Minu Indoneesia Berit Renser

Võtsin südame rindu ja uurisin, kus need hiinlased siis ikkagi on. Äkki on neil koera ja ahvi kõrval ka mõni põrsas pakkuda. Proua Tika vaatas mind jälestust täis pilguga. Põrsas on ühele moslemile vähemalt sama halb valik kui need teised kaks.

„Kirikust mööda ja paremale,“ jäi ta siiski viisakaks.

Ma polnud siin ühtegi kirikut tähele pannud.

„Preili ei tea, kus on kirik? Kas preili polegi veel kirikus käinud? Preili polegi siis kristlane?“ ei suutnud proua Tika oma imestust varjata. Ta jätkas oma küsimuste tulistamisega: „Aga kes siis preili üldse on? Budist? Välistudengid on tihti budistid. Ah nii, et ei ole ka budist? Ega preili siis juhuslikult moslem pole? Kui preili on moslem, siis teab preili kindlasti, kuidas mošee juurde saada?… Aga kui preili on moslem, siis miks ta keset päeva süüa otsib? Ahaa, preilil on siis päevad! Siis on preilil kindlasti raske olla, tuleb midagi hamba alla pista.“

(jätkub raamatus)

—-

Ringkaitse moraali eest on siin nähtus, mis võib võtta ekstreemseid mõõtmeid. Marie illustreeris oma väidet looga ühest naisest Sumatra saarel asuvast Acehi piirkonnas. Kui tsunami Acehi maatasa oli teinud ja Marie sugulane MTÜga seal maju üles ehitada aidanud, kerkisid kõik hooned peale ühe. Iga kord kui vaiad maasse löödi, oli külarahvas need hommikuks jälle välja sikutanud. Selgus, et majas elas kolme lapsega üksik naine, kes olla kunagi oma meest petnud. Mees oli juba ammu välja kolinud ja uue naisega abiellunud, aga küla rahvas ei andestanud. Kolme lapsega üksikema pidi uue elukoha otsima.

(jätkub raamatus)

—-

Dinar leidis, et just nüüd, kui toss tõusis taevasse, oli parim aeg Merapit vaatama sõita. Jaavalaste ohutunnetus piirdub jumalakartlikkusega. See pole riik, kus liiga kuuma kohvi pärast kohtusse minnakse või lapsi igaks juhuks autoga kooli sõidutatakse. Jaavalased võivad vabalt istuda peatselt purskaval tulemäel, kihutada kiivriteta mootorratastel, suitsetada end nelgisigarettidest halliks, küll mõni kõrgem jõud nende eest hoolt kannab.

(jätkub raamatus)

—-

Kui ma pärast seksisurnuaeda mõtlesin, et nüüd on mu silmad küll kõike näinud, eksisin ma rängalt. Ma ei olnud veel käinud Kemukusel ehk Riisipotimäel. Siin on vana hauakivi, mille ümbruses käivad maailma suurima islamiriigi kodanikud sisuliselt swing’imas. Igal Jaava kalendri kolmanda ja Gregoriuse kalendri viienda päeva ristumisel tulevad tuhanded inimesed siia, endale ööks juhupartner leida. Legendi kohaselt pidi see rikkuse majja tooma.

(jätkub raamatus)

—-

„Teeme ära!“ algusest oli möödunud vist umbes kuu aega, kui meie esialgne eufooria vaikselt taanduma hakkas. Õigupoolest oli see asendumas kergemat sorti ahastusega. Tegelesime igapäevaselt tuhande pisiasjaga, mis sisaldasid endas kõike muud kui keskkonnaprobleemide lahendamist. Näiteks: kas kampaanias kasutada nime Jogja, Yogya, Jogjakarta või Yogyakarta? Ootamatult oluliseks kerkis näiteks küsimus, millist rohelist peaks kasutama logol. Ärgem unustagem, et roheline oli prohvet Muhamedi lemmikvärv, ja selle valimisega ei tehta siin nalja.

(jätkub raamatus)

—-

„Austatud direktorid,“ lasi ibu Ning kohe uued nimetused käiku. „Vabatahtlikel on veel korralduslikke küsimusi. Nimelt – kuidas esitada korralduslikke küsimusi?“

„Äkki nad teevad meiega lihtsalt nalja?“ sosistas Marie mulle kõrva. See polnud nii. Ibu Ning jätkas täies tõsiduses: „Organisatsioonitavade järgi peaks vabatahtlik pöörduma töögrupi koordinaatori poole, kes pöördub töögrupi juhataja poole, kes allub valdkonna komisjonile, kes edastab küsimuse sekretariaadile, kes suunab küsimuse direktori asetäitjale, kes esitab päringu direktorile, kes allkirjastab ametliku vastuse…“

(jätkub raamatus)

—-

„Kas preilid tulid Kalimantanile misjonäritöö vilju kaema?“ küsis isa Aabraham meiega elutoas juttu alustades.

