Kirju kodust_kaas

Ilmunud
12. 2016

Mis koht see on, kuhu alati tagasi igatsed? Kus tunned end turvaliselt, kus tunned ennast ära? Kui sind seal ei ole, siis oled justkui poolik? See ehk ongi kodu.

Ka meil on kodu, kuhu me kogu aeg kibeleme. Ainult et meie kodu ei ole ühe- või mitmekorruselises või üleüldse majas. Meie kodu on teineteise juures. Me oleme kodus siis, kui me oleme koos.

Siia raamatusse on kogutud kirjad meie kodust aastatel 2013–2015, rännakutelt ümber maakera. Saatsime kirju kallitele inimestele ja kirjutasime neile sellest, mis on kodu ja kus on kodu. Kirjutasime koos ja eraldi, ka teineteisele. See on mõtete, teadmiste ja armastuse raamat.

Katkendid

„Kas sa igatsema ei hakka?“

Vaikus ja Sina ahju kõrval tuttaval toolil. See ongi see olukord, millele mõeldes rinnus raskeks läheb, justkui kasvaks mingisugune tükk südame alla. Sellepärast ma Sinule kirjutangi. Mis mul ometi viga on, et ma kodu ei igatse? Kas me Sinuga siis nii erinevad oleme? Ei. Sest ma juba igatsesin oma kodu Albaanias. Kuidas saab minu kodu olla riigis, kus ma pole kunagi käinud?

Sinu kodu, kus Sul on hea olla ja mida eemal olles igatsed, on Viljandis, kuhu Sa koos oma laste ja abikaasaga peaaegu pool sajandit tagasi Kanakülast kolisid. Kolmetoaline korter kahekorruselises kolme koridoriga ja suure aialapiga majas, kus te oma kaks tütart kenasti üles kasvatasite. Vaatasid, kuidas Sinu lapsed said lapsed, ja praeguseks on osa viimastestki lapsevanemad. Seal ongi Sinu kodu, kuhu haiglast ihkas Sinu abikaasa, minu vanaisa, et rahulikult minna. Oma kodust, mille teie kahekesi olite ehitanud, kus tal oli turvaline. Seal tundis ta ennast ära, seal tunned Sinagi ennast vist ära. Kui Sa kodus ei ole, siis kõik poleks justkui terviklik, ja kui kodus oled, siis nagu vist oleks. See ehk ongi kodu.

(jätkub raamatus)


Rongireis üle Alpide Lausanne’ist Milanosse on uskumatult ilus. Kui sõidu alguses hakkasid meile silma samas vagunis istuvad kenad tõmmud poisid, siis natukese aja pärast olime selle muinasjutumaa lummuses. Rong sõitis aeg-ajalt läbi pilvede ja vaated olid silmipimestavalt kaunid. Šveitsi ja Itaalia piiril sisenes vagunisse paar keskealist Itaalia piirivalvurit. Anne laual lebanud lahtine tubakas oli piisav põhjus, et piirivalvurid said paluda meil neile loovutada kogu oma kanep. Rääkisime, et meil pole kanepit, me ei kasuta seda. Piirivalvurid sobrasid läbi Anne tubakakoti. Nad rääkisid, et me ei saa trahvi, kui loovutame neile oma kanepi. Šveitsis võis enda tarbeks kanepit olla, aga teisel pool piiri, Itaalias, mitte. Seletasime, et meil ei ole, me ei kasuta. Rong seisis piiripunktis ja piirivalvurid asusid meie seljakotte läbi otsima. Teised rongisolijad vaatasid meid tüdinenud pilkudega. Kui piirivalvur parajasti Sari mustas aluspesus sobras, leidis ta sealt tabletikarbi. Piirivalvur küsis katkises inglise keeles, mis need on. Sari ütles rohu nime ja milleks seda kasutatakse. Piirivalvur ei saanud aru. Siis hakkas Sari kehakeelt abiks võttes piirivalvuritele selgitama. Lisaks piirivalvuritele vaatas seda etteastet terve vagunitäis kaasreisijaid.

