Kingitud lood Piret Päär

Ilmunud
05.2017

Kogumik “Kingitud lood” on pühendatud Rahvakultuuri Keskuse juures tegutseva Jutukooli 25. tegevusaastale. Kõik lood on saadud jutuvestjatelt, kes on olnud jutukooli külalised. Olen püüdnud raamatuski järgida vestmisele omast stiili – väike sissejuhatus jutustajalt loo ees, otsesed pöördumised lugeja poole ja jutu kulgemiseks vajalikud kommentaarid.

Raamatust leiab lugusid nii täiskasvanutele kui ka väiksematelegi lugejatele.

Iga jutu lõppu on kunstnik Katrin joonistanud omalaadsed “mustripaberid”, kust võib otsida vihjeid eelnenud loole.

***

Raamatu koostaja Piret Päär on Rahvakultuuri Keskuse suulise pärimuse spetsialist, lugude jutustaja, Jutukooli ja MTÜ Jutumaja eestvedaja.

Lähemale jõudes nägi ta üht mägimaja, mis meenutas talle kodutalu. Majaukse kõrval toimetas umbes temavanune poiss ree ette rakendatud hobusega. Kui meie noormees lähemale jõudis, tõstis poiss imestades pea ja vaatas tuisust välja ilmunud rändajat. “Anna andeks, et sind nii ootamatult segan,” sõnas meie noormees viisakalt. “Olen teel koju, et koos oma perega Jeesuslapse sünni üle rõõmustada. Jäin aga tormivangi ning vajan öömaja. Kas ma võin siia sinu juurde jääda? Ega ma tüliks ei ole, kohe hommikul lähen jälle edasi.”

Poiss vaatas lumisele kogule otse silma sisse ja ütles: “Kas me siis ei olegi Donegalis, kus rahvas on kuulus oma külalislahkuse poolest? Otse loomulikult võid sa siia jääda.” Kuid lisas: “Aga sa pead küsima minu isalt, selle maja peremehelt, luba.”

(jätkub raamatus)

—-

Kuningatütar muudkui jookseb mööda kirikut. Laob kirikupingid kuhja altari juurde – soldatit seal pole. Nuusib, otsib – lõpuks tunneb kondihunniku juures elusa inimese lõhna. Loobib luid-konte igale poole laiali ja saabki viimaks soldati ühte jalga pidi kinni! Kuid sel hetkel – põmm! – lööb kell kiriku tornis üks. Mingi nähtamatu jõud tõmbab kuningatütre tagasi kirstu. Ta jõuab vaid oiatada, et pole jälle süüa saanud. Kirstu kaas langeb kinni ja kirikus jääb kõik vaikseks. Ainult kummalised hääled sosistavad kiriku tornis.

Hommikul tuleb kuningas ja muutub veel rõõmsamaks. Andis soldatile süüa, pani kõige pehmemasse voodisse puhkama. Aga ukse juures seisid igaks juhuks valvurid, et soldat plehku ei paneks. Õhtul viidigi ta kirikusse. Soldat mõistis, et nüüd on lood hoopis täbarad, tüdruk pole ju kaks ööd süüa saanud…

(jätkub raamatus)

—-

Nii oligi asi otsustatud. Pühvelnaine oli nõus küti naiseks saama, vaatamata ema kõigile vastuväidetele. Pulmapäeva lähenedes muutus jahimehe ema ikka vaiksemaks ja vaiksemaks, aga pulmapäeva hommikul läks ta oma poja juurde väikese nahkkotiga. “Poeg, ma tean, et sa oled nüüd mees, et sul pole mingit põhjust vana naise juttu kuulata, kuid ma palun sind, luba mulle, et kannad alati seda kotikest kaelas ega lähe kodunt ilma odata välja.” Kotikeses olid muna, väike kivi ja kuldsõrmus.

“Ma ei saa küll aru, miks ma seda tegema pean, armas ema, kuid olgu pealegi, sündigu sinu tahtmine. Kas nüüd annad mulle oma õnnistuse?”

(jätkub raamatus)

—-

Kaua aega tagasi elasid selles kalurikülas kaks venda. Esimene oli uhke tugev poiss. Aga kui teine sündis, oli kohe selge, et temast oma jalgade kasutajat ei saa. Ta ei suutnud ilma toeta ei seista ega kõndida, rääkimata jooksmisest. Selle asemel pidi teda igale poole kandma. Vanem poeg oli see, kes oma väikevenna eest hoolitses, kandes teda algul süles, siis seljas. Seejärel valmistas ta väikese käru, millega venda mööda maja ringi sõidutada. Kui nad vanemaks said, õpetas vanem vend noorema õmblema, et vaatamata oma puudusele saaks ta tööd teha. Noormees oli selles nii osav, et suutis peagi õmmelda kiiremini ja peenemalt kui tema vend. Nagu oleks ta oma puudused jalgades asendanud näppude osavusega. Ei läinud kaua aega mööda, kui noorem vend oli rätsepana nii nõutud, et vennad asutasid oma äri. Nad seadsid linnas sisse töökoja, kus noorem vend õmbles ning vanem võttis tellimusi ja korraldas rahaasju.

(jätkub raamatus)

—-

Ta oli juba seal ojas tükk aega mulistanud, kui tuli üks härra kullases tõllas, kuue hobusega. Too näeb, et ilus vanker seal silla otsas, peremees aga otsib midagi mudas. Härra hüüdis: “Mida sa otsid seal?” Mees vastas: “Kui härra teaks, mis see on, tuleks samuti otsima.” Härra aga arvas, et see on kindlasti mingi väga kallis aare, kui juba nii usinalt otsitakse. Mõtles, et läheb ja aitab otsida. Võttiski ilusad riided seljast, läikivad saapad jalast, ja ronis teise mehe juurde ojja. Küsis korra veel, mida nad otsivad, aga teine mees ütles vaid nii palju, et just seda ta ei tea, aga kui leiab, kohe teab, et on käes.

(jätkub raamatus)

Koostaja ja toimetaja: Piret Päär
Keeletoimetaja: Esta Hainsalu
Kujundus ja küljendus: Kadri Roosi
Mustrid: Katrin Treimann

Raamatule kehtib autoriõigus ning ilma autorite, koostaja, kujundaja ja kunstniku nõusolekuta ei tohi siinset loomingut mujal avaldada.

© Lood: András Berecz, Dovie Thomason, Colin McAllister, Anja Stefan, Guntis Pakalns, Jan Blake, Jack Lynch, Martin Ellrodt, David Ambrose, Marie Chiffmine, Markus Luukkonen, Éva Fábián, Kriszta Tóth, Inger Lise Oelrich, Dan Yashinsky

© Tõlked: Triinu Guerrin, Reet Klettenberg, Kirke Torpan, Veronika Kivisilla, Liisa Maasik, Kristi Grünberg, Ruta Karma, Kristiina Porila, Piret Päär

Aitäh kõigile, kes raamatu valmimisele nõu ja jõuga kaasa aitasid!

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

© Petrone Print OÜ, 2017
www.petroneprint.ee

ISBN 978-9949-608-06-5

Trükk: Greif OÜ

Paberil otsas

Kommentaarid