Kuidas kulgeb Reykjavíkis

Kui nüüd reisida mõnda aega ei saa, siis vaatame hoopis, kuidas elavad praegu maailma eri paigus meie “Minu” sarja autorid. 

Täna jagab meiega oma sotsiaalmeedias postitatud mõtteid “Minu Reykjavíki” autor Tui Hirv, kes elab koos elukaaslase Pálli ja poeg Eirikuga siiani Islandi pealinnas.

3. märts

Täna oli mul keset päeva korraga selline tunne, et asjad on hakanud sulama, või juuri ajama, või võrseid. Igatahes midagi edasiviivat. See tunne tuli siis, kui ma külitasin Seltjarnarnesi ujula sulistamisbasseinis (nii ta nimi on, vaðlaug). Suured märjad lumeräitsakad sadasid sooja vette, klaasseina tagant paistis hall meri ja natuke betooni ning lastele turnimiseks mõeldud jänes, kilpkonn ja kärbseseen, mis ilusa ilmaga ka purskkaevu aset täidavad, tukkusid turnijate puuduses talveund. Kõrvaltõrres pidasid oma mitteametlikku koosolekut kvartali vanahärrad. Lesisin madalas-madalas vees kaldus kahhelpõrandal, mis on tehtud selleks, et päikest võttes siiski kaelani soojas vees saaks olla, lund sadas silma ja peas oli korraga rahu ja ruumi. Uus valge Polari pulsikell, millest ma aastavahetuse paiku järsku hakkasin puudust tundma, kiitis mind tubli töö eest. Ja see on üks väheseid asutusi, kus leidub korralik Soome saun. Olen jõusaali trenažööridega kuidagimoodi jutu peale saanud, oma tingimustel, pannud nad järele aimama Nõmme künklikku metsaalust ja rahuliku vooluga Pedja jõge, ja kammin vantsimise, silkamise ja sõudmise kõrval läbi Spotify avarusi. Pidime kooliõega rühmatööd tegema, aga ta lükkas kohtumise viimasel hetkel homse peale. Kõndisin otsejoones klubi registratuuri, palusin tütarlapselt laenuks trikoo, et saaks ootamatult maast leitud aja basseinis veeta. Ühtlasi surus ta mulle mahlapressist läbi mõned õunad ja jupi ingverit ja veel üht-teist, nii et veel basseiniski olid mul mõrkjad maasikaseemned suunurgas.

Aga millest see selginemine? Õige mitu asja said kokku. 

Pálli näitas mulle just plaadiümbrise küljendust. Plaadi, mille me Caputi ansambliga aasta tagasi Sono Luminusele salvestasime.

Muusikaajaloo kursus “Machaust Messiaenini”, kus ma pean õhtumaade muusikaloost Concorde’i kiirusega üle tuhisema, on valmis. Tunnid on täis improvisatsioone ja ootamatuid käike, aga tudengid igatahes klassikat ei karda. 

Pühapäeval avalikustati pedagoogilise instituudi uued, rakenduslikud õppesuunad. Need on täpselt mulle tehtud. Paistab, et pean uuesti magistrantuuri astuma! Jälle ja jälle ja jälle. Tundub, et pikapeale suudab akadeemiline kontingent kõrghariduse jäigas raamis koolitada ka lihtsalt professionaale, asjatundlikke tegutsejaid.

Uusi nägusid tuleb alusharidusse kahe käe näppude jagu aastas, mis on ka selle pisikese põllu juures kümme korda vähem kui vaja. Erialase väljaõppega kasvatajate (mulle on see tiitel hea küll) osakaal on jätkuvalt 25% kandis. Nüüd võrdsustati kõigi kooliastmete kutsetunnistused, millega saab protsendi ilusti ülespoole kruvida, aga tegelikkust ta ei muuda. Teadmine uuematest suundadest alghariduses niriseb läbi kivimikihtide tõeliste lasteni liiga ujedalt. Käsuliin teadlane-ametnik-juht-töötaja on lünklik ja jõuetu. Aga ma näen head tahet!

Järgmisel nädalal algab meie ametiühingu streik. Avalikud teenistujad löövad jalad seinale paar päeva nädalas ja lasteaiad, mis tööliste ühingu streigist niigi juba käpuli on, tõmbavad lahtiolekuaega veelgi koomale. Kollektiivlepingute üks võtmeküsimusi on töönädala lühendamine. Ametiühingute keskliidu nõudmine on, et avalikele teenistujatele tuleb nädala täispalk välja maksta 36 tunni eest, vahetustega töötajatele 32 tunni eest, sest nende töö on veelgi koormavam. Kõige kaalukamad argumendid sellise priiskamise poolt on säästlikum ümberkäimine töötaja tervisega, pikem tööiga, ja parem töö ja eraelu tasakaal, mis on väga oluline võrdõigusluse seisukohast. Ma ei kujuta ette, kuhumaani nad selle köie veetud saavad, aga mul ajab selja sirgemaks teadmine, et see teema on üles võetud. Inimene on taastumatu loodusvara, sellest vist hakatakse siiski pikapeale aru saama.

