Sillamäe passioon Andrei Hvostov

Kogu poisi garderoob ei kõlba kuradilegi – tema praeguste T-särkide, pükste ja ketsidega 1980. aastal Tallinna vahele jõlkuma minna oleks sama, nagu lohistada enda taga langevarjukotti ja kanda peas Miki Hiire kõrvasid. Kohe näha, et Ameerika diversant.

Mitte et minu noorusajal poleks inimeste seljas olnud ilusat ja hästi istuvat välismaa riietust, ei, oli vahel ikka, ja mõnel isegi rohkem kui üks rõivanäidis, aga asi on kombinatsioonis ja proportsioonis.

Niisiis, kraamime poisi riidevarud välja ning hakkame kombineerima. Ta võib oma praegusest rõivavarust midagi minevikku kaasa võtta, aga see „midagi” peab olema kokkusobimatu ülejäänud rõivastega. Peamine mure on see, et nõukogude aegsete jalanõude taolisi jõledusi pole kuskilt võtta. Võibolla Balti jaama turult leiab mõned kaunad. Lähme vaatama.

—-

Ükskord leidsin ma ajakirjast “Ogonjok” suure plakati Lenini näoga. See oli tehtud pastelsetes toonides, pildist kiirgas soojust ning südamlikkust. Nagu päris Leninist. Mulle mõjus see väga inspireerivalt. Otsustasin võtta oma värvipliiatsid ja joonistada Lenin sealt plakati pealt maha. See tundus väga hea idee. Ma ei olnud viieaastasena mingi kõva portreede kopeerija, põhiliselt joonistasin lumememmesid ja kriipsujukusid, aga see Lenin seal pildil oli kuidagi nii lihtne ja arusaadav, et mul tekkis tunne, nagu poleks tema järeletegemine mingi kunst.

Hindasin oma võimeid tublisti üle. Minu versioon Lenini näost meenutas kingatalda. Ema, kes seal kõrval pesu triikis, märkas minu tegevust mõningase hilinemisega.

—-

Õpetaja ütleb hinded. Kaks. See on sinu hinne. Lootsid kolme miinust, aga sa ei suutnud. Sa oled tropp, sa ei jaksa pooltki seda, mida suudavad kõik need nalja viskavad koolikaaslased sinu ümber. Nemad said esimese korraga hakkama, aga sind ähvardab korduskatse.

Sa tead, et varsti antakse käsk kordusjooksuks, aga see jätab sind praegu ükskõikseks. Peaasi on see, et tänaseks on kõik läbi. Ja kordusjooksu võibolla õnnestub vältida. Tuleb lihtsalt haigeks jääda ning puududa nii kaua, kuni sa oled pääsenud. Sa oled külmade ilmade saabudes nagunii rohkem haiguslehel kui koolis. Sinu elu on elamist väärt vaid suvel. Siis ei ole õhk nii valus nagu sügisel. Talv on sügisest hullem. Ja kevadel… sa ei saa aru, miks on kevadeti asi nii hull, et sa ei pea isegi jooksma, vaid piisab kiirest kõnnistki, et hakata enda järel vedama hiiglaslikku dirižaablit, mida sul tuleb täita ärapiinatud kopsudest tuleva hõõguva õhuga.

Sa põed olematut haigust, mis ägeneb kevadise õietolmuga – selle saad sa aastaid hiljem teada.

—-

Lennukit sai mängida isegi kusel käies. Pissilkäimine oli poistel seltskondlik tegevus. Võibolla esineski juhtumeid, kui keegi tegi seda üksinda, aga see oli kas hädajuhtum, kui asjaga oli väga kiire, või tegemist põlu alla pandud nohikuga. Üksinda kuselkäimine oli tõrjutuse märk.

Kusema pidi tingimata kambakesi sellepärast, et siis sai jugasid risti lasta ja niisugune veelaskmine polnud enam mõni niisama põie tühjendamine. Ei! Ristikusemisega jäljendati õhulahingut.

Eeskuju saadi kahest allikast, mõlemad militaarsed.

—-

Ma olin näinud teda nendes välismaa teksades paar korda mööda tuhisemas. Liiga kiirelt, et oleks saanud teda uurida. Mitte teda ennast muidugi, tühja sest Marisest, mind huvitasid tema püksid. Ja nüüd olid need täiesti ootamatul kombel õe toas. Õde ennast polnud. Miski ei seganud mind süüvimast hooletult üle toolileeni heidetud teksade anatoomiasse. Keegi ei takistanud mind neile lähenemast. Kuidas see nüüd oligi – oo kaunis hetk, sa viibi veel… Ma võisin need püksid kätte võtta, mudida, silitada, venitada, nuusutada, kasvõi limpsida. Aga ma ei tormanud neid kohe käppima. Ma hiilisin nende juurde. Justkui kartes, et nad võivad haihtuda sama ootamatult, nagu nad olid siia ilmunud. Ilmutustega peab olema ettevaatlik.

