Kuidas kulgeb Iirimaal

Pärast Tui Hirve Reykjavíki-muljeid saame lugeda, mida tunneb kriisiajal Iirimaal Rene Satsi, “Minu Iirimaa” autor.

OLUKORRAST RIIGIS. Meil siin Iirimaal haaras valitsus kriisi alguses kohe härjal sarvist ja vihjas jõuliselt, et parim viis jäleda koroonahaigusega võidelda on seda keskpärase õlle järgi nime saanud viirust üldse mitte endale külge saada. Rahvas oli praktilise nõuande eest ülitänulik.

Veel kuu aega istus taoiseach (niimoodi kutsutakse Iiris peaministrit, et tema ametinimi hirmutavalt kõlaks ja iirlased seepärast paremini käituksid) omaette ümisedes parlamendi sametises tugitoolis ja unistas värskelt vaadist lastud Guinnessist, aga oi kus siis järsku tuli mehel hoog peale ja kukkus lahmima! 

Nüüd võisid järsku ära unustada kohvikud, avalikus kohas vetsus käimise ja isegi – kujutad ette – töölemineku! Tööle tohivad minna ainult kriisiajal ühiskonnale hädavajalikud inimesed nagu näiteks tuletõrjujad või viinapoe müüjad.

Samuti ei ole sul uute reeglite kohaselt oma kodust kaugemale kui kaks kilomeetrit enam asja. Selle järgi on kodututel nüüd esimest korda elus nägu naeru täis – patseerivad ringi kus tahavad nagu õige mees kunagi.

Alguses mõtlesin nagu kõik teised, et küllap see kahe kilomeetri reegel ikka üks krutski on. Mille pani kääbikut meenutav Iiri president, kes armastab hirmsasti nalja visata, uudistesse üles pulli pärast, et siis ise pihku irvitada. Aga võta näpust: peagi sain kõne oma siinselt eestlasest sõbralt, kes oli otsustanud terve perega jalgratastel poodi minna.

Kuna neil mõõdulinti kaasas ei olnud, kandusid nad tuulega pahaaimamatult paarsada meetrit kahe kilomeetri piiridest välja ning Iiri politsei – näidates esimest korda üles tõelist võitlusvaimu – katkestas nälgiva pere poetee ja sundis neid kohe kodu rüppe tagasi pagema. Tõsilugu. Sõber helistas viivitamatult ja korrutas karjudes oma pool tundi järjest, justkui mina oleks kõiges süüdi: „Mis kurat! Mida kuradit? Kaua see kuradi pull kestab?!“ Aga vot mina ei tea, kaua see pull veel kestab. Korra valitsus neid koduvangistuses peast soojaks mineku reegleid juba pikendas ja hetkel peaks karjamaale saama viiendal mail, aga ega seda ka ei tea, kas siis jälle ei pikendata.

Muidu polekski viga elutoas ilma püksata arvuti ees istudes kirjatööd teha, aga seda aega on nüüd antud kätte nii neetult palju, et tagumik hakkab juba naks ja naks tabureti külge kinni jääma.

Hing ihkab väga metsa ja mägedesse – need on kohad, kus ma kunagi eriti käia ei ole viitsinud. 

Nii et ega siin Iirimaal praegu kerge ei ole. Teha tohib vähe, töökoht on kadunud, korteris olemine muutub piinavaks, tulevik on ebaselge. Kõigele lisaks on naine ka vist mõistuse kaotanud, kuna laulab suure osa päevast ning on pidevalt rõõmus ja positiivne. Ainuke positiivne asi tundub mulle hetkel see, et välisriideid ja aluspesu ei pea enam pesema.

Vahepeal puhkad arvuti vahtimisest väsinud silmi ja kuulad uudiseid: viirusega nakatunuid tuleb vaikselt juurde, keegi suri jälle väidetavalt koroonasse, Ameerika president soovitab õhinal katsetada haigusega võitlemiseks inimestele pleegitaja sisse süstimist. 

Halbu uudiseid muudkui sajab sisse uksest ja aknast. Kõige otsa väitis Austraalia arst Andy Tagg Hiinas läbi viidud teadusuuringute põhjal, et koroonaviirus levib peeretamise teel. Mõtlesin, et nüüd ongi maailmalõpp käes, aga õnneks osutus see viimane väide valeuudiseks. Elame veel ja saame hakkama.

Video päevast enne seda, kui Iirimaa lukku pandi (autor Rene Satsi).