„Tegelikult tulime dajakeid otsima.“

Isa Aabrahami ind vaibus hetkeks. Ta vaatas hirmunult meie poole, siis taeva poole ja hüüdis: „Oo, Tuhan!“

„Oo, Jeesus!“ hüüdis naine taas õudusega.

„Kujutad sa ette! Noored naised lähevad dajakeid otsima!“ hüüdis Aabraham ahastuses kõrgustesse. Siis pöördus jällegi meie poole: „Need on ju paganad! Kas preilid paganaid ei karda?“

(jätkub raamatus)

—-

„Mis metsa te enda meelest lähete?“ küsis liinibussijuht, kui ta meie sihtkohast kuulis. „Metsa pole ammu enam!“

Vaatasime maakaarti. Olime jõudnud piirkonda, mida kattis roheline värv. Siin pidid meie südameis tärkama ürgsed Mowglid. Aga aknast välja vaadates ei näinud me tõepoolest mingit metsa. Üksikud mitmekümnemeetrised ridvad seisid keset raiutud lagendikke ja tähistasid seda hiilgeaega, mil Kalimantan oli veel Indoneesia kopsudeks.

(jätkub raamatus)

—-

Teadsime, et oleme nomaadrahvale lähedal, kui kautšukipuude vahelt hakkasid ilmuma inimesed. Esimene oli kiitsakas, kuid lihastes peaaegu alasti mees, lokkis mustad juuksed lehvimas, jupp oranži kangast ümber pea seotud ja teine jupp sama kangast niudevööks mässitud. Käes pikk kepp, sammus ta graatsiliselt läbi metsasalu. Järgmisena tuli kellukeste helin. Kaks pisikest last jooksid puude all, ainsaks aksessuaariks jalgade ümber seotud kellukesed ja kaelas kee, mis pidi nad tervena hoidma.

(jätkub raamatus)

—-

„Minu nimi on Nyara ja ma olen…“

Nyara jäi mõttesse. Publik oli ootel. Poiss oli kohmetunud. Mõtles nii sügavalt, et kulm oli kortsus. Konsulteeris Sidikiga, see kehitas õlgu ja uuris siis laiemalt publikult: „On siin keegi, kes teab Nyara vanust?“

Publiku seas olid nii noormehe isa kui ka vanaisa. Algas äraarvamismäng.

„Ma pole arvestust pidanud.“

„Vaata talle näkku – nii umbes 19 või 20?“

„Minu meelest on ta meil siin kauem olnud. Võib-olla 24?“

(jätkub raamatus)

—-

„Siin sa siis elad! Kus sa tavaliselt kirjutad, Berit? Ahaa, basseini ääres. Aga kirjuta siis ja meie filmime. Kirjuta mingi peatükk „Kamu Indonesia Banget Kalaust“. Mulle meeldis see, kuidas sa kiirnuudlitest rääkisid. Teeme nii, et astud siit uksest välja terrassile, istud basseini äärde maha ja hakkad kiirnuudlitest kirjutama. Nii, ukse avamine, naeratus ja läks!“

Tegin paar korda, nagu kästud. Imiteerisin nuudlitest kirjutamist ja vaatasin vahepeal mõtliku ilmega kaugusesse. Made istus uksel ja itsitas.

(jätkub raamatus)

—-

Nautida saab Jakartat ainult rikas inimene. Kui töölisklass võib tipptunnil liikluses kaks-kolm tundi veeta, saavad rikkamad endale hädaolukorras privileege osta. Kes tellib politseieskordi sireenidega, kes läbib vahemaa kiirabiautos. Ma ei tea, kui palju aega nad sellest võidavad, sest sireeni huilgamist ei mõisteta siin kohustusena teed anda. Kõik lärmavad ja tuututavad ja kogu liiklus ongi üks suur hädaolukord.

Jakartas kulgeb inimese trajektoor peamiselt kodu, töö ja kaubanduskeskuse vahel. Siin pole muud ruumi, kus aega veeta, pole õieti teatrit ega muuseume. Kuuma ilma ja liiklusummikute eest põgenetakse kaubanduskeskustesse – just siin on arstid ja hambaarstid, pubid ja karaokebaarid, kunstigaleriid ja uisuplats, isegi kirik ja erakoolid. Uksel seisvad turvamehed ja metallidetektorid avavad indoneeslastele maagilise värava maailma, kus pole liikluslärmi, heitgaase, lagunevaid maju, määrdunud tänavaid ja odava praeriisi lõhna.

(jätkub raamatus)