Tähe tänav Tui Hirv

Kui me kella kümne paiku õhtul läbi kitsaste munakivitänavate kodu poole kõndisime, sadas peent vihma. Valisime varjualuseks ühe lukustamata jäänud kivitrepikoja, istusime lääpas astmele ning kuulasime lõputut sabinat ja pladinat pea kohal ja sillutisel. Joakim pani sigari põlema. Sealt tuli rammusat mesist tubakalõhna. Mina kui laulja ei tohi küll idee poolest suitsu teha, aga passiivne suitsetamine kuskil, kus tossab sigar, on küll õndsus. Ümisesin mingit skandinaavia viisikest, hästi vaikselt, et majarahvas üles ei ärkaks. Joakim kuulas mõnda aega kärsitult, aga lõpuks ei jaksanud enam huvitatud nägu teha ja küsis:

„Muuseas, oled sa nüüd pärismaailmas kohanenud või igatsed ikka sinna oma väljamõeldud reaalsusse, kus kõik käib nii, nagu sina õigeks pead?”

Ma naersin ta küsimuse peale ja andsin talle vastuse, mida ta ootas: „Selles osas võid sa küll rahulik olla. Vahel läheb siin pärismaailmas ka nii, nagu mina õigeks pean, ja mingi väljamõeldud ideaalreaalsusega pole mõtet ennast petta. Igal unistusel peab olema see klausel juures, et kui ka nii ei lähe, siis ma ennast üles sellegipoolest ei poo.”

Joakim suhtus asjasse tunnustusega: „Su jutul on juba täiskasvanud inimese jutu kõla!”

„Oi ma tänan! Kui lahke sust!” väljendasin ma oma pahameelt tema juuspeene iroonia üle.

Ta rahustas mind, kuidas oskas: „Ei, päris tõsiselt kohe. Mul tuli sinu pärast hirm peale, kui sa tookord kõigepealt jutlustasid oma kunstikeskset maailmavaadet ja siis olid veel minusse armunud ka ja pidid ära surema, kui ma ära ütlesin… nii viisakalt kui vähegi suutsin.”

—-

„Hedda, ära mine Taavetile nii lähedale! Mõtle, mis ajastust ooper on!” oli Kristjan Mardus, keset ühe Haydni varase ooperi lavastusproovi sunnitud ütlema. „Aega on! Me harjutame alles esimest vaatust! Neljandas tehke minu poolest, mis tahate.”

Ta muidugi ei teadnud, mida ta rääkis. Sestap otsustas Taavet teda sõna-sõnalt võtta ja neljandas vaatuses, kui me kahekesi lavale jäime, lükkas ta mu selili söögilauale ja kandis oma huultega osavalt kogu värvi minu huulte pealt mu korsetistatud rinnale.

Olin natuke ehmunud ja natuke vihane ja natuke mures ja tegelikult natuke uhke ka. Taavet oli olnud trupi tädidele aastaid ahvatlev ja tõrjuv. Ja nüüd tegi ta just selle kõige nooremaga selliseid trikke!

Kõik jäid vait. Me vist suudlesime, ma täpselt ei mäleta, aga kuradi hea oli olla. Kui me mõne aja pärast natuke räsituina ja sasituina laua pealt püsti saime, tegime kaitseks üllatunud näod pähe. „Kristjan, sa ise ütlesid, et tehke, mis tahate!”

„Aga ma ütlesin ka, et tuletage meelde, mis ajastust tükk pärineb,” naeris Kristjan ja lükkas meid uksest välja. „Minge tehke ennast korda ja ärge enne tagasi tulge, kui suudate tööd edasi teha.”

Tuikusime pesuruumi, naerust kõveras, ja Taavet aitas huulevärvist puhastada mu kaela… noh ja kõike, mis sealt allapoole jääb, enne kui renessansilik kleit jätkub. Kui ma tema arvates piisavalt viks ja viisakas välja nägin, sundisime ennast tõsiseks, läksime proovisaali tagasi ja katkestasime oma tulekuga trupi iroonilis-põnevil sosina.

—-

Ma polnud neid lugusid viis aastat näinud ja pidin laulma esimese korraga nii, et minu kaasamine sellesse ambitsioonikasse ettevõtmisse end Rasmuse jaoks õigustaks.

Me ei teinud ühtki katkestust. Mängisime mõlemad tsüklid järjest õiges tempos helilooja poolt ette kirjutatud dünaamikaga. Mul pidi kõik meeles olema, mida Rasmus mulle omal ajal interpretatsiooni kohta klaveritunnis õpetas, sest sama kehtib üks-üheselt vokaalmuusikas. Helilooja märkustesse tuleb suhtuda äärmise tähelepanuga. See on üks professionaalsuse algtingimusi. Kui muusika otsa sai, hoidsin ma mõnda aega hinge kinni.

Rasmus oli oma mänguga kandnud mu läbi laulude. Ma sain aru kõikidest ta muusikalistest taotlustest. Ta lasi mul särada, kui mul oli kõrge noot, ta andis mulle aega hingata, kui mul oli palju teksti, ta ei katnud mind ära, kui ma laulsin madalas registris.

See oli nagu tantsiks hea partneriga tangot.

„Hedda, see oli lihtsalt geniaalne,” ütles Rasmus pärast pikka vaikust.

„Ma tahtsin just sama öelda!” hõiskasin mina.

—-

Vaatasin Jussikesele kutsikasilmadega otsa ja küsisin, kuidas ma tema meelest selle kõik üle peaks elama.

„Ma ei saanud päris hästi aru, las ma täpsustan veidi,” vastas Jussike. „Kas ma kuulsin õigesti, et sina, kes sa oled lasknud klassivendadel end bioloogiaklassist laua peal koridori tirida, armuvalust kägaras; sina, kes sa oled rinnahoidja väel – väga hõredalt heegeldatud kleidi all küll – direktsiooni ruumides patseerinud; sina, kes sa oled keset kooriproovi öelnud närvihaigele dirigendile „ära lõuga”; sina, kes sa oled laulnud kümneid kordi sadade koolikaaslaste ees, kes on su kõige kriitilisem publik, ei julge nüüd järsku laulda esinduskohustusi täitma tulnud poliitikute karjale, kellele su nägugi meelde ei jää, veerand tundi muusikat, mille kohta neil ei teki vähimatki arvamust? Ära aja jama.”

„Aitäh sulle, Jussike,” ütlesin mina, „sa ei tea, kui palju su kainest mõistusest abi on.”

„Kaine mõistus on üldse ainus asi, millest abi on, et sa teaksid,” ütles Jussike ja vaatas mu välimuse kriitiliselt üle nagu diplomaat kunagi, kui ta kedagi oma riiki esindama saadab… „Kuidagi lage näed välja,” ütles ta lõpuks. „Mul on siin vitriinis ühed Mari Räägu ehted, mis ta enne sõda saatkonnale kinkis. Riputa need õige endale külge. Sümboolne värk, tead, saad pärast Tallinnas Kroonikale rääkida.”