Naeru varjus läbi elu / Viimased eksemplarid! Väino Uibo

Ilmunud
05.2015

Anekdootlikke teatrimälestusi

Näitleja ja lavastaja Väino Uibo pani mälestusi kirjutama hakates näo ette naerva maski, mille varjus jutustab ta teatritegemisest 1960.–1980. aastate ENSVs.

Uibo õppis lavakunstikateedri 4. lennus koos Lembit Ulfsaki, Kaarel Kilveti ja Tõnu Tepandiga, sellele järgnesid Vanemuise aastad legendaarse Kaarel Irdi juhatusel. Need värvikad lood röövivad praegustelt staaridelt ehk kihi pühapaistet, kuid näitavad neid lihast ja luust inimesena. Nõukogude aja igapäev pakkus absurdinalja piiramatult ja mängu loomupäraselt armastav teatrirahvas mõistis olukordi kasutada. “Nendel inimestel töötab sees justkui teine mootor, mis käivitub ühel hetkel alateadlikult ja kutsub esile tegevusi, mis ei ole enam ratsionaalse mõtlemisega seotud,” ütleb Uibo. Osaliste elust võetud dialooge lugedes pole teatrisõbral keeruline juurde mõelda repliigi lausuja häälekõla, intonatsiooni ja kehakeelt.

 

 

 

 

 

 

Kusagil näitemängu lõpu poole ulatab Sancho isandale pudeli, et see oma närve rahustaks. Isand võtab pudeli vastu ja lausa kulistab alla selle kange sisu. Viimase etenduse tähis- tamiseks sokutasin ma sinna pudelisse aga tõelise kange viina ja jäin põnevusega ootama seda momenti, mis nüüd juhtub. Juhtus see, mis juhtuma pidi. Lemps kulistas pahaaimamata kanget viina, kuni hing kinni jäi. Siis köhis ja läkastas. Silmist voolasid pisarad. Tekstiga edasi minna ei saanud. See koht laval kujunes naturaalselt ehedaks stseeniks, aga samas kunstiväliseks nähtuseks. Taipasin kohe, millega olin taas hakkama saanud.

„Väints! Nii ei tehta! Saad sa aru? Nii lihtsalt ei tehta!”

(jätkub raamatus)

—-

Kord kutsuti meid Lempsiga Tallinna 7. keskkooli lastele näärivana tegema. Keegi pidi meist ilmselt siis Snegurotška olema. Kumb, ei mäleta ja polegi vaja mäletada, sest loo iva on mujal. Kui etteaste sooritatud, läksime meile eraldatud klassiruumi riideid vahetama. Ja mis me näeme? Laual kaks ilusat lillekimpu, kummalegi postkaart tänusõnadega ja mõlemale ka ümbrik, mille sisu võis juba ette aimata. Kui olime juba koolimajast lahkunud ja kusagile Vabaduse väl- jaku kanti jõudnud, peatas järsku mind Lemps:

„Sa raisk! Kus on lilled, postkaart? Kurat! Sina ka ei märganud! Me jätsime kõik peale raha sinna lauale!”

(jätkub raamatus)

—-

Nüüd sain nagu kuvaldaga vastu pead! Püha müristus! Mida ma nüüd korraldanud olen? Ma ei saa ju pidu enam katkestada. Õnnitlusi aga sadas igast ilmakaarest. Paljud said minu kulul kõhu õlut ja viina täis. Õnnitlusi tuli veel peale sedagi, kui Lempsi kokku keeratud jama päevavalgele tuli. Kes ütleb mulle, mis näoga peab inimene nüüd, sellises olukorras, nagu ma olin, õnnitlusi vastu võtma? Mina valisin endale ette lõbusa leinaja morda. Sobis küll, aga mida kuradit nüüd teha? Mis siis, kui kohe-kohe sünnib minu perre tütar? Sellisel juhul jään ikka lolli olukorda küll! Noor isa on nii piduhoos, et ei tea isegi, kes tal sündis, tütar või poeg!

