Matused ja laulupeod Mari Saat

mööda üks mees pikas nahkmantlis, hoidis kätt silme ees ja nuttis – nii on see pilt mulle mällu jäänud: suur mees, pikas mustas mantlis, ja nutab. Vist oli see pilt nii harukordne, et kui siis keegi ütles, ei mäleta, kes, võib‐olla ema, ja küllap kellelegi teisele, võib‐olla tädi Mariele, et Stalin on surnud, sain ma kohe aru, et too mees nuttis taga Stalinit.

Hiljem tuli meile külla Ena – too tüdruk ülakorruselt, kelle isa oli Siberis vangilaagris. Ena rääkis, et kui õpetaja koolis ütles, et Stalin on surnud ja ise nutma hakkas, hakkasid ka kõik lapsed nutma.

Nii ta ütles: Me kohe kõik nutsime!

Ma ei tea, kuidas see pikas nahkmantlis mees mul pagaritega seostus… Vist seepärast, et kunagi keegi kusagil rääkis, et KGB‐lased kannavad nahkmantleid; küllap sellest räägiti siin ja seal, ikka ja jälle, sest minu mällu oli kinnistunud pikk vöötatud nahkmantel nagu nende eriline vormiriie; ja kuna too nuttev mees oli ühtaegu minu esimene mälupilt nahkmantlist, siis kinnistus see mulle meelde nii, et nägin tol hommikul pagarit, kes härdalt ja puhtast südamest nuttis taga oma leivaisa.

(jätkub raamatus)

—-

Leningradis läksime kohe esimesse hotelli, mida teadsime – kesklinna Nevski prospektile. Kuidas me selle üles leidsime – kas ma olin ehk õelt saanud Leningradi kaardi? –, seda ma ei mäleta, aga mäletan administraatorite nägusid valvelaua leti taga. Nad paistsid igavlevat, eks vist oli talvine vaikne hooaeg, kus rahvast palju ei liigu, ja siis äkki tulid kaks lapsenägu tüdrukut, kes purssisid viletsat vene keelt ja küsisid süüdimatult esindushotellist öömaja. Meie ei teadnud siis veel midagi reisimisest ega hotellidest, sellest, et pidi oma tuttavate kaudu kohad broneerima ja mitmekordselt maksma, kui tahtsid üldse mingisse Moskva või Leningradi hotelli öömaja, rääkimata siis hotellist Neeva ääres. Isegi kui maja oli pooltühi, ei antud kohta niisama – riigihotell võis ju seista pooltühi, aga selle töötajad pidid klientide pealt ikka oma osa saama… Administraatorid – mees ja naine – vaatasid meid suuril silmil ja puhkesid siis südamest naerma, ning andsidki meile toa.

(jätkub raamatus)

—-

Millegipärast jäin tollele kleenukesele poisile meelde – sattusin temaga paaril korral Harju tänaval vastamisi ja ikka tervitas ta mind ühe ja sama lausega: Kuidas siis edeneb Eesti majanduselu? Ma sain aru küll, et see oli öeldud pilgates, aga ma ei suutnud sellele kunagi midagi vastata, millegi samaga, sest seal oli liiga palju peidetud informatsiooni: ma ei saanud aru, mis oli pilke objektiks – kas Eesti majanduselu või rauakool või minusugused, kes seal õppisid… Või polnudki seal mingit pilget, vaid ainult iroonia, või on neil kahel midagi vahet? Igaks juhuks tüürisin tast vaikselt muiates mööda. Aga mis mulle tähtsam tundus, hulga olulisem – ta oli väga ilusasti riides. Tal oli pikk hall paksust villasest riidest mantel, vöötatud, ja peas suur hall soni… Nii võidi käia ehk Pariisis… Ma ei mäleta, kas ma teadsin siis juba, et tema on Jüri Üdi.

(jätkub raamatus)

—-

Nii ajas nälg poisid kolhoosi kanavargile. Ma usun, et see oli üks ohtlik ettevõtmine: kolhoosi esimees oli õige äge mees. Ta oli nii umbes viiekümnene ja sõjas käinud, õigel poolel; ega ta muidu poleks saanudki kolhoosi esimees olla – ta oli koguni Suure Isamaasõja kangelane. Temast räägiti, et kangelase tiitli oli ta saanud granaate püüdes – oli püüdnud kaevikus granaadi, mis visati Saksa poolt, ja selle tagasi visanud, teise veel, aga kolmas oli käes lõhkenud. Võib‐olla oli see kõik muinasjutt, aga niiviisi räägiti. Igatahes oli tal üks käsi peaaegu küünarnukini puudu, ja kui ma õigesti mäletan, siis puudus ka üks silm ja näos olid armid. Puuduvat kätt asendas must protees. Kui ta uljalt mootorrattaga kihutas, toetus proteesiga käsi juhtrauale – eks see aitas tasakaalu hoida – ja teise käega juhtis ta ratast poristel, kruusastel, auklikel külavaheteedel, nagu need siis olid. Peas oli tal lendurimüts, sest kiivreid meil siis veel ei tuntud. Praegused põrguinglid oleksid ta kõrval kahvatunud. Ta kihutas ringi õhtul ja hommikul ja hoidis ise kõigel silma peal. Ise oli ta selle leghorn‐kanakasvatuse oma kolhoosi rajanud ja selle üle väga uhke. Ja nüüd tahtsid poisid kahte tema tõupuhast lemmikut varastada, lihtsalt söögiks!

(jätkub raamatus)

—-

Nii sattusin oma hirmsaima muusikaelamuse otsa – see oli Pärdi „Credo“ ettekanne, minu teada esiettekanne, kuhu mu õel oli õnnestunud piletid saada. Aeg kulges jõudsasti: vahtisin orelivilesid lavatagusel seinal ja sädelevat kroonlühtrit, vahtisin sõrmi oma süles, mis kangesti tahtsid kavalehe kallal krõbistada, seda muljuda ja voltida, aga teadsin, et õele see kohe sugugi ei meeldiks; sundisin sõrmi rahulikuks, mõtted peas voolasid omasoodu, ja kui siis äkki käis plahvatus trummidest ja vasktaldrikutest, võimendatud kogu orkestri metsiku forte fortissimo poolt – kas see tuli minu unelemise tõttu täiesti ootamatult või oli ta Pärdi poolt mõeldudki säärase salakavala ootamatu rünnakuna, aga ma ei ole ei üheltki kontserdilt ega äikesetormist säärast šokki saanud. Kui leida kusagilt kirjandusest võrdlust, siis nii võis ehmuda vist karupoeg Puhhi sõber Aleksander Sitikas, kellele ootamatult pssst! öeldi ja kes pärast seda kogu oma ülejäänud elu tädi juures urus mööda saatis.

(jätkub raamatus)