Sellepärast mul oligi täna keset päeva korraks tunne, et asjad hakkavad hargnema, sujuma, oma voolusängi leidma. Meeleolu umbes nagu laulus, mis algab „Aega oli mul ja ilm oli külm, otsustasin juua sidruniteed…“ ja lõpeb „Talvepäikese viltused kiired paistsid otse su puhtasse näkku…” (vahepeal on siiski üks teine süžee, aga talvine selginemine kuidagi siiski haakus). Ja valge on! Kell on kolmveerand seitse, ma hakkan kiiruga õhtusööki tegema, ja valge on!

Ma teen täna suitsulõhepastat. Sellist nagu omal ajal Hellas Hundis harjusin sööma.

15. märts

Mõtled, et lõpuks saabub karantiin ja koolid pannakse kinni ja saab hakata segamatult mäletsema kasvatusteadust, kui nädalavahetus kulub kõpsti ennenägematute tegevuste alla. Reede õhtul said kunstiakadeemia õppejõud kirja, et koolimaja pannakse luku ja riivi taha ja järgmised neli nädalat peab tagama muude vahenditega, et kontrapunkt ja seeriatehnika saaksid õpetatud. Õnneks ma nii keeruliste asjadega ei tegele, see on meie majas meeste töö. Pool pühapäeva läks tudengitele vana klassika kättejuhatamisele internetiavarustes. Valikut on tohutult. Noodid, plaadid, ooperietendused, dokumentaalfilmid, terved e-raamatupoed erialakirjandust – ainult tee aken lahti ja lase tuuletõmbusel kõrvu räsida.

Eile hommikul käis Pálli riigiraadio helinaise juures salvestustehnikat laenutamas. Raadiomajja enam külalisi peaaegu ei lasta ja kõik mis võimalik tuleb üles võtta kodus. Tehnik luges sõnad peale ja andis juhtnöörid. Jõudsime järeldusele, et jutusaate seisukohalt on kõige parem akustika Eiriku toas. Kardinad, voodi, padjad, kaltsuvaip, pehmed loomad, villane kampsun, mis ripub maastikumaali eest, aga ennekõike terve sein koomikseid, mis peegeldavad heli kenasti kiira-käära või neelavad sootuks.

Siis tuli muidugi mõelda söögile. Ma pidasin terve juulikuu kostil tervet armaadat vanamuusikuid ja kolmeliikmelisele perele nädal aega toitu läbi mõelda ei ole tõesti keeruline. Mul on 3D-köök, pisikene ja kõrge laega, kus põhiline atribuut on pisike käepärane trepp või järi või kuidas seda kutsudagi. Turnisin kõrgele lae alla ja lugesin varud üle. Nisujahu. Rukkijahu. Täisteranisujahu. Kaerahelbed. Täisterakaerahelbed. Ja nõnda edasi. Siis kirjutasin mitu lehekülge roogi, mida me tavaliselt sööme, millest nad koosnevad ja mida juurde on vaja osta, pidades silmas, et koostisainete nimekiri ei läheks peenutsevalt pikaks. Eelmisel õhtul oli naljasaates läbi hekseldatud tervisekaitseameti näidisostunimekiri, milles esinesid peaasjalikult jälkused, mida islandlane sõi suure surmaga vahest siis, kui vanaema noor oli, ja mida on kummalisel kombel veel leida poodide tagumistes riiulites. Igatahes möödunud nädalal kanditi konserveeritud kalapudingit välja koormate kaupa. Vaevalt seda keegi sööb, aga ju on kindel tunne. Vaatasin supermarketi iseteeninduskassas oma kuhja, kus oli mitut sorti rohelisi leheliblesid, ja tõdesin jälle, et ma ei ole kuigi kuulekas inimene.

Edasi oli küsimus lasteaias. Viimase seisu kohaselt saame me homme tööl teada, mis ettevaatusabinõud kasutusele võetakse, et me saaks mõningaste mööndustega oma tööd jätkata. Elu peab edasi minema, selles on kõik ühel nõul. Ja lapsed ju ei haigestu. Eks me, töötajad, natuke pirtsutame, sest kuu aega streiki ja teise streigi ärajäämine keset ööd alla kirjutatud kollektiivlepingute alusel on meid küllaltki turri ajanud. Meie peame seda ühiskonda töös hoidma, sadagu või pussnuge. Aga teisalt on see vastutus jälle üsna eriline ja natuke kõrvust tõstab ka. Me oleme mõista andnud, et kui meil tuleb laste nunnutamine turvalisuskaalutlustel ära lõpetada, vat siis te alles näete streiki. Me kas hoiame süles edasi ja laseme enda otsas turnida või jääb ära see nali. Kuskil soovitati, et tööpäeva lõppedes tuleks riideid vahetada. Läksin keldrisse, otsisin üles vana palitu ja kohvri trööbariietega, mida ma hoian remondi ja nädalaste lõbusõitude jaoks ümber saare. Või no tegelt on need liiga lemmikud riided, et ära visata, kuigi täiesti süüdimatult kulunud.

Nagu näha, on meil siin lõbu laialt.

21. märts

Rahvusringhääling RÚV peab hoolega järge, et igasugused kõhedust tekitavad uudised saaks tasakaalustatud millegi rõõmsamaga. Eile kutsus vaalavaatluslaev päästesalga kummipaadiga appi, üks väiksem vaal oli kalavõrku kinni jäänud. Võrk tuli katki lõigata ja vaal oli väga rahulik ja koostööaldis. Kui välja sai, lõi lupsu ja ujus rõõmsalt minema.

See oli põhjarannikul. Idas tugevdati põhjapõtrade populatsiooni jälgimist. Lumi oli maas ja oli võimalik väledaid põtru mootorsaaniga taga ajada, natuke aega kinni hoida, et saaks saatjaga krae kaela panna, ja siis lahti lasta, nii et põder lume tuisates minema sööstis. Nüüd saab karjal silma peal hoida ja näha, kuidas neil läheb.

Ja haiglale kinkis tundmatu annetaja välismaalt 15 hingamisaparaati. Ja geenivaramu noored töötavad öösiti, sest nad tahavad. Ja uurimisandmed lülitatakse rahvusvahelise teaduse ühisesse andmebaasi ja neist on küllap kellelgi veel kasu.

8. aprill

Ma olen juba harjunud teile Islandi telekat ümber jutustama, nii et jätkan. Eile oli otse-eetris Covid-19 teemaline diskussioonisaade, kus küsimused tulid lastelt ja noortelt video vormis ning politseiülem, ülemarst, peaminister ja haridusminister pidid neile küsimustele konstruktiivselt ja lastele arusaadavalt vastama. Seda nad teevad muidu ka, aga nüüd nägid eriti vaeva. Muudkui imestasid, kui taiplikud lapsed on ja kui asjalikke küsimusi esitavad. Riigi ülemarst, range proua, jutustas nahkhiirtest, Hiina turust, sellest, kuidas viirus on nii-nii pisikene, et teda palja silmaga üldse ei näe, ja et väga harva nakatuvad lemmikloomad, ainult New Yorgi loomaaia tiigril Nadjal on väike köha. Mis teda ennast aga kõige rohkem huvitas, oli see: KES VÕTTIS TIIGRILT PROOVI? Ühtlasi tuli tal nõu anda küsimuses, kuidas on võimalik valida endale meelepärane šokolaadist lihavõttemuna, kui ei tohi vanematega poodi kaasa minna. Politseiülem pani spordipoistele südamele, et nad kodus treeneri etteantud harjutusi teeksid, sest kui siis lõpuks jälle koos staadionile saab, on seda toredam. Üks tütarlaps küsis, kust tuleb kahe meetri nõue, sest kui näiteks laulda, siis pritsib tatt palju kaugemale. Selle peale ütles politseiülem, et see on õige tõesti, ja kui ta veel ise laulab, siis peaks kohe eriti kaugele hoidma, sest ta laulab nii mööda. Siis küsisid lapsed muidugi veel, millal on kool jälle nagu vanasti, ja miks põhikoole päris kinni pole pandud. Selle peale vastas politseiülem armsasti, et võttes arvesse, kui vähe lapsed nakatuvad, tekib palju suurem ühiskondlik kahju, kui lapsed öö ja päeva ära vahetavad ja neil kodus ilma sõprade ja õpetajata kurvameelsus peale tuleb. Pealegi on mõni kodu selline, et seal ei olegi turvaline liiga pikalt üksi olla. Peaminister lohutas gümnaasiumiõpilasi, kellele kaugõpe kohe üldse ei istu, et ka valitsus on selle ootamatu digipuntraga lootusetult hädas.

Lõpuks oli veel kahele estraadilaulule uus tekst tehtud ja staarid laulsid, igaüks omast kodust, kuidas me kõik majasiseselt reisime. Ka ülemarst ja epidemioloog laulsid omad repliigid, aga politseiülem ühines refräänis.

Kogu rahval pisar silmanurgas ja tuju hea.