Lugeja Maarja Justin Petrone raamatust “My Estonia”

See postitus osaleb meie blogimängus.

Mõnda aega tagasi jäi mulle ökopoes silma raamat „Mina olen ookean“, mida sirvisin huviga, ning kui nüüd avastasin (Petrone Print`i netilehelt „Roheliseks kasvamise“ raamatut otsides), et selle võib arvustuse eest endale päriseks saada, kiirustasin raamatukogusse ja laenutasin ainukese Petrone kirjastuse raamatu, mida neil sel hetkel pakkuda oli (kõik teised raamatud olid välja laenatud ja ootejärjekord pikk). See juhtus olema ingliskeelne „My Estonia“.

Raamatu „My Estonia“ on kirjutanud Itaalia juurtega Ameerika noormees, kes Eestisse südame kutsel elama on sattunud. Kui päris aus olla, siis ega ma sellest suurt midagi oodanud: Eesti (igapäeva)elu ja kombeid kirjeldav raamat tundus igava lugemisena, oleksin eelistanud reisiraamatut mõnest eksootilisest paigast, et elada sisse mulle täiesti uudsesse ja põnevasse maailma. Kuid „Minu Eestit“ lugema hakates kadusid mu eelarvamused esimeste ridadega ning leigus asendus vaimustusega. Mõnusa huumoriga on edasi antud autori esimesed kokkupuuted Eesti ja selle rahvaga: sisuliselt kirjeldatakse küll Eesti (igapäeva)elu, kuid läbi autori silmade.

Ladusalt kirjutatud raamat osutus üheks kaasahaaravamaks juturaamatuks, mida olen lugenud (viimati neelasin niimoodi aastaid tagasi „Harry Potteri“ raamatuid)! Paar päeva kandsin seda endaga igal pool kaasas, et seda vabadel hetkel lugeda: siis kui laps kandelinas magas, kui laps oli vankriga õue magama pandud ja majapidamistööd kiiruga ära tehtud või siis õhtul, magamistoas soolalambi valguses, kui laps juba magama oli lauldud.

Lugu algab Soomest, kuhu noor eneseotsingutel ajakirjanik pärast kooli lõpetamist Soomet tutvustava programmi raames sattunud on. Seal kohtab ta säravate silmadega kaunist ja maailma näinud eesti neiut Eppu ning tagasiteed enam pole. Pärast koosveedetud päeva Tallinnas ja mõnda nädalat Londonis (kus veedetakse lõbusalt aega passivõltsijate ja muude värvikate tegelastega), kolivad noored Tallinna ühte väikesesse korterisse ning Eesti seiklused võivad alata: lugejateni tuuakse hirmnaljakad seigad Eesti eluoluga tutvumisest, Epu sugulastega kohtumine, aprillirahutused, paar reisi Ameerikasse, abielu ning selleks korraks (tegu on õnneks alles raamatu esimese osaga) lõpeb särtsakas jutustus juba väikese Liisi, Roosi, Mari, Pauli, Martini või Peetri ootamisega. Ehk saab siis järgmises osas teada, kuidas kõik on läinud ja millised seiklused need kolm huvitavat inimest siin Eestimaa pinnal (või Ameerikas või Indias või Gröönimaal või hoopis mingis muus paigas) läbi on teinud.

Raamat on oskuslikult ja ladusalt kirjutatud, nii et lugeja sulab autoriga ühte: näeb täpselt sedasama, mida tema näeb, ja tunneb sama, mida tema tunneb. Nii ongi see nagu jutustus mingist eksootilisest paigast, ja veel pööraselt naljakas! Enamiku ajast olin naerust kõveras, ülejäänud aja summutasin naeruturtsatusi, et last mitte üles äratada. Nii veidralt naljakad ja kohati lausa õõvastavad tunduvad eestlaste kombed (näiteks see lakkamatu tahke vere söömine)!

Lõpuks ometi on midagi, mida kinkida välismaalastest külalistele, kes Eestisse satuvad! Raamatus on tabatud tabamatu ja põnevasse jutustusse on oskuslikult põimitud ka faktid Eesti ajaloo kohta, millest paljud on isegi eestlastele hägused. Siin aga tehakse kõik selgeks ja antakse ladusas keeles edasi! Selles mõttes võiks see minu arust isegi kohustusliku kirjanduse nimekirjas olla: oleks ometi midagi, mida lapsed ja noored (ja ka vanemad ja vanavanemad) huviga loeks! See on raamat eneseotsingutest, armastusest ja võõral maal elamisest, kuid veel väga paljust muust, nii et avastamisrõõmu on kõigile, ole sa noor või vana, mees või naine. Lühidalt kokku võttes: suurepärane raamat, mida tasub lugeda!