Minu Herson Viktoria Berezina

25.02 kell 1.07

Olukord on kohutav! Öö oli väga raske. Ma ei ole maganud eile varahommikust alates.
Elan sõna otseses mõttes paari kilomeetri kaugusel sõjategevusest. Eilse päeva vältel oli kuulda, kuidas raketid plahvatasid ja tulistati. Paljud on paanikas ja üritavad lahkuda. Meile on peamine, et paar päeva vastu peaksime.
Mu ema töötab haiglas. Täna saabusid esimesed haavatud. On hukkunuid. Uskumatu.
Aeg-ajalt lendavad hävitajad üle meie maja ja kuulda on, kuidas nad pommitavad. Surnukehad lebavad sillal, sõdurite varustus on õhku lastud. Praegu on plahvatused kestnud üle poole tunni järjest… ma kuulen kõike… nad on lähedal… närvid on üles öelnud ja ma värisen iga kord, kui kuulen järjekordset plahvatust.
Ainuke mõte on, et ehk läheb hästi ja jääme ellu. Loodetavasti jääme ellu!

(jätkub raamatus)

23.03 kell 17.21

Hirmuga seotud teemad on mulle alati huvi pakkunud. Olen osalenud mitmel näitusel kollaažisarjaga „Hirm“. Mulle meeldib tegelda intuitiivse kunstiga, kui satud justkui loomise voogu, mis avab kõik isegi suurepäraselt peidetud alateadvuse nurgad, mille eest tegelikult pole võimalik nagunii põgeneda. Nii sündis see hirmuteemaline sari, mis omakorda vabastas mind hirmudest. Võib-olla on mu hing kunagi juba sõjakoledusi kogenud ja võib-olla ma teadsin, et see juhtub taas?

(jätkub raamatus)

4.04 kell 12.29

Miks see ei meeldi meie naabritele…? Kas me oleme siis nii erinevad? Me ei ole venelased! Ja see neile ei meeldigi! Ma ei saa praegu Venemaast hästi mõelda. Võibolla kunagi hakkab mul kahju tavalistest inimestest, kes seal elavad. Nad on justkui pimedusega löödud orjad, kes kuulavad oma kuningat! Isegi orjad tahtsid vabad olla, nemad ei oska vist sedagi tahta! Me tahame elada demokraatias. Oleme valinud oma presidendiks koomiku ja juudi ning me oleme rahul sellega! 2019. aastal uskus kogu Ukraina, et oleme võimelised lahti saama vanast venemeelsest valitsusest, ja meil õnnestus see. Zelenskõi poolt hääletasid kõik mu sõbrad, sugulased ja nende sugulased. Ta on Inimene. Kui poleks Zelenskõid, oleksin ammu alla andnud. Püüan olla tugev… Tahaksin nii kõvasti karjuda, et terve maailm seda kuuleks ja kuulaks…

(jätkub raamatus)

18.04 kell 14.39

Hersonis sajab. Loodus kastab maad, et taimed saaksid kosuda, puud kasvada, lilled õitseda.
Maailmas kuulsust kogunud Borodjanka köögikapp, millel seisis keraamiline kukk ja millest on saanud ukraina rahva vastupidavuse ja paindumatuse sümbol, demonteeriti, et see üle anda kohalikule muuseumile. Seda tehti loomulikult hävinud korteri omaniku loal. Nüüd säilitatakse köögikappi kui sümbolit loodetavasti nii kaua, kui see meie maailmas võimalik on.
Öö oli vali ja pidevalt kostis plahvatusi, aga jätkan heade uudistega. Mis sa ise arvad? Muidugi, Tšornobajivka 16 : 0!!