(jätkub raamatus)


Minu ettekujutuses pidime jõudma mäe otsa nagu „Helisevas muusikas“ ning sealt vaadet nautima. Kaasa võtsime viieliitrise veekanistri, kus oli umbes liiter vett sees. Parkla asus orus, ning oru põhjas oli jõgi, mida me kuulsime, aga ei näinud. Hakkasime mäest üles kõndima. Päike hakkas jälle kõrvetama ja matk osutus oodatust raskemaks. Kui olime umbes tunnikese kõndinud ja polnud veel võsast läbi saanud ning ühtegi tippu polnud näha, andis Kristjan alla. Tee oli talle füüsiliselt liiga raske. Minulgi oli keeruline sammu pidada, aga ma ei tahtnud vaatest loobuda. Tund aega hiljem jõudsime võsast välja ja hakkasime uuesti veesolinat kuulma. Uskudes, et kohe jõuame mägijõeni, jõime tublide sõõmudega oma kanistrist vett. Ent enda suureks pettumuseks me seda, mis solinat tekitas, ei näinud. Nägime mäe külge, kus midagi ei kasvanud, ja kaugel eemal lund! Sättisime oma janused jalad lume poole sammuma. Juulikuus lumi oli maas! Vahepeal rüüpasime lehttaimedelt vett. Õhk muutus jahedamaks ja panime T-särgid selga.

(jätkub raamatus)


Reisi planeerides oli meil kindel soov minna sukelduma. Teele tahtsime asuda kohe, kui Siimul oma seriaali- ja filmivõtted ja Kaisal filmivõtted lõppevad. Kõik vabad hetked pühendasime erinevate sukeldumisprogrammide uurimisele ning lõpuks valisime välja mittetulundusühingu Blue Venturese vabatahtlike sukeldujate programmi Belize’is. See tundus kõige õigem koht, kuhu oma raha ja aega investeerida, et sellest võimalikult suur tulu tõuseks. Lisaks sai seal sukelduda kohtades, kus seda tohivad teha ainult piirkonnaga seotud teadlased ja nende abilised. Pisikene mure oli see, et meie ekspeditsioon algas peaaegu kuu aega liiga hilja. See pisikene mure osutus aga hoopis meie suureks võiduks, sest Kaisa lapsepõlvesõber Anne elas sel ajal Buenos Aireses ja kui me juba piirkonnas olime, siis miks mitte läbi hüpata. Tihti me ikka samale kontinendile satume?

(jätkub raamatus)


Oleme kodutuid inimesi kohanud erinevates maades, aga Hawaii kodutud jäävad kuidagi eriliselt meelde. Võib-olla on see silmis olev pilk, millest on näha, et peas pole kõik korras. Üks asi on kohata kodutut, kes palub süüa – võid vähemalt hetkeks kergendada ta olemist. Kohates kodutut, kes ei palu midagi, aga kelle silmist on näha, et ta vajab kohest vaimset abi, võib arvata, et ta jääb kodutuks isegi siis, kui ta raha sisse uputada. Tema suurim probleem ei ole vaesus, vaid tervishoiusüsteemi puudumine. Cebus Filipiinidel või Bangkokis Tais, kus tervishoiusüsteem põhjaeuroopalikus mõttes samamoodi puudub, oleme näinud suurtes kogustes kodutuid inimesi, kes magavad tänavatel. Nendes maades võitleb vaimsete probleemidega umbes 40 protsenti kodututest. Tihti kogunevad nad magama samadesse kohtadesse kus saatusekaaslased, sest nii on turvalisem. Võib-olla on neil mingisugune ühtekuuluvustunne. Kahjuks mitte kõigil. Hawaiil tundus suurem osa olevat täiesti üksi. Ei tea, kumb on nendel inimestel enne olnud: vaimsed probleemid või kodutu elu. Sellel ei ole isegi vahet. Tundub, et lahendust nende inimeste hädale ei paista. Sotsiaalne turvalisus on USAs väga nõrk.

(jätkub raamatus)


Bangkokis ja teistes Aasia suurlinnades on palju kurikuulsaid petuskeeme. Reisi mugavamaks muutmiseks on tark end enne reisi algust näiteks interneti abil sihtkoha levinumate petuskeemidega 125 kurssi viia. Oluline on meeles pidada, et tervikpilti ei tohiks külastatud riigist moodustada ainult selle põhjal, milliseid inimesi ja paiku näed vaatamisväärsuste läheduses. Just sinna leiavad oma tee ka petised, lootes saada turistidelt kerget saaki. Arvatavasti ei soovi ükski eestlane, et välismaalane moodustaks oma arvamuse Eesti kohta
ainult selle põhjal, milliseid „eestlasi“ ta Sadama Marketis kohtab. Kui jalutad paar kvartalit turistilõksudest kaugemale, kohtad tihti täiesti tavalisi inimesi, kes elavad oma tavalist elu. Bangkokis on meile korduvalt lähenetud järgmise petuskeemiga: sõbralik mees ütleb,
et vaatamisväärsus, näiteks püha kuju, mille poole me teel oleme, on suletud, aga tema võib meid viia midagi täiesti muud ja sama uhket vaatama.

