidas ühel mehel oli kõht lahti, aga metsapeatust ei saanud teha, sest seal pole metsa ja on ainult tühi tuuline väli, kus on heal juhul kaks puud kõrvuti. Tõeliselt naljakalt (minu jaoks) oli seda olukorda kirjeldatud, itsitasin lugedes.

  4. Minule raamat meeldi! Olen ise mõni aasta tagasi Islandil käinud ja sellepärast raamatu ostsingi. Päris hea oli lugeda ja meenutada oma ringreisi Islandil. Paljud kohad tulid tuttavad ette ja palju on mul loomulikult ka nägemata jäänud. Tänu raamatule läheks hea meelega sinna veel, et vaadata ringi seal kuhu esimesel korral ei jõudnud. Kirjutatud ka päris hästi, oli selliseid kohti ikka küll mida lugesin mitu korda.

  5. Väga tore lugemine. Nägin samuti teid televisioonis. No mina poleks seda haikala suutnud maitsta vist. Eks igal inimesel on enda kindel nägemus maast kus ta elab. Igaüks kirjutaks erinevalt. Sain teada, et Islandil on võimalus saada tõeline maitseelamus kohalikest toitudest ning häda korral on alati võimalus jääda võimatusse olukorda:)) Tahaks minna kindlasti ise kogema. Huvi tekkis peale lugemist tõesti.

  6. Kuidagi liiga lapselik ja elukauge tundub autor olevat. Kasutab sellist ülepakutud ja naiivset stiili, just kui ise oleks mingi luuserist pubekas, mitte täisealine ja veel õpetaja. Imestab lapselikult selliste asjade üle, milleks on vaid võimeline inimene, kes on elanud kogu elu suurlinnas. Paras lektüür põhikooli poistele…

  7. Mind Terevisioonis väga häiris, et Elis lasi raamatu autoril väga vähe rääkida! Ootan põnevusega, millal jõuan raamatu ära loetud!

  8. Ma ei saa aru inimestest, kes siin virisevad – võtke kätte ja kirjutage siis ise paremini! Hakkan varsti lugemist lõpetama ja mulle küll meeldib väga, igavesti vahva lugemine. Olen ka siiani olnud sooja mere ja palmide inimene, aga nüüd tekkis suurhuvi selle imelise maa vastu. Edu teile, vaprad muusikaõpetajad!

  9. Häiris otsekõne mis oli kui pastakast imetud. Iseenesest olid ju juhtumised huvitavad aga oleks vaja olnud kõva toimetajat.

  10. Mulle meeldib see raamat, kuigi sõnastus oleks jah, võinud veidi parem olla. Minu esimene kogemus “Minu..” sarjaga :)

  11. Mina lõpetasin just Minu Island lugemise ja olles lugenud kõiki selles sarjas ilmunud raamatuid,ütlen, et see raamat eristus just seetõttu teistest, et oli kirjutatud elus oma koha leidnud meesterahva poolt. Mehe poolt, kellel elu põhi eesmärgid on juba paigas.Kirjutas üles kõik nii, nagu mehed tunnetavad ümbrust ja maailma. Värskendav vaheldus minu jaoks. Ja ma pole sugugi nõus nendega, kes mainivad, et raamatu oli kuiv või igav. Mina nautisin küll iga seika selles raamatus.Mingil määral on seda lugedes tunne nagu lubaks autor mind oma ellu ja selle eest olen ma talle tänulik, sest tema silmade ja muljete läbi saan ma elada läbi osakese selle maa elust, kuhu mu jalg ehk kunagi ei satu. Sellega koos muidugi ka autori enda elu nii, et raamatu lõpuks on natuke kahjugi lahku minna.

  12. Olen just raamatut lõpetamas. Ja olen vaimustatud. Mulle just meeldib see mehelik-mehine loo jutustamine. Dialoog ei ole kunstlik, vaid pigem on just hästi tabatud stiili, kuidas mehed üksteisele anekdoote või niisma lugusid räägivad. Ja natuke sellist mõnusat eneseirooniat (mida siin mõni kommentaator, paistab, et ei mõista ja hoopis lapsikuks peab, inimesi on ju igasuguseid). Enne arvasin, et Island on üks rahuli-mõnus heaolu-saar, kuid seda, et ilm seal inimesed nii raskelt proovile paneb, ma ei teadnud.

    Enne Islandit olin lugenud Hispaaniat, Itaaliat, Pariisi, kaht Ameerikat ja Moldovat, pean ütlema, et Island on neist parim, kõige ühtlasem ja ilusam, sellest rääkimata, et kõige heatahtlikum, ei arvusta ega halvusta kohalikke ega kohalikku kultuuri.

  13. (oma 63 a. ema nimel) Ema on mul hirmus lugeja – raamat päeva-paariga. Kahepeale ostame ka üsna palju raamatuid. Mina tegelen selle sarjaga. Kui ema oli juba 7-8 raamatut läbi lugenud, siis ta küsis, et kas mõni mees ka midagi kirjutanud on. Andsin talle Islandi. Ta oli sellest vaimustuses! “Üks tõsine mehesõna!”, ütles ta ja mainis,et tibide lalin hakkas ära tüütama. Halvustamata. Toetan oma ema!

  14. Jaa, me ise ka üritame kirjutavaid mehi leida, aga see on keerulisem kui naisautorite leidmine!
    Aastal 2010 on kaks meest veel tulemas. Rein Sikk “Minu Ugrimugri” (erinevad soomeugri kogemused ja maad kokku) ning Justin Petrone “Minu Eesti 2″.

  15. Just on pooleli Islandi lugemine. Enne tahtsin sinna minna, nüüd tunnen, et kindlasti lähen!
    Aga muide, just lugesin peatüki Islandi vulkaanidest ja nüüd ongi kogu meedia ümber Islandi vulkaani..

  16. Elu Islandil tundub uskumatuna. See on peaaegu nagu elada Marsil. Metsa meie mõistes ei ole, suhteliselt lage maa, süüakse kummalisi asju, leib küpseb maa sees jne. Järjeordselt väga hariv ja tore lugemine!

  17. Tegime Comeniuse projektiga tiiru Islandile peale 2005.a varakevadel. Pikemalt peatudes Eglisstadiri koolis. Nii tore oli nüüd lugeda samadest paikadest ja sarnastest olukordadest, ka haikala maitsmisest. Külastasime tagasiteel Akureyri lähedal ka raamatus nimetatud Maidu külalislahket kodu. See oli superreis ja superelamus, mida tahaksin veelgi kogeda.

  18. Olen poole peal ja just meeldib see raamat. Kes iganes ütlevad, et dialoogid on pastakast imetud, ei ole ilmselgelt näinud-kuulnud meeste, kes omavahel pikka aega sõbrad ja kahe jalaga maa peal suhtumisega, omavahelist sõbralikku tögavat suhtlemist. Raamatus pole jah seda nö naiselikku vaimustust-õhinat, pigem selline muhe mehelik jutustus. Islandist endast annab ka hea ülevaate.
    Alaska raamatu kohta ütleks, et oli ühekülgne – keskendus kelgukoertele. Esimene pool oli huvitav-naljakas kirjutis, teine pool oli juba selline masendav, mingid isiklikud draamad kumasid läbi, raamatu hoog rauges ja raamatu meeleolu muutus kuidagi mustaks.

  19. Mulle väga meeldis ja lapsed lugesid ja naersid, eriti seda söömise teemat ehk haikala jms.. Minu jaoks üks parimaid Minu- sarja raamatuid, kuigi kõik on omamoodi huvitavad.

  20. Mõnusa huumoriga ja huvitavas stiilis kirjutatud. Mõnes kohas naersin lausa kõvasti: näit. akordioniga toolilt kukkumine. Raamatu syndmustesse oli kerge sisse elada ja tegevust ette kujutada, kuna olen ise käinus muusikakoolis ja Islandil. Raamat kyll tekitas isu sinna veelkord tagasi minna (Islandile). Väga meeldis!

  21. Mulle ka meeldis! Ise elan samuti saarel, mis Islandist tunduvalt suurem ja rahvarohkem, aga samas mitte väga kaugel….

    Meeldis lugeda MEHE KIRJUTATUD lugu- ainult feministlik mula tüütab lõpuks ära!
    On ammu olnud plaan Islandile

    minna, seepärast ka selle raamatuni jõudsin- ja sinna ma varsti ka jõuan!

  22. üks parimatest. respekt!

  23. Üle pika aja sain võimalust lugeda midagi hingele.
    Raamat on kirjutatud mõnusas huumorivõtmes ja huvitavatest asjadest huvitavalt.
    Kindel plaan Islandit külastada asendus sooviga kohe hoopis pakkima hakata- aga küll ma sinna jõuan.

  24. Suurepärane raamat ja imeline maa. Lugesin raamatut enne Islandile minekut, sain sealt maigu suhu ja kerge kujutluse sellest imelisest maast. Islandil olles armusin sellesse ja koju naastes ostsin raamatu ka endale. Iga kord kui tuleb igatsus võtan raamatu ja saan jälle mälestustes mõnuleda. Soovitan kindlasti kõigil lugeda :)

  25. Väga hea raamat ! Käisin selle aasta mais Islandil ja väga mõnus oli lugeda samadest paikadest mida ise külastasin,ka islandlaste kuulus haikala sai samuti ära maitstud.

  26. Island oli üks esimesi Minu-sarja raamatuid, mida lugesin ja siiani üks suuri lemmikuid. Olin enne lugemist põgusalt Islandit külastanud ja sellesse maasse armunud, raamat vaid süvendas armastust selle müstilise paiga vastu. Paljud raamatud lähevad ajaga meelest, aga Islandi-raamatust meenuvad siiani erinevad detailid – näiteks verivorstitegu või see, kuidas Islandil pole mingi probleem sõita 60 km kaugusele, et sõbrale paar õlut viia :)

  27. Väga muhe, hariv ja kaasahaarav lugemine! :) Mõnusa meheliku huumoriga kirjutatud. Väga heatahtlikus ja asjalikus võtmes. Olen lugenud väga paljusid Minu-sarja raamatuid ja Island on üks parimaid. Nõustun eelkõnelejatega, et naiste poolsed jutustused tüütavad juba veidi ära. Aitäh autorile, et andis nii hea ülevaate niivõrd eriskummalisest maast. Ei teadnudki, et Island sedavõrd eriline on kõigi oma looduslike ja kulinaarsete veidrustega. Samuti jättis autor endast väga sümpaatse inimese mulje ja mul oli kahju, kui raamat läbi sai.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga