Minu Hispaania Marju Gellert

Eestlastele on tuntuim Málaga nimi ei keegi muu kui Hollywoodi täht Antonio Banderas, kes on siin sündinud ja kasvanud ning peab Málagat endiselt oma armsaks kodulinnaks. Pole sugugi võimatu teda kesklinnas jalutamas näha või kohata linna tähtsamatel üritustel nagu semana santa või Málaga filmifestival. Peale selle on Banderasel vanalinnas suursugune katusekorter ning ta osaleb uhkusega linna promokampaaniates. Täitsa oma säga! Muide, on üks teadmine, millega kohalike silmis kohe võrreldes tavaturistiga boonuspunktid saab – pikaaegseid málagalasi nimetataksegi boqueron’ideks ehk tõlkes anšoovisteks, mis on selle linna sümbolkala.

(jätkub raamatus)

Aga pole hullu! Ega müra polegi tegelikult põhiline, mis meid öösiti üleval hoiab. Peame kollektiivselt hoopis sääsejahti. Ma olen Eesti sääskedega harjunud: nad on suured, piisavalt aeglased ja maanduvad viisakalt seinale nähtavasse kohta. Hispaania sääsed on kahjuks teist masti. Pisikesed, kiired ja niipea kui valgus sisse lülitada, kaovad kui tina tuhka. Valgele seinale või lakke maandumise viga nad ei tee. Ikka varjutakse kusagile millegi alla või tumedale pinnale. Kanalisatsioonisääsed, selliselt kavalalt kohastunud. Ja oma janu ei joo nad rahulikult ühe koha peal täis, vaid sõõmukese siit ja sõõmukese sealt. Ettevaatlikud sellid.

(jätkub raamatus)

Kõrvalpingil istub üks blond varases teismeeas mustlastšikk ja hakkab flamenkot laulma. Aleksandrile on see loomulikult vägagi meeltmööda ja ta hakkab kohe rõõmsalt edvistama. Muudkui teevad üksteisele nägusid. Proovi siis niimoodi salaja pilti teha! Hetk hiljem voolab juba kogu ümbruskonna noorem generatsioon Aleksandrit vaatama ja üks tüdruk tahab teda hirmsasti sülle ka võtta. Ega ma kade ei ole, annan lapse lahkelt üle. Järgmisena tuleb juba küsimus, kas teda võib ühe maja sisehoovi kellelegi näitama minna. Hmmm… selle peale tekib mul küll väike kahtluspisik, et nüüd tahavad mustlased Aleksandri ära varastada, seega lähen igaks juhuks ikka ise ka kaasa.

(jätkub raamatus)

Talv on Hispaanias küll ootamatult jahe, kuid õnneks siiski piisavalt lühike ja põnevat melu täis, nii et aeg läheb kiiresti. Vaevalt saavad jõulupidustused lõppeda, kui algab juba uus hullus – karneval. Karnevali peetakse enamasti veebruaris, vahetult enne neljakümnepäevast ülestõusmispühaeelset paastu. Rõõmsa ja värve täis karnevalinädala sisse mahub sadu üritusi, võistlusi, muusikat ja paraade. Peale glamuuri ja uhkete kostüümide on karnevalil tähtis koht ka huumoril. Aasta tähtsamad murekohad võetakse kokku jaburates kostüümides esitatud ja vaimukalt satiirilis-irooniliste muusikapaladega. Esimesel aastal ma neid veel ei mõista – liiga palju sõnamängu ja ainult kohalikele arusaadavaid viiteid.

(jätkub raamatus)

Kleidivalik võtab silme ees kirjuks: neid on nii ühevärvilisi kui täpilisi. Nii suurte kui ka väikeste täppidega. Varrukatega kui varrukateta. Põlvini kui maani pikkusega. Eriti uhked on veel ülipika sabaga kleidid, mis pole feria jaoks küll praktilised, vaid on pigem esinemiskleidid. Praegu on moes kehasse töödeldud, niinimetatud pliiatsi stiilis kleidid, mis ei laiene mitte vöökohast nagu vanasti, vaid umbkaudu põlvest.

(jätkub raamatus)

Kõige ootamatuma avastuse teen aga siis, kui panen oma siinse elu esimestel kevadkuudel tähele, et terve männimetsa ulatuses on puuvõrad kaetud valgete siidjate ämblikuvõrgusarnaste pusadega. Uurin, millega on tegu. Tuleb välja, et iga hispaanlane teab juba lapsest saadik, et sealt väljuvad varsti päevakoera välimusega röövikud: protsessioonitõugud ehk männi-võrgenditutlased, kes on väikelastele ja koertele lausa eluohtlikud, sest nende karvakesed tekitavad väga tugevat allergilist reaktsiooni. Mõnel üliallergilisel inimesel piisab vaid metsast läbi jalutamisest, et tuulega ringiliikuvate karvakeste tõttu üleni laiguliseks muutuda.