Nihkusin vaikselt tooli juurde ja peatusin sellest paari sammu kaugusel.

—-

Cooperi paari kujutamisviis ei jätnud vähimatki kahtlust, et siin käib seksuaalaktiks valmistumine: veel hetk ja kallistav paar rebib niudeid pigistavad teksad maha, et anduda vabale ning mitte millekski kohustavale teineteise-panemisele.

Cooperi kilekott võis olla kallimgi kui viis rubla. Neid kotte tugevdati-renoveeriti kile lisaribadega kõige enam. Neist pigistati välja kogu ressurss.

Koti kandmisviisi põhjal võis järeldada mõndagi kotiomaniku iseloomust. Paljud tüdrukud ei söandanud kanda kallistava paari kujutist väljapoole, pöörates selle häbelikult vastu oma reit. Kui mõni plika aga kandis seda pilti demonstratiivselt väljapoole, võis siit järeldada teatud meelsust. Oli põhjust oletada, et tegemist on suguühteks alti tšikiga. Jah, see saatanlik kott jättis vaid kaks võimalust: tüdruk oli kas pipar või lits – ja ei mingeid vahetoone.

—-

Mitte keegi ei astunud meie kaitseks välja. Hullemgi veel, meie vanemad paistsid olevat sellega päri!

Toimuva seos meditsiiniga jäi esilagu õige ebamääraseks, sest selle sigaduse algatasid reeglina kasvatajad. Hiljem selgus, et taoliste sadistlike kalduvustega paistavad silma ka valgetes kitlites täiskasvanud. Kogu see protseduur polnud mitte ainult valus, vaid ka alandav. Täiskasvanud suutsid sulle näidata, et oled üks väike mutukas, kellega võib teha ükskõik mida. Oli siis seda protseduuri vaja läbi viia lasteaia suure toa keskel, juhtumisi täpselt selles kohas, kus me tavaliselt mängisime; ja kas pidid kõik ülejäänud pealt vaatama, kui seda tehti ühega meist; ja kas pidid suured inimesed seal ümber karjas olema?

—-

Täiskasvanute välja mõeldud reegelid oli lõputu hulk. Lõunauinakuga seonduvad meenuvad esimestena. Näiteks: voodis enne magamajäämist pidi heitma küljele, peopesad tuli kokku panna ning asetada põse alla. See oli seadus. Kui õnnestus magama jääda, siis polnud keelatud selili ja kõhuli lamada või jalad padja peale tõsta – aga ärkvelolekus, une-eelses nii öelda stardiasendis oli kohustulik võtta eelkirjeldatud ebaloomulik asend. Lastevanematele korraldatud revüüde ajal, kui tuli koreograafiliste vahendite abil näidata, et lapsel on uni silmas ja ta asutab end nüüd Une-Mati maale, väljendati seda samuti vastu põske kokku pandud peopesadega. Võibolla ei pannud mind see veel nelja-aastasena imestama, aga kuuesena ma juba vaevasin oma pead, püüdes aru saada selle hulluse mõttest. Imestus kestis pikki aastaid. Ma olin juba väga suur inimene, kuni mulle lõpuks koitis, et nõukogude pedagoogika võitles sel moel väikelaste masturbatsiooniga.

—-

Või selline pilt: meie vene keele õpetaja on haigestunud ning teda tuleb asendama direktor. Venelanna. Tegelikult juuditar, aga venekeelne. Ta on kehastunud sõbralikkus, ta lammutab barjääre, ta ehitab arusaamise silda meie südameteni. Tund peab võtma sundimatu vestluse vormi, et anda meile võimalus laotada laiali oma usaldav ning naiivne lapsehing. Direktor teatab vandeseltslaslikult, et igaüks meist öelgu nüüd üks asi, mille üle ta tunneb suurt imestust.

Meie klass vastab haudvaikusega.

Ladugu me aga julgelt välja kõik see arusaamatu ning seletamatu, mis vaevab meie hinge, ei jäta direktor oma geniaalset plaani sinnapaika.

Ükski käsi ei tõuse.

No ei ole vaja häbendeda!, ergutab meid empaatiast võbelev direktor. Kallid lapsed, meid kõiki tabab ju maailmas ringi vaadates mõnikord üllatus, kui tahaks käsi kokku lüüa ja hüüda, miks küll see asi on niimoodi, kuidas see ometigi on võimalik!

Klassis võiks kuulda nõela kukkumist. Ja siis kaotab direktor enesevalitsuse.

—-

Autor annab ühel kaardil kujutatu kohta järgmise kirjelduse: “Valge naine ja neeger rahuldavad teineteise kirge asendis, mida vulgaarselt nimetatakse 69-ks”.

