Naistest, lihtsalt Dagmar Lamp

Sel öösel jäi ta minu juurde. Mitte tahtlikult, aga see kuidagi juhtus. Kell kaks öösel keetsime me makarone ning praadisime neid paari vorstijupi ja kahe munaga. Siis istusime me mu vanal madratsil, keerasime end tekkide sisse, ta toetas oma pea mu kõhule ja me olime vait. Viimane asi, mida Jäätisetüdruk enne uinumist ütles, oli: „Ma olen leidnud oma lemmiktoa kõigis universumites.”

Hommikul äratasid mind telefonikõned ülemustelt ja õppejõududelt, kõik nõudmas mu kohest tähelepanu. Jäätisetüdruk virgus, käis koridoripeldikus pissil ja istus hommikuhämaras köögis laua taha. Vaatas mind natuke aega, kui oma hommikusi toimetusi tegin, ja küsis siis: „Kas ma rääkisin sulle korrast, kui me Thomasega Veneetsias elasime?”

„Ei.”

„Olgu siis. See jäägu järgmiseks korraks.”

Seega – siin on siis mängus veel keegi Thomas. Teisalt, Jäätisetüdruku puhul ei saanud olla kindel, millal on tegu fantaasia, millal päriseluga.

—-

„Ühesõnaga, sa ütled, et kõiki inimsuhteid on võimalik mõõta sadomaso-suhtetüüpidega? Et on üks, kes allutab ja on teine, kes paratamatult allub?”

Helena haarab klaasi, kallutab joogi kurku ja naeruselt köhides vastab: „Täpselt! Küsimus on ainult selles, kumb sina tahad olla.”

„Kas see on niivõrd valikute küsimus? Alluda või olla allutatav?”

„Muidugi on see valikute küsimus!”

Kergitan kahtlevalt kulmu. Helena hakkab selle peale veel rohkem naerma.

„Kui sa võtad endale pähe, et sina oled just täna õhtul see, kes murrab, et sina oled see, kes purskab tuld ja kes võtab, siis sa just oledki. See kõik on sinu enda sisemise häälestatuse asi. Noh, näiteks, vaata seda neiut – puhas kääbikumaterjal. Ma saaks ta igal suvalisel hetkel ära sebida, kui ma vaid tahaks.”

Viskan pilgu Helena osutatud neiule. Heledate juuste, kahvatu olemisega tüdruk, näol enesekaitse-muie, vaatamas baaris mäslevat rahvast, käsi surutud siidriklaasi ümber. Tõsi, ta näeb välja tagasihoidlik, aga kas just… kääbik?

—-

Jalutan oma kasti, nagu ma seda hellitlevalt kutsun, juurde, viskan mantli nagisse, lülitan arvuti käima ja koputan Liisa uksele. Segane mõmin, mis ilmselt annab märku siseneda.

„Tere!” hüüatab ta mind nähes entusiastlikult. „Ja kuidas meil täna läheb?!” Ahhaa, selge, hetkel oleme siis meie-faasis.

„Meil läheb suurepäraselt, aga teil?” Võtan istet toolil teisel pool lauda ning olen valmis kõiki tema mõttevälgatusi märkmikusse üles tähendama. Aga Liisa ilmest saan ma aru, et täna me veel memode kirjutamiseni ei jõua.

„Ütle mulle, miks kõik mehed on… sellised nagu nad on?” küsib Liisa heitunult ning viskub dramaatiliselt oma suurde modernse joonega kontoritooli ja keerutab end aknast välja vaatama. Linnasiluett on, nagu ikka, hingemattev, aga Liisa riided eilsest päevast. Kas ta üldse vahepeal koju on jõudnud? Kuniks Liisa on oma fookusest väljas pilgu linnale suunanud, piilun prügikasti. Eilsete ajalehtede vahele on osavalt peidetud kolm pudelit konjakit. Märkus endale: mine ja vaata hiljem üle konverentsitoa baarikapp ja asenda puuduolevad joogid.

—-

Me istume ühe imeliku kohviku veel imelikumal terrassil. See ei olegi niivõrd terrass, kuivõrd rõdu, mis avaneb vanalinna sisehoovi. Sisehoovis jalutavad tuvid ja hiilgaslikud kajakad ning üks tädi klopib kitsast aknast välja vaipa. Tolm moodustab päikeseviirus müstilisi pilvi. Meeli koputab rütmiliselt tulemasinaga vastu puidust lauda. Laud on kriimuline ja kunagi värvitud sini-punasekirjuks. Nüüd on ta, jah, ainult kriimuline.

„Noh, siin me nüüd siis oleme…” Meeli ei jäta tulemasinaga kopsimist. Kujutlen juba, kuidas mingil hetkel hakkab see närviline kopp-kopp hullupööra vastu ja ma murdun ning karjun vaese Meeli peale. Otsustan seda ignoreerida kaua võimalik.

„Vaene Meeli”, jah, just nii ma praegu mõtlen. Et Meeli on see vaesem pool, mitte mina.