Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 4

Varem on oma killud kirja pannud kirjastaja Epp Petrone, endine kirjastaja Kairit Lillepärg ja tootmisjuht Tiina Tammeorg. Seekord jagab muljeid kirjastaja ja peatoimetaja Triinu-Mari Vorp.

41.

Kui ma seitsme aasta eest Petrone Printi assistendiks kandideerisin, sain oma avaldusele vastuse, kus mind tänati ja öeldi, et kahjuks ei osutunud ma valituks, kuna otsitakse kedagi, kes numbritest ka midagi teab. Mina olen ju filoloog! Mul endal ei tulnud algul mõttessegi midagi vastata, aga sõbranna keelitas mind: kirjuta vastu ja ütle, et oled ikkagi väärt vestlusele kutsumist. Kõhklesin, aga kirjutasingi. Et olen oma arust siiski sobiv kandidaat. Et olen õppinud raamatupidamist ja oskan vigadeta kirjutada. Mitmekülgne! Õnneks ei ignoreeritud mu kirja ja peagi istusin meie kirjastuse Küütri tänava kontoris, pusisin käibemaksu ja protokolli kallal. Algul olin assistent, siis hakkasin keeletoimetama, siis kirjastama ja peatoimetama. Kannan hoolt ka kodulehe ja sotsiaalmeedia eest. Ses kirjastuses osati (väikese abiga) vaadata kaugemale kui elulookirjelduses toodud eriala!

42.

Kui meie sarjas sada raamatut kokku sai, siis lugesin üle, et olen neist üle kuuekümne vähemal või rohkem määral toimetanud. Esimene, “Minu Omaan”, oli muidugi kõige vaevarikkam. Aitäh autoritele, kes on olnud väga mõistvad!

43.

Parandused. Suur osa mu tööst on tekstide parandamine. Tekstid-raamatud on väga erinevad. Mõnes raamatus on üle 10 000 paranduse vaja teha, enamasti on punaseid kritseldusi aga 3000–5000. Meie autorid ei ole üldjuhul kirjanikud või üldse kirjainimesed. Väikese abiga saame kokku aga hea raamatu. Meil on ka oma “stiiliõpik”, millega üritame “Minu” sarjas keele poolest ühtset joont hoida. Kõige tähtsam on aga see, et autori oma stiil säiliks.
Väga tihti on mul vaja ennast õigustada ka: miks just Eesti vabariik, mitte Eesti Vabariik? Kas tõesti kirjutatakse tänapäeval 15aastane, mitte 15-aastane? Miks ei ole hea sõna “väljakutse” (autoritel on selle paranduse peale suisa vererõhk tõusnud)? Miks peab mingis lauses nii palju komasid olema? Miks peaks tsitaatsõnad kursiivis olema? Ja nii edasi.
Ise õpin ka kogu aeg. Ja üllatun kogu aeg.

44.

Kas need raamatud on kõik Epu kirjutatud? Seda küsimust kuulsin eriti mitu korda siis, kui assistent olin. Inimestel on nii ägedaid arusaamu. Aga sel juhul selgitame. Me oleme kirjastuses kõik seda meelt, et näiteks laatadel on tore käia, saab lugejatele lähemale liikuda ja ise kõigest juurde rääkida.

45.

Kas sina oled Epp? Kas sina oled see Petrone? Eks see ole paratamatu, et Epp = Petrone Print. Ma ei ole Epp, aga osa kirjastusest küll.

46.

Esitlused. Päris igale raamatule me esitlust ei korralda, aga enamikule küll. Mõni autor lihtsalt ei satugi Eestisse, kui raamat ilmub. Esitlustel on käinud autoreid küsitlemas näiteks kaks kanget Margna ja Jõekalda, Vahur Kersna, Mati Kaal, Aigi Vahing, Loone Ots, Vahur Afanasjev, Evelin Ilves jne. Aitäh kõigile, kes on aidanud! Oleme saanud maitsta Islandi mädandatud hailiha ja Aafrika ugali’t ning katsuda Okeaania hõimude niudevööd. Iga esitlus on omamoodi ja värvikas. Ja tihti näeb autorit just esitlusel esimest korda ka päriselt. Sest kogu töö käib raamatut tehes üldjuhul ju meili ja telefoni teel.

