“Minu Viini” kirjutamise lugu
Tekst: Triinu Viilukas, “Minu Viini” autor
Ma olen alati mõelnud, et tahaks raamatu kirjutada. “Kirjuta muidugi,” ütleb üks. Ja teine. Ideegi on olemas, aga… Küllap on mõte raamatu kirjutamisest tuttav paljudele ning suurem osa neist, nagu minagi, teavad, et ei tee seda iial.
Ühel päeval potsatab mu e-postkasti kiri:
Kas Te oleksite huvitatud “Minu Austria” kirjutamisest? Teie tuttav soovitas.
Oh, muidugi olen! Mis küsimus see on! “Minu Austria” – see oleks ju raamat. Päris raamat! Ma olen neid “Minu…” sarja raamatuid lugenud küll. Võibolla unistused siiski täituvad?
Siis ärkab kuklas aga kriitiline meel, sirutab korraks jalgu ning… tuhat kõhklust ei lase enam lahti. R a a m a t! Mina? Ma ei saa sellega hakkama. Mul pole isegi blogipidamise kogemust, ainult ebareaalne unistus: kirjutada. Terve raamat kirjutada, see on ju mustmiljon lehekülge põnevat ning kaasahaaravat teksti.
Igal juhul on alustuseks ees tühi valge leht. See on ilmselt parim, mis juhtuda saab, kui oled kirjanik. Aga mina ju ei ole.
Samas. Kindlaim viis lotoga mitte võita on seda mitte mängida. Otsustan anda unistuse täitumisele võimaluse. Kui kukkuda läbi, siis kuninglikult ja tegutsedes, mitte vaikselt eemalt vaadates.
Üks on kiirelt selge – ma ei saa kirjutada “Minu Austriat”. Mitte kuidagi ei saa. Samamoodi nagu Tallinn ei ole kogu Eesti, ei peegelda Austria pealinn kaugeltki tervet riiki. Minu elu on olnud väga Viini-keskne ja nii pakun kirjastusele välja, et kirjutan linnast.
Saadan proovitöö. Vastust ei tule. Saadan teise jupi veel. Ootan. Ootan.
Ja siis ta tuleb. Vastus.
Jipii! Saan võimaluse oma kogemused, seigad ning tähelepanekud raamatuks vormida.
Ausalt, see on veel palju keerulisem, kui ma arvasin. Ma imetlen kõiki, kes muude tööde ja tegemiste kõrvalt suudavad kirjutada raamatuid. Veel enam – häid raamatuid. Minu jaoks on kirjutamine protsess, mis vajab täielikku keskendumist. Ja nii ta hakkab venima. Sest kust võtta seda täielikku keskendumist, kui iga sekund põikab argipäev mu raamatumõtetele vahele?! Proovitöö kirjutamisest kuni raamatu ilmumiseni läks – uskuge või mitte! – kolm aastat! Pause tuleb vahele pikki ja põhjalikke. Hakkan juba arvama, et mul oli õigus – ma siiski ei saa sellega hakkama.
Kas see, mida ma kirjutan, on piisavalt huvitav?
Mida üks “Minu…” sarja lugeja võiks “Minu Viinist” oodata?
Alguses ma isegi ei tea, mis on need tingimused, kus ma kõige produktiivsemalt ja efektiivsemalt kirjutada suudan. Kohvikus sagina keskel? Kodus diivanil? Raamatukogus? Kohvitass kõrval?
Selgub, et kodus laua taga! Koht, millele oleksin panustanud kõige viimasena. See on nii klassika, et ma ei suutnud esiti sellesse uskuda. Kusjuures, ilma kohvitassita.
Sean sihiks erinevate seikade – vahel naljakamate, vahel natuke tõsisemate – kaudu avada Viini seda külge, mis turistina reisil olles ja linnamelu nautides tingimata kätte ei paista.
Tore on lugeda “Minu…” sarja autorite postitustest, et nii mõnelegi teisele oli toimetaja(te)poolne sõbralik ja osav takkasudimine väga vajalik … Minule ka. Oi, kuidas veel! Aitäh, mu toimetajad Mari Klein ja Triinu-Mari Vorp, tõeliselt meisterliku motiveerimise eest!
…Kui käsikiri valmis, taipan, et mul ei ole fotosid raamatu fotoalbumi jaoks. Ühel pildil vaatan vales suunas. Teisel olen naljakas poosis. Tegelikult võiks mind üldse neil fotodel mitte olla. Haaran fotoka ning veedan paar päeva linna peal pildimaterjali jahtides. Küsin luba ning klõpsin pildi tõllast ja kutsarist. Minema jalutades kuulen, kuidas teine kutsar imestab: “Sellist asja teed sa tasuta?”
Hmm, sellise asja eest võiks raha küsida? Ärimeest minust nähtavasti ei saa. Esimesest kutsarist ka mitte.
Kui raamat on saanud kaante vahele, mõistan, mida see lisaks ühe unistuse täitumisele ja lisaks kirjutamisoskuse edasiarendamisele mulle andnud on.
Nimelt…
“Minu Viini” kirjutamine on olnud reis minus eneses. Protsess, mille käigus olen hakanud Viini ja tema inimesi armastama. Päriselt armastama. Kirjutades lahti seikasid, murdes pead sõnastuse üle ja meenutades olukordi, avan esimest korda oma südame ausalt ja siiralt Viini linnale. Linnale, millel on pikka aega olnud minu elus oluline roll, aga mida ma kunagi varem ei ole hinnanud nii, nagu teen seda nüüd.
Aitäh selle võimaluse eest!