(jätkub raamatus)

Meie korteri omanik Carmen räägib kord murelikult turismist ja Airbnb-korteritest. Rikka daamina on tal ju päris palju kortereid, mida ta pikaajaliselt välja üürib. Vahepeal soovitavad pojad temalgi need hoopis turistikateks teha ja Carmen on täitsa kahevahel. Meie juba kardame, et peame jälle kolima hakkama, sest teema on seekord teravalt üleval. Siis aga juhtub nii, et tema oma majas tekib samasse trepikotta üks turistikas. Alguses pole hullu, turistid nagu ikka, mõned häirivad kodurahu rohkem, mõned vähem. Kuid kes teab, kas tegu on nendesamade rumeenlastega või ongi selline ärimudel siis väga populaarne, aga ka sellesse turistikasse sigineb ühel hetkel hoopis kodukootud bordell ja Carmenil kaob viimanegi soov oma kortereid puhkusemajutusega siduma hakata.

(jätkub raamatus)

„Bbbrrrrrrrrhhhh!“ kostab järsku selja tagant. Ninna hõljub kergelt ka sõnnikuhaisu. Hobune. Selge lugu. Mäe peal patrullivad tihti just hobustega politseinikud, ja nüüd seisavad nad siis vaikselt tema selja taga ja kuulavad. Artjom mängib näiliselt rahulikult loo lõpuni ja paneb oma kalleima vara ehk kitarri igaks juhuks kohvrisse.
„Teie dokumendid, palun.“ Politseinikud lähenevad. Artjom ulatab oma NIE. Seda tagasi andes ulatatakse talle veel üks paberike, kuhu on kritseldatud caballería ja telefoninumber.
„Kui mõnikord siin midagi või kedagi kahtlast näed, helista,“ lisab politseinik. Just niimoodi möödaminnes saabki Artjomist ratsapolitseinike väikestviisi spioon ja silmapikendus.

(jätkub raamatus)

Tüüpiline koobasmaja on üsna tavalise maja fassaadiga, kuid selle sees asuvad toad on mäe sisse koobastena uuristatud. Majad on seest-väljast valgeks lubjatud. Nad on nagu kodud ikka, enamasti kahe-kolmetoalised, lihtsalt ilma akendeta. Rikkamatel vee ja elektriga, vaesematel mitte nii moodsad, getopiirkondades ka täitsa vee-elektrita. Mäe sisse uuristatuna ei ole sellistes elamutes ka suvel palav. Elu käib majade ees hoovides, kus istutakse, lauldakse ja mängitakse kitarri, nauditakse elu ja kaunist idüllilist vaadet taamal üle oru paistvale Alhambrale.

(jätkub raamatus)

Astume kõik koos sisse. Seinad ja laed on rippuvaid juhtmeid täis, kõik pistikupesad ja valgustid on minema viidud. Maas vedelevad prügihunnikud. Siin varem asunud telekommunikatsioonifirma jättis pärast väljakolimist endast maha sellise ootamatu vaatepildi. Aga muus osas – kui nendest lagahunnikutest ja juhtmetest mööda vaadata – on koht imeline.

(jätkub raamatus)

Järgneb nädal täielikku põrgut: paanilist hirmu, peataolekut ja emotsionaalset augusolekut. Proovin kõigile öelda, et pole hullu, juba parem, ei taha ju kedagi hirmutada, aga tegelikult on ikka sama hull, ikka muudkui torgib, öösiti poolunes tunnen, et kohe annab süda otsad ja ongi finito. Ning võtan igaks juhuks iga päev aspiriini edasi.

(jätkub raamatus)

Üks vanem härra käib siin hommikuti välisuksel seismas ja värsket õhku hingamas. Esimestel nädalatel näeme teda peaaegu iga kord, kui hommikuti kooli läheme, ja tervitame ikka alati viisakalt. Nüüd, kui kodust varem välja läheme, oleme õnneks ka tema vaateväljast suutnud eemal olla, aga ühel hommikul on ta millegipärast enne tavapärast aega oma värskeõhutiirule sattunud. Just siis, kui meie lahkume.
„Senjoora, vabandust, millises korteris te elate?“ küsib ta kohe juhust kasutades.
„Ei-ei, me ei ela siin!“ vastan kohkudes. „Ma ainult töötan siin!“

(jätkub raamatus)