Olla üheksavägine / Viimased eksemplarid! Lehte Hainsalu

Kriimanis Männi talu köögipoolel valitseb paras paanika. Perenaine Anna, muidu rahu ise, välgutab priskeid õhetavaid käsivarsi, nagu oleks tal neid vähemalt tosin. Aeg pressib peale, asjad pooleli puha või pole hakatustki saanud. Kui söökidega vast kuidagi jõuab, siis kambrid on veel kraamimata, perelaud ja pikad pingid küürimata, söögiriistad üle mõskmata, roostes noad-kahvlid tuhaga puhastamata, laudlinad ja paremad käterätid triikimata, ussaed pühkimata, lehm nüsmata, põrssad söötmata. Abikäsi läheks vaja! Mitte kõik tütred ja miniad pole pärale jõudnud, mõni hiilib ehk aameni ajaks, ning pereminia Elsa, noh too, mis temast nüüd.

—

31. oktoobril 1959 Lehte abiellub. Pesapaika pole kuskil. Ilmar Söödi vanemad Gertrud ja Karl elavad lahus; Gertrudi kodu Kastani tänava pesuköögimajas on Elsa koduga võrreldes veel väiksem, ehkki õdusam, seal on nurgas must pianiino ja laes siidist kupliga valgusti, narmad rippu; seda eluruumi jagab Ilmar õe, venna ja emaga. Karl Sööt elab Nõukogude 16, sinna esiotsa minnaksegi – kuni noorpaari korterijärjekord kätte jõuab. Neljatoaline korter asub teisel majakorrusel, igas toas paraku ise leibkond ning klosett ja tilluke köök ühised. Karli toas topeltlaias voodis veedab Lehte esimeste abielukuude ööd koos mehe, selle venna Peetri ja äiapapaga.

—

Turu tänava Lehte tüütab ema, ei muud kui loe! ja loe! Lugemine pole Elsa lemmiktegevus; elu ei ole inimesele mäng või lõbu, maailm paneb peale tõsised kohustused, maailm nõuab vastutustunnet ja muuks ei jää aega. Kasuisa Juhan loeb meelsasti nii omaette kui ette, tema on tsaariajal õige kaua koolis käinud, tal on huvi vaadata, kui terane väike Lehte on, sestap õpetab tirtsule varakult pookstavite nimed selgeks. On saksa aeg, kodu pole veel rüüstatud, leidub üksik Silvist-tütrele mõeldud pildiraamat. Sellest nad kahekesi veerivad – ka, u, ka, ka. Kokku tuleb aina kaukaka ja ei muud kui kaukaka. Emal köögis saab villand, laps liiga väike, Juhan võiks parem pliidipuid teha; Elsa kui maalaps läks kooli alles kümneaastaselt, kui jaksas pikka teed maha käia, siis oli ka mõistust rohkem; Elsa tahab lapse piinamise lõpetada, kuid Juhanile ei söanda märkust teha, sestap ütleb: „Kuidas sa, tüdruk, aru ei saa, see on kukk, piltki kõrval.“ Ümmargused pisarad hakkavad tilkuma kukepildi peale, Juhan nipsab raamatu kinni ja on silmanähtavalt pettunud.

—

Kaheksanda klassi õpilane Lehte on sel õhtul neliteist aastat täis saanud ja kavatseb homme keskkooli esimesele peole minna. Ema Elsa teeb talle pähe esimesi lokke; selleks tuleb ajaleht Edasi lõigata puruks, paras tükk voltida kokku ning mähkida rulliks vanast särgist käristatud riideriba nagu paela ümber ja papiljott on valmis. Niiske juuksetutt keeratakse ümber papiljoti, seotakse paelaotstega kinni. Küll sul on tõrksad juuksed. Nagu traadid, ütleb Elsa, aga on oma tegevuses väga huviline, et näis, mis sellest saab. Ilus pea saab, ilus, aga võõras.

—

Lehte generatsiooni lapsepõlv on pikk ja süütu. Elu saladust pole seitsmes klass veel avastanud, ei ole ehk selle järele küsinud. Ühel oktoobripäeva suurel vahetunnil jalutavad kolm tüdrukut mööda Lina tänava kooli alumist koridori kempsu poole, Lehte on keskel ja teistest aasta noorem ning kasvult pisem. Vasakpoolne piiga ütleb: „Ma sain teada, mis nad täna kõik nii hirmsasti sosistavad. Kas teie usute, et lapsed kasvavad ema kõhus?!“ Lehte on kiirreageerija, leiab väite nõrga koha jalamaid üles: „Kuidas nad sealt välja saavad!“ Tähendab, ei usu. Teised ka ei usu. Klassi kõige suuremale tüdrukule selgitasid vanemad eile asja, see ei maga terve öö, ootab, millal värskete teadmistega hiilata. Järgmine tund ongi loodusõpetus, üks julgem ajab käe püsti ja küsib õpetaja Maaringult, kust lapsed tulevad. „Küsi oma vanematelt, sulle võib ebamugav tunduda, kui siin kogu klassi ees seletada,“ ütleb õpetaja. Küsija istub pettunult maha ja sosistab pinginaabrile: Ta ei tea ise ka, vanatüdruk alles.

—

Rahvas ütleb oma sõna, Lehte valitakse ülemnõukogusse, et ta oma veendumusi tõestaks. 29. märtsi hommikul 1990 seisab Lehte Toompea lossis istungitesaali lävel, hämmeldunud, argvel ja südi. Saal on armsalt tuttav sellest ajast, kui kirjanike liit siin oma kongresse pidas ja rääkis kunstilisse sõnasse pakendatud tõtt otse Lenini mustast tammest palge ees. Lehtel on kahju, kui Vladimir Beekman otsustab kongressid kirjanike maja musta laega saali üle tuua. Aga siia saali oli jälle asja umbes täpselt kaks aastat tagasi; loomeliitude pleenumil ei jäeta peaaegu midagi ütlemata üksteisele ja Eesti NSV valitsusjuhile Indrek Toomele; kes näib olevat saaliga sama meelt ja verd. Tänaseks on öölaulupeod peetud, eesti keel riigikeeleks kuulutatud, Toompeale sinimustvalge heisatud, kurss isemajandamisele võetud, Balti ketis seistud, Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid õigustühiseks tunnistatud, kommunistliku partei juhtiv osa kaotatud. Nüüd tuleb Moskva haardest vabaneda, riik de facto tagasi saada – aga kuidas?