Viimases kohvris on kodumaa Maria Bosse-Sporleder

Kruus krigises ja jalanõud kriuksusid. Ja nüüd oli ka veel otsustatud, et me kõik peame minema seenele. Kuna oli nädalavahetus, oli ka papa siin ja talle meeldis väga seeni korjata. Emale meeldisid seened, nagu kõik muu söödav, mis kasvas metsas. See oli tema arvates hea võimalus koguda talvevarusid, ja pealegi teeksime me kõik koos midagi värskes õhus, selle asemel et istuda toas, mida ta pidas ebatervislikuks. Pärast reastasid nad seened nööri peale keedeks, ja ka mina tohtisin seeni puhastada ja ritta seada – pisikese puust noakesega, et ma ei lõikaks endale sõrme.

Mul polnud valikut. Ma pidin kaasa minema ja seeni korjama. Pärast seda, kui me olime sõitnud konarlikke teid mööda ühte oletatavalt heasse seenekohta, hajusid kõik igasse suunda laiali ja kadusid metsa. Aeg-ajalt oli puude vahelt näha, kuidas kummargil selg püsti aeti: see oli kas Agi, meie lapsehoidja või kokk Soja või ema oma musta-valgetäpilises baretis või papa, kes vilistas enda ette.

Meie lapsed ei läinud üksi, me olime alati mõne täiskasvanuga koos. Kellega läheb Vera? Vera läheb, nagu enamasti, papaga. Võtad sina siis Maria? Niisiis võttis keegi Maria. Kes mind enamasti võttis, seda ma ei tea. Mul oli niikuinii ükspuha. Sest nüüd algas see kohutav läbi-padriku-tungimine. Väikesed kõvad mustika- ja pohlalehed ainult ootasid, et visata kogu neile kogunenud vesi mu jalgade peale, mis siis, et ma üritasin ju nii ettevaatlikult neist üle astuda. Kõik oli märg, kleepuv, külm – või ka higine vihmakeebi all. Ja kus küll, uu-uu! olid ometi seened?

(jätkub raamatus)

—-

Erutus, ärevustunne kõhus – millal see ometi algab! Esimene kord, kui nad kõik koos – ema, õde ja tema – kaasa sõidavad, kui isa läheb jälle oma suvisele Saksamaa reisile.

See algab õhtul, on selge suveõhtu. Tallinna raudteejaama perroonil ei ole pea ühtegi inimest. Justkui ootaks rong ainult neid. Kõrgete astmelaudade ees seisavad malmist järid, et oleks mugavam siseneda: enne kui rong ära sõidab, koristatakse need ära. Kupee, kuhu reisisaatja nad juhatab, näib talle kitsana, on aga sellest hoolimata grandioosne. Tume poleeritud puit ja voodid, kaks üleval, kaks all, ootavad juba: musta-punaseruuduliste paksude villaste tekkide peal on valged linad tagasi keeratud. Ta on kohe nõus all magama – õde see-eest tahab ülemist voodit ning nuriseb veel aastaid hiljem kartlike vanemate keelu üle. Öösel – ta oli jäänud rataste rütmilise ragina ja pehme kiigutamise saatel ruttu magama – tehakse uks ootamatult lahti, tuli pimestab neid, Passid, palun!

(jätkub raamatus)

—-

Kui meid, ümberasujaid, suunati 1939. aasta novembri lõpus korterisse, kust poola üürnikel oli tulnud vaid mõne tunni eest lahkuda, oli professor dr Edmund Spohr jõudnud oma korteris juba kohaneda. Ta nimi läikis mustalt valgel emailsildil uksest paremat kätt. Esialgu tervitas professor mu ema lahkelt, veidi hiljem veel vaid lühidalt. Ta oli teada saanud, et meie perekond, kuigi samuti baltisaksa päritolu, ei kuulunud siiski äsja asutatud Posenis paikneva Ida Riigiülikooli professorkonna hulka, nagu tema ja kõik teised ülikooli lähedal Goethe pargi ääres asuva üürimaja elanikud. Ta ei soovinud meid sinna ja hakkas aktiivselt tegutsema.

Minu ema, traumeeritud Pestalozzi koolis õlekottidel veedetud kolmest nädalast, oli otsustanud sellesse „Reichi rüppe tagasipöörduvatele” ümberasujatele mõeldud kogumislaagrisse enam mitte kunagi tagasi minna. Veelgi hullem, olla teist korda määratud korterisse, kus pooleldi tühjakssöödud taldrikud laual ja tegemata voodid põhjustaksid meile, sissetungijatele, selle ilmselge võõrandamisega südametunnistuspiinu. Ta tahtis jääda. Tema võitlusvaim ja sarm näis olevat korterite jaotamise eest vastutavaid ametnikke veennud. Nende vastu ei saanud isegi professor Spohr kui värske parteiliige. Me võisime jääda ja me seadsime end sisse.

(jätkub raamatus)

—-

Millal tuleb nüüd siis Raymond?, küsis mu isa. Ta oli viimaks, pärast pikka kõhklemist, otsustanud paluda Ameerika sõduri käest ühte teenet: kas ta ei saaks aidata tal saata kirja vennale Kanadas? 1945. aasta kevadel oli see ainsaks viisiks, kuidas välismaaga suhelda.