47.

Lutsu õhtud. Oleme Tartu linnaraamatukogus juba aastaid korraldanud vestlusõhtuid “Minu” sarja autoritega (mõne väikese erandiga). Neid on kokku olnud üle 60. Mu esimene Lutsu õhtu oli “Minu Islandi” autoriga. Raamatukogus on meil alati väga tore jutukas publik. Näiteks “Minu Afganistani” vestlusõhtul läks ka suuremaks üldisemaks sarjaaruteluks.

48.

Kuna “Minu Afganistani” autor on mees, kerkis selle raamatu vestlusõhtul üles ka küsimus, mitu meesautorit sarjas on. Keegi kuulaja ütles: “Vähe!” Tegelikult nii vähe polegi. Umbes veerand.

49.

Austraalia–Uganda–Hispaania. Selline tore kolmnurk tekkis, kui elasin-töötasin aasta aega Austraalias. Tegime näiteks “Minu Uganda” raamatut, mille autor Siisi oli Ugandas ja toimetaja Anna-Maria Hispaanias. Tänapäeva maailm ja selle võimalused!

50.

Kuidas raamat valmis saab? Vahel ikka juhtub, et kadripäevaks jõuab meieni toimetamata käsikiri ja autoril on lootus raamat jõuluks lettidele saada. Tegelikult võtab raamatu tegemine ikka rohkem aega. Kõigepealt teeb oma töö sisutoimetaja, siis keeletoimetaja. Seejärel küljendaja, kujundaja, kaardijoonistaja. Siinkohal aitäh sarja praegustele põhitegijatele Aivele, Madisele ja Kudrunile, aga ka teistele, kes aeg-ajalt käe külge panevad. Ja alles siis saab trükikoda faili, mida trükkida. Paar-kolm nädalat veel ja ongi trükisoe raamat valmis. Kui me saame enda kätte korraliku sisutoimetatud käsikirja, võtab raamatu poelettidele jõudmine aega veel paar kuud.

51.

Mis te üldse seal kirjastuses teete? Me ei trüki midagi, ikkagi kirjastame. Aeg-ajalt astutakse kirjastuse uksest sisse printimissooviga. Arusaadav, me nimi võib eksitada!

52.

“Minu Kreeta”. Ma ei reisi just tihti, aga neid raamatuid, mida toimetades olen mõelnud, et vot sinna tahaks minna, on küll ja küll. Üks aga, tänu millele päriselt kohale läksin, on “Minu Kreeta”. Loodan, et neid päriselt kohale minemise raamatuid tuleb veel.

53.

Kuidas valmivad kaaned? Sellest ei saa kahjuks kõike rääkida, aga see on väga huvitav protsess. Peab ju kõigile üritama meeldida, nii kirjastusele kui ka autorile. Ja kujundajale. Vahel läheb väga kergelt, vahel seedime, võtame aega, nuputame. Praegune kujundaja Madis teab!

54.

Lemmikud. No see on juba raskem teema. Kõik need raamatud on omamoodi armsad. Kõige suurema elamuse on ehk pakkunud “Minu maailm” (igati väärt oma sajanda raamatu tiitlit; humoorikas, sügav, salapärane), juba mitu korda mainitud “Minu Afganistan” (kartsin alguses, et äkki saame mingi koolipoisi stiilis raamatu. Oi ei, lugege! Humoorikas, sügav, salapärane), uusim sarjas, “Minu Indoneesia” (humoorikas, sügav, salapärane; ka raskemad teemad on lahti kirjutatud kergelt), “Minu Iisrael”, “Minu Norra”, “Minu Portugal”, “Minu Reykjavík”, “Minu Eesti”, “Minu Prantsusmaa”, “Minu Suriname”…

Aga vaatame, mis edasi saab! Raamatuid tuleb ju veel…