Seda põnevat informatsiooni sai poistega muidugi arutatud. Järeldus kõlas järgmiselt: kuna erinevaid keppimisasendeid on väga palju, siis nummerdatakse need kiirema orienteerumise eesmärgil ära. Selleks, eks ole, et asudes asja juurde, ei peaks osalised end pikkade läbirääkimisetga vaevama. Sarnaselt anekdoodiga vangidest, kes on pika ühise kongisviibimise ajal oma naljasid nii palju rääkinud, et kõik mäletavad kõikide repertuaari peast. Aja kokkuhoiuks on nad naljad ära nummerdanud ja anekdootide pajatamise õhtud käivad neil niimoodi, et keegi hüüab “kakskümmend seitse” ja ülejäänud pahvatavad naerma; kui naer on vaibunud, hüüab järgmine “kuuskümmend kaks!” ning jälle raputab kongi naerupahvak. Me sõpradega kujutamise ette, et kui naine ja mees on jõudnud sinnamaale, kus peab valima selleks korraks sobiva asendi, siis üks neist ütleb lihtsalt näiteks et täna teeme “kaheksat”. Teine mõtleb, raputab pead ja pakub, et võtame parem “viienda”.

—-

“Täna vaatame Stirlitzit,” öeldi üksteisele rahuolevalt bussiga kodu poole loksudes. Väsinud töömehed noogutasid üksteisele rahuolevalt. Nad mõnulesid juba ette, ümisedes endale nina alla seriaali tunnusmeloodiat. See oli pidu. Pidu nende südameis. Ma ei räägi ainult Sillamäe nimel. Seda võis täheldada kõikjal suurel nõukogude kodumaal. No võibolla mitte Kesk-Aasia või Kaukaasia maapiirkondades. Aga linnades sealgi.

See on kõigi aegade suurim hitt N.Liidus.

Samas on “Seitseteist kevadist hetke” üks müstilisemaid seriaale üldse.

—-

Mul on ka Sillamäe bussijaamas “läinud seisuks”. Aga see, keda peksti, olin mina. Nojah, ega ma väga heas seisus “seisu” tekkides ei olnud – mul olid käes mõned Teise maailmasõja aegsed Saksa propagandaajakirjad “Signal”, rariteetsed trükised, mis olin Tallinnast tuttavatelt lugemiseks saanud. Selliste ajakirjadega oleks 1984. aastal võinud tulla pahandust ja ma tegelesin ennekõike nende hoidmisega selles rüseluses.

Et need esiteks kannatada ei saaks ja teiseks ei satuks mulle kallale tulnud venelaste kätte.

Need olid, khm, fašistlikud ajakirjad ilma jutumärkideta. Siin oleks mind rünnanud tibladel, samuti jutumärkideta, isegi õigus olnud mind süüdistada kõiges selles, milles nad hakkasid eestlasi süüdistama umbes viis aastat hiljem.

Põhiline oli vältida nende ajakirjade sattumist valedesse kätesse.

—-

Mõnikord juhtus Tehase salastatusega seoses veidi anekdootlikke asju. Kunagi seitsmekümnendate lõpus rippusid Sillamäe kaubamajas tumesinised punase voodriga Soome talvejoped. Kapuutsi ja pealeõmmeldud taskutega, “parkaks” nimetatud üleriided. Praegu ei paneks sellist värvikombinatsiooni selga isegi siis, kui peale makstaks, aga tollasel puuduseajal olid need joped ihaldusväärsed.

Silt müüja selja taga teatas, et nende jopede ostmiseks tuleb ette näidata seitsmenda tsehhi töötõend.

“Väga huvitav,” mõtlesin mina, “tähendab, meie tehasel on vähemalt seitse tsehhi. Ning paistab, et just see seitsmes tsehh teeb midagi niisugust, mis on väärt seda, et sealseid töölisi eriliselt poputada. Tähendab, seal neid hiiri ja rotte kokku pannaksegi…”

—-

Ma ei tea täpselt, kuidas need asjad käisid Baikali-tagustes avarustes, aga sisetunne ütleb, et asi võis minna ema jaoks ikka päris talumatuks. Kohe tõesti talumatuks. Kuidagimoodi pidi olukord lahenema. Tõenäoliselt laskis minu tulevane isa rusikad käiku ja ütles, et nüüd on sel naljal lõpp ja tema võtab selle naise eest hoolitsemise enda peale ja kui mõni arvab, et see pole lõplik sõna, siis ta rebib tal pea otsast. Ma tean, kuidas see mõjub.

—-

Sinimägede lahingud olnud nii õudsed, et seal ei jäänudki keegi ellu.

Ja nüüd korraga meie oma küla Arno…! Kusjuures saksa poolel sõdinud?

Ma hakkasin seda asja vaikselt suurte inimeste käest uurima. Mitte mingi poisiliku parina ja õhinaga. Tasapisi, poetades sõna siin ja seal, kiiludes jutu sisse sobival juhul väikse vihje. Noppisin sõnu ja vaikimisepause, täheldasin näoilmeid.

Ma ju teadsin, et need kuradima täiskasvanud kardavad kõike. Kõike! Annavad miilitsatele padrunid ära, näitavad peidikud kätte, sakutavad sind lihtsalt sellepärast, et neile tundus nagu sa oleksid karjunud “hurraa, Lenin on surnud”.