(jätkub raamatus)


Padangbaist läksime otse Pemuterani. Jätsime vahelt ära Ubudi. Söö-palveta-armasta-turismi ja Bali liiklusummikukeskuse. Julia Robertsi ja filmi „Söö, palveta, armasta“ kaudu saavutatud kuulsus on blokeerinud kõik Ubudi teed. Romaanil põhinevas filmis otsib ennast lahkuläinud naine. Nüüd on Ubudi suunduvad bussid täis neid ennast otsivaid, „Söö, palveta, armasta“-raamatuid kaasaskandvaid naisi ja mehi. Ubudi linn on vana ja ehitatud nii, et sinna ei ole plaanitud suurt kogust autoliiklust. Nüüd on seal alati ummikud. Pemuteranis seevastu turiste palju ei näinud. Saime päris rahus snorgeldada ja vabasukelduda Pemuterani rannas oleva Biorocki ehitiste ümber.

Biorock on toode, mis on mereteadlaste Thomas Goreau ja Wolf Hilbertzi arendatud metallraamistik, millesse on suunatud madal elektrilaeng. Elekter tekitab merevees reaktsiooni, mis kasvatab raami detailide ümber tugevat kalki kivi.

(jätkub raamatus)


Jõudsin Viljandi raudteejaama ja jalutasin teeäärsesse maaliinide bussipeatusesse, mitte sinna linna keskele, et Õisu bussile minna. Ma pole peaaegu kümme aastat sellel liinil bussiga sõitnud. Lootsin näha mõnda neist bussijuhtidest, kes mind kooli ajal sõidutasid. Natukene kurb oli näha kedagi võõrast rooli keeramas, isegi näpuotsteta kurja habemiku nägemine oleks südamele sooja teinud. Minu suureks üllatuseks tundis võõras bussijuht mu ära ja küsis, kas lähen emale külla. Päris lahe! Mina muidugi hakkasin kogelema ning ei suutnud midagi eriti originaalset vastata. Kui istmele maha potsatasin, sain aru, et pilet oli maksnud ainult 1,20. Pärast Austraaliat ja Kesk-Euroopat on äraütlemata kummaline osta bussipilet 1,20 euro eest. Oleks siis suvaline vahemaa, aga sõit on ikkagi peaaegu 25 kilomeetrit pikk. Ma ei mäleta ka, kunas ma viimati Õisust Kalvrele kõndisin. Kohe kui munakividest teeots kruusateeks muutus ja õunaaiast mööda sain, nägin punast väikest maja, kus praegu kadunud Valter Külveti vanemad elavad ja kus mina Ülemõisa algkoolis käies elada ihkasin.

(jätkub raamatus)


Ükskord kui me Balil Amedis rannarestoranis õhtust sõime, siis tuli meie juurde raha kerjama umbes kaheksa-aastane poiss. Kunagi varem ei olnud selles külas midagi sellist varem juhtunud ja ei juhtunud ka hiljem. Olime just söömise lõpetanud, kuna toit oli kuidagi väga ebameeldiv. Söömiskõlbmatu! Taldrikule jäi suurem osa toidust alles. Varem seda juhtunud ei olnud. See oli läänemaa turistidele suunatud hotelli restoran ja meie olime valinud just selleks õhtuks pidulikuma õhtusöögikoha, kus päikeseloojangut vaadata. Aga pettumus oli väga suur ja kinnitust sai tõsiasi, et kohalike peetavad söögikohad pakuvad alati maitsvamat sööki. Poiss, kes meie laua kõrvale oli tulnud, küsis meilt inglise keeles raha. Ütlesime temale viisakalt, et ei anna. Meil pole. See oli tõsi, sest selles restoranis sai maksta pangakaardiga.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Kaisa Roover, Siim Maaten ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetaja: Kaja Sepp
Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotod: Kaisa Roover, Siim Maaten ja Venno Kornak

ISBN 978-9949-587-75-9 (trükis)
ISBN 978-9949-587-76-6 (epub)

Trükk: Greif OÜ

pehme kaas, 144 x 210 mm
216 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga