Minu Inglismaa / Uus epiloog 2018 Ann Alari

Aastaga tekivad mul Londonis lemmikkohad: tänavad, kus on huvitavad majad, mis muudavad läinud ajastud elavaks; teatrid, millest igaüks on ise nägu; pargid, kus õitsevad aastaringselt lilled ja Thamesi kaldapealne, kus harjun käigu pealt kohvi jooma ja üldises melus lantši sööma. Muidugi ka Shaw raamatukogu Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Koolis, kus on tumedast puust klaasustega seinakõrgused raamatukapid ja mõnusad sügavad vanaaegsed tugitoolid, milles tukastamine on täiesti lubatud. Vaid norskajaile pööratakse keelavat tähelepanu. Seda tehakse väga viisakalt.

(jätkub raamatus)

—

Selgub, et talvel on me korter nii külm, et lisaks akendele kattub õhukese jääkirmega ka osa köögi välisseinast. Kõike seda kompenseerib aga vaade magamistoa aknast – aastaajast sõltumata imerohelisse, igihaljaste puude ja ronitaimedega tagaaeda, kus voolab oja. Selle vulinat kuuleb isegi labi ühekordsete akende. Aia, tegelikult kogu mäenõlva, kus ka naabrite aiad, on omavahel ära jaganud kodukassid ja linnarebased. Rebastele meeldivad mõnusad nurgakesed kiviktaimlates, kassid eelistavad peesitada aedu eraldavate müüride peal – ilmselt on nii julgem.

(jätkub raamatus)

—

Otsustame aega parajaks teha vastuvõturuumi hämarasse nurka sisustatud väikeses kohvikus. Ning juba teel sinna valdab mind tunne, et mu kaaslane pole kindlasti põline londonlane. Malbe, meekarva silmade ja rauge häälega naine on kuidagi ebakindel, ent samas sõbralik ja ootamatult otsekohene. Ta tutvustab end kui Cyn. No muidugi, selge pilt. Cynthia Lennon, kes on tulnud ajakirjanikele rääkima oma kohe ilmuvast raamatust „John”.

(jätkub raamatus)

—

Warringtoni uues raudteejaamas rabab mind plakat, mis hoiatab, et perroonil on suudlemine keelatud. Suudlejail palutakse minna selleks ettenähtud ruumi. Mis on ju täielikus vastuolus kiusatuse, vajaduse ja traditsiooniga suudelda perroonil seda, keda teele saadad või vastu võtad. Juba ma olengi Derekit suudelnud. Huvitav, kas meid nüüd trahvitakse? Jaamas üles seatud salasilm-kaamerad on kindla peale meie väärteo fikseerinud. Derek teab rääkida, et selle tavatu uuendusega on Warrington jõudnud isegi BBC kesksetesse uudistesse.

(jätkub raamatus)

—

Und muidugi ei tule. Maja on täis kummalisi helisid. Tundub, nagu käiks keegi trepist. Ilmselt käibki – naaber kõrvalmajas. See on ju ridaelamu. Nüüd koriseb miski kuskil. Veetorud. No heakene küll, ei või ju lasta paanikal endast võitu saada. Unes tundub mulle, nagu oleks kõik ilmsi. Keegi naerab mu üle ja ütleb, et ma ei märganud midagi õige olulist üleval, kolmanda korruse koridoris. Ärkan ja olen paugupealt virge. Hiilin vaipkattega trepist üles. Kolmandale korrusele. Neetud trepp nagiseb. Panen koridoris tule põlema ja vaatan lakke. Pööningule viiv luuk on kas kohalt ära tõstetud voi hoopis kadunud. Kas ridamajadel on pööningud ühendatud? Kas keegi peale minu on praegu siin? Pööningul? Kustutan tule. Libisen trepist alla. Hirm muudab keha kaalutuks.

(jätkub raamatus)

—

Kuulnud, et olen pärit Eestist, lööb tüseda Roni punetav nägu särama. Tuleb välja, et ta on suur Graham Greene’i austaja, ning teab isegi lugu sellest, kuidas romaani „Meie mees Havannas” idee tasandile jäänud variant kandis pealkirja „Meie mees Tallinnas”. Mida pikemalt me räägime, seda rohkem mulle tundub, et Roni lummavad igasugused spioonielu võimalused Tallinnas. Nii vanadel aegadel kui ka nüüd. Kahtlemata on tal eriliselt hea kujutlusvõime ja mälu. Ta väidab, et pole Eestis kunagi käinud, ent kas ainult loetu põhjal saab olla nii häid teadmisi?

(jätkub raamatus)

—

Parameedikud arutavad omavahel, kuidas ja kas oleks siin saanud helikopterit kasutada. Korraga poetab süstlamees Jake mulle kavalalt: „Oleksid sa luu murdnud Põhja-Walesi mägedes, oleks sulle ehk õhujõudude päästeteenistuses töötav prints William helikopteriga appi saadetud. Nüüd aga pead meiega leppima!”

„Ma olen tegelikult teile väga tänulik. Te olete tõesti väga professionaalsed.”

Minu lühikese ja ootamatult ametliku tänukõne peale hakkavad kõik kergendatult naerma. Umbes nii, et lõpp hea, kõik hea. Kuigi lõpp on veel väga kaugel…

(jätkub raamatus)

—

Nüüd saan juba oma kolmanda kipssaapa. Tuleb välja, et see polegi kipsist, vaid hoopis kergemast materjalist. Fiibermähis, mis mõne minuti pärast jala ümber tardub nagu plastmasstoru. Seda ei pea isegi röntgenipiltide tegemiseks jala ümbert ära lõikama. Minult küsitakse, mis värvi toru ma endale tahaksin — kas kollast, rohelist, musta, sinist, punast, valget või roosat. Valin sinise. Mille peale Derek muheleb: “Mu haavatud patrioot!” Tõepoolest, kanna kohalt paindes sinise toru alt paistab varvasteni ulatuv valge side ning sinise toru ülemise osa peale langeb Derekilt laenatud laiade kergete matkapükste musta värvi säär. Sinimustvalge missugune!

Samal ajal lõpetatakse naaberkabiinis mähisetegemine pikale noormehele, kes on pealaest jalatallani riietatud nii nagu Citys ikka kombeks. Kõige peal on tal veel elegantne must mantel, mille alt välgub murruga parem jalg — verivärskes fiibermähises. See on roosa. Luminestsentsroosa. Tunnen, kuidas mu suu muigele tõmbub. Ning kui me mõlemad jõuame karkudel kalpsates koridori, kus seina ääres istuvad hädalised, kes kannatlikult või tülpinult oma nime väljahüüdmist ootavad, hakkab kogu see kurvameelne seltskond korraga lõbustatult naerma. Üks kühmus vanake ajab isegi selja sirgu ja hüüab City-mehele: “Söör, selle roosa jalaga näete te välja hurmav!” Piisab vaid ühe inimese võimest säilitada huumorimeel ja nii võib naerma ajada terve hulga inimesi, nõndaviisi natukenegi nende kannatusi leevendades.

(jätkub raamatus)