Ta tuleb homme, ütles mu õde. Terve pärastlõuna tassisime ema ja mina pappkarpe, keedupotte, kartulikoti ja talvemantlid, mis rippusid inetult ukse küljes, meie, tüdrukute, magamistuppa. Pärast seda nägi meie tillukene tuba välja nagu kolikamber. Teine tuba see-eest peaaegu nagu tavaline elutuba, ainult et kahe voodi vahel asuva öökapi peal oleva elektripliidi ja pesukummutiga, millel seisid nüüd säravpuhtaks nühitud portselankauss ja veekann. Ehk soovib ta käsi pesta?

Pool seitse avanes uks. Hello! Noormees, kes astus minu õe ees tuppa, oli temast väiksem, ta jäi oma sõdurimütsi sõrmede vahel keerutades lävel seisma.

(jätkub raamatus)

—-

Ma võtan su kontserdile kaasa. Mu ema ütles seda – see polnud küsimus, konstateering –, aga milline austusavaldus! Minu ema, kirglik laulja, oli kuidagi teada saanud, et Marcel Wittrisch annab 19. novembril 1945 ülemreaalkoolis Bad Kissingenis kontserdi. Ja mina pidin kaasa tulema.

Me istusime kütmata võimlas logisevatel toolidel, ümberringi naised ja mehed närustes niisketes talvemantlites. Tiibklaveri taga laval istus kergelt kummargil kiilaspäine mees, must ülikond kaenla alt pingul. Oli näha ta hingeõhku, ta puhus oma kätele, hõõrus neid tugevasti vastamisi. Siis ilmus laulja, tõepoolest frakis. Ta jättis täistopitud mulje, justkui oleks valge särgi rinnaesise all peidus villane pintsak. Ta seadis end tiibklaveri looke sisse, parem käsi hõljumas lakeeritud puidu kohal. Siis avas ta suu.

(jätkub raamatus)

—-

Kohe esimesel õhtulseisab ta suure halli maja ees Harju tänava nurgal, käes pakk, mille naabrinaine Turus oli talle andnud kaasa oma nõole Tallinnas. Värav, uksekell. Üks suur mees tuleb alla, et talle uks lahti teha: kõrge laup, külgedelt üles kammitud juuksed, pilk prilliklaaside taga üheaegselt terav ja avameelne. Jaan Kross, nime oli ta juba kuulnud, aga et ta on Eesti kuulsaim kirjanik, seda ta siis veel ei teadnud. Ta võtab paki vastu, leebe naeratus, soe käepigistus, siis küsimus tema siinviibimise kohta. Ja otsekohe kutse tulla üles.

Üleval sõbralik majaperenaine, kes küsib nõo kohta Soomes, samal ajal kui majaperemees võtab talt juba mantli ja näitab kutsuval käeviipel elutoa poole. Ta astub sisse, üks hallipäine mees tõuseb püsti. Räägime saksa keeles? lausub kergelt küsival toonil nagu möödaminnes ta võõrustaja ja tutvustab talle oma külalisi, kunstiajaloolast Villem Raami ja ta abikaasat, kes tervitavad teda iseenesestmõistetavalt suurepärases, väga korrektses saksa keeles.

Diivanilaual seisavad taldrikud väikeste suupistetega – võileivad muna, kala ja tilliga. Sakuska. Nagu ta ema oli valmistanud ikka ja jälle. Nii tuttav, nii kodune. Väikesed klaasid on välja otsitud, viinapudel mulksub, kõik tõstavad klaasid üles: Tere tulemast!

(jätkub raamatus)

—-

Oma eesti sõbranna käevangus tõusen ma Lühikest Jalga mööda üles, Toompeale. Me oleme süvenenud vestlusesse; ma hoian oma lamedat musta nahkkotti kaenlasse surutuna. Ma olin just pangas, võtsin raha arvelt, et maksta oma maja haldajale, kellega ma kohtun hilisel pärastlõunal tema büroos. Pärast nädalaid kestnud pingelisi kõnelusi üürnike, maaklerite ja ametnikega on see minu viimaseks päevaks Tallinnas.

Me pöörame paremat kätt väravast sisse, mis viib Toompeale. Siis, nõksatus mu käe juures, täitsa lähedal, mind puudutav, intiimne peaaegu, üks mehekeha tormab mööda. Minu käe all on äkki tühi koht, mu kott ei ole enam seal, kus see peaks olema, läinud – noore mehe käes. Seis!, karjun ma, stopp!

(jätkub raamatus)

—-

Isa ja poeg Ernst Sporleder – neil oli mõlemal sama nimi, koostöö näis laabuvat; firma õitses. Kuid minu vanaisa polnud ainult ärimees, ta pidas ka mitmeid mõjukaid avalikke ameteid. 1912. aastal sai temast börsikomitee liige ning ta oli selle eesistuja, kuni pärast Eesti Vabariigi asutamist 1919. aastal Konstantin Päts ta välja vahetas. Juba 1880. aastal, 22-aastaselt, oli ta vastu võetud Eesti vanima kaupmeeste gildi mustpeade vennaskonna liikmeks. Sel ajal, mil ta oli gildi vanem aastatel 1904 – 1919, algatas ja juhtis ta renessansiajast pärineva hoone ning hiljem juurde ostetud Oleviste gildi maja ulatuslikke ümberehitustöid. Silmnähtavaks tunnustuseks selle töö eest on hõbepokaal, mille vennaskond talle kinkis ja mille kaanel troonib leidlikul viisil peenelt viimistletud tikutoosisuurune koopia mustpeade majast. Nüüd on see pokaal mustpeade hõbevara osana Niguliste kirikus välja pandud.

(jätkub raamatus)

—-

Kui ma sündisin, oli mu vanaema juba kümne aasta eest surnud. Kuid ikkagi ärkas, iga kord kui ta nime mainiti, minus miski, justkui oleks mu süda kuulatama jäänud. Kui isa rääkis oma emast ja ütles Omama Vera, kõlas see erilisel toonil, mida on raske kirjeldada – lugupidavalt või ehk isegi kuidagi enamalt – väga aupaklikult. Ja selles oli tasast nukrust, armastust ema vastu, mida ta ikka veel eneses kandis.

See kurbus oli kindlasti tingitud ema nii varajasest surmast. Ta oli haigestunud diabeeti ja surnud mõne kuu jooksul, oma 55. eluaastal. Aastal, mil – ja seda ei unustanud mu isa kunagi lisamast –, tuli veidi hiljem käibele insuliin. Temast on üks foto surivoodil, tema voodil, kus ta lamab, just nagu magaks, suur kimp roose käevangus.

Ühel varasemal fotol, portreel, hoiab ta oma pead püsti, juuksed on kammitud üles, silmad vaatavad rahulikult lähikaugusesse. Kõrged põsesarnad kinnitavad seda, mida ma tean. Et ta oli venelanna, Vera, sünninimega Tšurkova, üles kasvanud Harju tänaval Tallinnas, toonases Revalis, Niguliste kirikust põhja poole jääval tänaval. Sellest veidi eemal, Rüütli tänaval, Niguliste kirikust lõuna pool oma esivanemate majas kasvas samal ajal üles ta tulevane abikaasa Ernst Sporleder.

(jätkub raamatus)

—-

Kes oli see vanaisa, kes alati – kui temast perekonnas juttu tuli – pigem erisuguste tundmuste pilve ära kadus, kui et nähtavale ilmus. Vargsi uhkustati ta renomeega, või nauditi anekdoote, mis olid tema isiku ümber põimunud, või püüti häbenedes ta prassivat elustiili maha vaikida. Mõnikord hiilis jutustustesse kartlik tõrjuva suhtumisega põimunud valulikkus, tagantjärele tuntav armastus.

Isiklikult kohtusin ma temaga tõepoolest vaid ühel korral. Me olime tal Tartus külas. Las ma kuulan, ütles mu vanaisa, ooperilaulja ja istus klaveri taha. Do, re, mi, fa, sol, la, si, do, rändasid ta sõrmed klahve mööda. Mina, viieaastane laps, seisin seal. Ma tahtsin noote järele laulda, toon tooni kaupa. Do kõlas vanaisa nimetissõrme alt. Do tuli minu suust. Re – mu põlved värisesid. Re – ei, sellele ei saa ma pihta. Ma klammerdusin do külge, see oli mul juba käpas. Do, do, do – vaid see toon väljus mu suust, samal ajal kui vanaisa sõrmed rändasid tervet heliredelit pidi üles. Mu vanaisa lõi klaverikaane kinni.

(jätkub raamatus)

—-

Järelemõtlikult seisab Else aknale naaldudes ja laseb oma pilgul libiseda piki Uue-Turu tänavat. Ta näeb oma meest majale liginemas, siis all ärisse sisse astumas. Ta märkab, kuidas ta süda hakkab pekslema. Ta teab, et Olga on poes. Mees oli talle öelnud, Olga on tubli töötaja. Ta kannab poe eest hoolt …, seda oli ta öelnud. Ja mis saab temast, kes ta oli äri juhtinud sellest ajast saadik, mil nad Hamburgist tagasi tulid. Ta paneb tähele, et ei suuda enam millestki muust mõelda, kui oma mehest ja Olgast all poes.

Ta võiks alla minna ja ukse lahti rebida. Kuid see pole tal kombeks. Ta avaks ukse, katsuks seda teha nii, nagu alati. Ta teeks … ta teeks …

Ta võtab oma mantli, paneb endale kübara pähe, kohendab kindaid ja läheb trepist alla, piki koridori poest mööda, tänavale. Ta keerab vasakule. Ta läheb kergelt tõusvat Uue-Turu tänavat pidi üles, pöörab Riia tänavale ja helistab uksekella. Else, sina? küsib ta õde üllatunult, kui ta seisab esikus, keset hommikupoolikut, ilma ette teatamata.

Jah, ütleb Else, ma ei kannata seda enam välja. Ma ei suuda enam olla nende mõlemaga seal majas.

(jätkub raamatus)