(jätkub raamatus)

8.05 kell 11.46

Eile lõppesid meil „Päästiku“ näituse ettevalmistused. Päris suur töö sai tehtud, aga ma olen tulemusega ka väga rahul. Näitusele kandideeris üle 70 kunstniku ja umbes pooled neist valisime välja. Kutsume kõiki 24. mail kaunisse tARTu poodi avamisele. Eesti on Ukrainat toetanud esimestest sõjapäevadest peale! See näitus annab kunstnikele võimaluse näidata emotsioone, rääkida oma lugu, vaadata korraks endasse, otsida päästikut, mis vabastaks pinged. See teema ei puuduta ainult ukrainlasi, vaid kogu maailma…

(jätkub raamatus)

29.05 kell 12.18

Suvi saabub… Aeg, mil kõik lähevad puhkusele, reisile… aga me ei saa seda aega täiel rinnal nautida. Käisin eile ujumas. Tagasiteel ostsin ühelt vanaemalt ilusaid pojenge. Käin jätkuvalt emal külas ja täna tuli vend ka. Meie vanem kass Red on end viimasel ajal halvasti tundnud. Ostsime talle vitamiinid ja tegime talle kodus süsti. Täna on tal juba parem…
Okupeeritud Hersoni piirkond on täielikult suletud. Sõbrad rääkisid, kuidas nad nägid, et kesklinnas müüdi juba Vene SIM-kaarte… Õudne… Samas on Ukraina relvajõud alustanud vastupealetungi Lõuna-Ukrainas.

(jätkub raamatus)

14.06 kell 11.21

Kahurvägede lahingud käivad nüüd Mõkolajivi ja ajutiselt okupeeritud Hersoni piirkonna vahel. Me oleme saja päeva jooksul õppinud heli järgi eristama, mis ja kus plahvatab. Tavaliselt tulistavad nad kahurist paarislasuga, väikese pausiga. Valangud sarnanevad ilutulestikuga. Maandudes kostab terav võimas pauk, pika kajaga. MLRSi lend ei ole vali – justkui lehed kahiseksid. Loodan, et sellistest teadmistest pole meil kunagi kasu… Sõda moonutab meie teadvust.

(jätkub raamatus)

5.08 kell 19.19

Minu ajakava on jälle segi paisatud. Magama lähen kell viis ja ärkan 11–12. Ärkasin öösel plahvatuste peale ja ei saanudki enam normaalselt magada. Hommikul kirjutas vend ja pakkus välja, et täna võiks osta Hersoni arbuuse. Ta ostis neli suurt arbuusi ja jõudis vaevu jalgrattaga need meile tuua. Olime kuidagi suveuimas ja õnnelikud. Peale seda pidin minema linna sõbranna emale rohtusid viima. Tellisin need vabatahtlike kaudu ja ravimid saabusid samal päeval nagu isale mõeldud tabletid, aga ma ei saanud neid varem ära viia. Ma igatsen väga oma sõpra.

(jätkub raamatus)

23.09 kell 17.28

Kõik uudised keerlevad referendumi ja mobilisatsiooni ümber. Hersonis on pseudoreferendumiks avatud 12 valimisjaoskonda. Tsirkus ise kestab viis päeva – ajutiselt okupeeritud Hersoni, Zaporižžja, Donetski ja Luhanski territooriumil. Aga ma olen kindel, et kõik need venelaste tõmblused on asjatud. 23. kuni 27. septembrini ei kavatse me kuhugi liikuda, et mitte sissetungijate otsa komistada. Paljud kirjutavad, et valimisjaoskonnad olid esimesel päeval tühjad, kui mõned nukuvalitsuse liikmed välja arvata. On kuulda, et kohati on sissetungijad alustanud ukselt uksele käimist. Me ei plaani kellelegi ust avada. Mõnikord tundub mulle, et see on mingi arvutimäng või sotsiaalne eksperiment.

(jätkub raamatus)

4.10 kell 22.27

Edasi lubati meil liikuda väikestes gruppides. Jõudsime passi- ja pagasikontrolli. Ma olin sisenedes esimene. Olin enne täitnud sisepassi dokumendid, aga vastuvõtus küsiti, kas mul on ka välispass. Ta vaatas samal ajal monitori ning sain aru, et parem on öelda, et mul on see olemas, mitte valetada. Näitasin talle ka välispassi. Ma ei meeldinud talle ja ta suunas mu kõrvalruumi. Ma kartsin, aga ei näidanud seda välja. Me teadsime, et mehi kuulatakse üle, aga et naisi pigem mitte. Ruumi jõudes nägin, et seal seisis järjekorras juba 200–300 inimest. Istuda polnud kuskil.

(jätkub raamatus)