Minu Inglismaa Ann Alari

,,Minu Inglismaa” ei ole ainult suurepärane ülevaade Inglismaast, vaid on ka kirjanduslikult võluv lugemine! Väga ladusalt ning paeluvalt kirja pandud.

Väga sisutihe raamat. Hästi kirjutatud! Aitäh! Üks väike tähelepanek: lk 45 Ford on Ford ja Kia on Kia! Ühe väikse Fordi nimi on Ka…

Raamat vajas palju süvenemist, sest tekst oli hästi sisukalt ja natukene keeruliste lausetega kirjutatud. Lugemise ajal tegin pidevalt märkmeid, huvitavatest faktidest ja kohanimedest, mida autor külastas.
Selle raamatu lugemisel sain tõesti aru inglaste loomusest.
Harry Potterist ja Rowlingust ei olnud kahjuks sõnagi kirjutatud, kuid näiteks Biitlitest terve peatükk, mille lugemise jätsin pooleli, sest ei ole eriline muusikahuviline ja Biitlid jätavad mind eriti külmaks.
Üks peatükk oli samuti ühest eesi juurtega skulptorist, oli huvitav, aga ikka jäi selgusetuks, kuidas skulptor eesti päritolu oli?
Raamatu ja filmisoovitus lõpus oli väga tore, sellised nimekirjad võiksid kõikide sarja raamatute lõppudes olla.

Lilleriini muidu puntras ja mulle arusaamatus kommentaaris on ikkagi ivakene sees. Inglaslikkus! Olen ise Inglismaal elanud, ja uskuge mind, see raamat on inglaslik. Positiivselt inglaslik. Asja juurde kuulub ka selline enese veidi nagu eemalt vaatamise oskus. Minu Inglismaa on kutsuvalt ja sugestiivselt kirjutatud. Kuna autor pole pealiskaudne kirjutaja, siis on tema raamatus uut ka neile, kes on Inglismaal elanud. Edu talle.

Peale väga huvitava “Minu Sitsiilia” lugemist on see raamat äärmiselt igav. Kahetsen, et selle raamatu ostsin.

Aitäh! Raamatu andis Inglismaast väga paeluva ja mõnusa pildi. Tõsi, häirima jäi nii mõndagi, millest Lilleriin juba kirjutas – kohati tüütas mindki nimede ja faktide puistamine ning näiteks “Panin kotti raamatu pealkirjaga see-ja-see” mõjus pigem ärplemisena, kuigi oleks võinud raamatule ka miskit lisaväärtust anda. Samas lõpus olevad raamatu- ja filmisoovitused olid vahvad, muutsid kõik kuidagi isiklikumaks. Ja kuigi raamat oma liig-kirjeldavas stiilis minu jaoks kohati liigselt venima kippus, oli kokkuvõttes siiski silmaringi avardav ja nauditav lugemine.

Tore, et autor ei libise naiivsesse poliitkorrektsusesse, millel pole enamasti mingit pistmist aususega. Hea ja haarav lugemine.

Elan kõll Põhja-Iirimaal, aga konflikt on siin põhja-iirlaste ja ümberasunud šotlaste vahel. Iirlaste ja inglaste vastastikune vihkamine on teine teema. Lihtsalt kui juba mainiti iiri suure näljahäda tulemusena toimunud väljarännet, siis oleks poliitkorrektsuse poolest aus ka mainida, et antud näljahäda oli inglaste põhjustatud, kes iirimaalt toiduaineid välja vedasid sel ajal nö maksudena. lihtsalt et maksud ületasid maksustatava tulu mitmekordselt sel hetkel.

Lilleriin, ega Sa juhtumisi mingis vihakoldes/konfliktikeskmes ela? P.-Iirimaal? See ehk selgitaks sinu nii isiklikku suhtumist inglastesse ja iirlastesse. Mis aga juustumuuseumidesse puutub, siis need on Inglismaal kohe eriliselt marypoppinslikud:-)

minu jaoks oli tegu sellise muuseumibrošüüri taolise raamatuga, mille lehtede vahelt tekkis vahepeal tahtmine tolmu minema puhuda. aga haruldaselt inglaslikult on see kirjutatud, kõik see üleolev suhtumine iirlastesse kui alama klassi pätikarja, siin-seal oma erudeerituse rõhutamine ja nimede ning faktide puistamine, kellegi tundmine, kes tunne kedagi, kes on kõrgemast klassist ja seeläbi ka oma väärtuse tõstmine. see naljakas inglaste ebaloogiline äärmuslikkus, et samal ajal kui ollakse nii uhked oma naisjuhist pereliikme üle, paneb selle pere meesliige oma naisukese paika, et kes siin nüüd järsku sõna võtma hakkas, kui naine üritas vaid oma artikli jaoks õigete piltide tegemisel juhendeid anda. väga inglaslik oli ka ajaloo kasutamine oma suuruse näitamiseks, kuigi on kõigile teada, et seda ekstsentrilist ja luksuslikku eluviisi saadi lubada teiste rahvaste ja riikide külmaverelise tapmise ja röövimise tõttu. sõber inglasega me reisile ei läinudki, sest mina ei viitsinud mingisse juustumuuseumisse uusi teadmisi ja english pride nautima minna, tema aga ei soostunud unesco maailmapärandisse kantud väikelinnakestesse jalutama tulla, et minu lapsepõlveraamatute marypoppinsilikku atmosfääri nautida. liiga igav oli reaalne elu ja inimesed tema jaoks, ajalugu ja koltunud tolmunud poognad on elulisemad, nagu ta uskus. raamatut lugesin mitme korra kaupa, pole see kiiresti läbi hingatav kirjatükk. autori eheda emotsiooni järele jäi hing igatsema, need neutraalsed pikad kirjeldused ja autori nagu varjuna paikadest läbi libisemine, oli minu sarja raamatute osas esmakordne kogemus. little less conversation, little more action, hakkas peas ketrama aegamööda.

Põnev oli lugeda ka teistest Inglismaa linnadest peale Londoni, kuhu eestlased on viimasel kümnendil usinalt kolinud ja millest seetõttu ajakirjanduses juba lõpmatuseni kirjutatud. Tänu sellele raamatule sai Inglismaast hoopis teise pildi – kui palju ilusat loodust seal on jne. Hästi kirjutatud!

“Minu Inglismaa” kajastas väga hästi Inglismaa olemust, millest mul polnud aimugi. Meeldis autori isiklik suhe erinevate paikadega ning tänu kaardile, sain lugedes kohe järele vaadata linnad jms:) See raamat oli ootamist väärt:)

Oleks võrratu lugeda Baierimaast vs Saksamaast 🙂

Peterbur on tegemisel, Norra autor pole veel otsustatud.

Ja mina ootan niiväga Norrat aga miks mitte ka Peterburg?

Järgmisena on tulemas Sitsiilia. Las ülejäänu jääb praegu veel üllatuseks :).

Londoni-raamat meeldis väga, ootan nüüd sedagi huviga. Mis maad see aasta veel “Minu” sarja plaanis on?