(jätkub raamatus)

—-

Ühel päeval jäi meie teele ette raamatukauplus, kuhu Tõnu tahtis korraks sisse hüpata. Ta jättis meid tänavale ootama. Seisime Agoga siis raamatupoe ees tänaval, kui äkki ilmus minu juurde keegi vene mees ja palus juhatada raudteejaama. Ta olla siin linnas võõras ja eksinud, aga rongi väljumiseni on vaid loetud minutid. Juhatasin teda, sest ma teadsin täpselt, kus raudteejaam asub. Mees tänas ja jooksis suunas, kuhu olin teda juhatanud. Nüüd küpses mul idee! Leppisime Agoga kokku, et kui Tõnu tuleb, siis me ei näita talle õiget suunda, kuhu ma selle vene mehe saatsin. Näis, kas läheb jälle närvi? Ta ju mäletab mind kui topograafilist idiooti.

„Näed, Tõnu! Sa ütled, et ma ei orienteeru võõras linnas. Minu käest tuli just praegu üks vene mees teed küsima, palus, et ma juhataksin teda raudteejaama. Ma tegin seda ja mees oli väga tänulik.”

„No kuhu sa saatsid ta siis?”

„Sinna!” näitasin vastassuunda, mitte sinnapoole, kuhu ma mehe tegelikult saatsin.

(jätkub raamatus)

—-

Kui esietenduseni oli jäänud aega vaid viis päeva, ilmusid saali Dagestani kultuuriministeeriumi esindajad ja ka autor ise. Nüüd oli Irdi jaoks olemas auditoorium, kelle ees edvistada, demonstreerida oma lavastajavõimeid ja muidugi oma jagamatut võimu selle suure kombinaatteatri üle. Milles see siis väljendus? Muidugi mõista eelkõige selles, et iga näitleja oli vaja Vana Hirmsa juurde kuuluva sõnavaraga ja kõuehäälselt läbi sõimata, olenemata sellest, kas põhjust oli või polnud seda mitte. Vaatasin kõrvalt ja imetlesin näitlejaid, kes kõik selle solgi, kõrvad lontis, endale põhjendamatult kaela lasid valada.

Peagi saabus minu etteaste.

„Kas nüüd pean ka mina vaikselt seda stiili taluma,” mõtlesin endamisi.

(jätkub raamatus)

—-

Minu eksabikaasa Riina töötas mingil hetkel Tartus Riia mäel asuvas kaupluses Noorus. Kui ta ühel hommikul oli tööle jõudnud, märkas ta, et üks tema muidu naerusuine kolleeg on totaalselt tujust ära ning pühib taskurätikuga aeg-ajalt pisaraid. Nüüd pidi küll midagi hullu olema juhtunud! Riina ei julgenud kohe küsimagi minna.

Õnneks polnudki vaja seda teha, kuna teised kolleegid teadsid juba põhjust. Nimelt oli eelmisel päeval olnud ehitajate päev ja tema abikaasa, ehitaja, oli nii hoogsalt seda pidanud, et polnud öösel kojugi jõudnud ja olla siiamaani teadmata kadunud.

„Kulla tüdruk! Leidsid ka nüüd põhjuse paanikaks!” arvas Riina. „Kas see üks ehitajate päeva tähistamine väärib selliseid läbielamisi? Mina pean igal aastal teatrikuuga rinda pistma!”

(jätkub raamatus)

—-

Hoopis hulluks kiskus asi siis, kui vastuvõtt kuulutati lõppenuks. Kõik tõusid juba püsti, et sellest suursugusest saalist lahkuda. Ird ja linnapea seisid ukse juures, kus meie boss talle ilmselt tänusõnu lausus. Ja siis…! Järsku näen, et saali tagumisest otsast liigub laperdades nagu purjus tuvi, üks tiib sorakil, ukse poole ei keegi muu kui meie Ants! Keegi oli talle vist hoo nii kõvasti sisse lükanud, et seda pidi järjest kasvatama, et mitte nina peale kukkuda. Minu arvestuste kohaselt oleks see juhtunud täpselt linnapea ja Irdi jalgade ees. Jõudsin Antsule vastu. Haarasin ta käsivarrest ja seda kõvasti pigistades ning sõnu peale lugedes väljusime saalist.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Väino Uibo ja Petrone Print OÜ, 2015

Keeletoimetaja: Triinu­-Mari Vorp
Kujundaja: Ande Kaalep

Fotod: Eesti Muusika­ ja Teatriakadeemia (8), Arnold Moskalik (27), Eesti Filmiarhiiv (22, 110, 151), Peeter Sirge (96), ülejäänud fotod autori erakogu

ISBN 978-9949-556-00-7 (trükis)
ISBN 978-9949-556-01-4 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

5.00 €

Laos

Kommentaarid