Moemaja / Viimased eksemplarid! Maimu Berg

Niisiis istusime Betti Parklaiga äärelinna hämaras kohvikus ja olime juba läbi võtnud kohustuslikud teemad nagu ilm ja kirjandus: ilm ei pakkunud midagi erilist, uuema aja kodumaisest kirjandusest olime ka mõlemad üpris kaugelt mööda käinud, meenutasime oma varasemaid kokkupuuteid – töötasime natuke aega koos –, enne kui Betti oma päris jutuga lagedale tuli. Tema tahtvat mälestusi kirjutada! Kehitasin õlgu, sest selles kavatsuses puudus igasugune uudsuse võlu – kas leidub üldse üle 30-aastast eestlast, kes ei tahaks mälestusi kirjutada. Kirjutagu! Aga tema, Betti, ei tahtvat ise kirjutada. Muidugi, staaride eest kirjutab tavaliselt mõni kirjaoskaja. Kuid Bettil ei olnud minu meelest küll mingit õigust kirjutaja teeneid kasutada. Esiteks polnud Betti Parklai oma kõlavale nimele vaatamata mingi staar ja teiseks pole mina pelgalt kellegi mälestuste kirjapanija, mul on Eesti ühiskonnas vist ikka natuke teine funktsioon. Omal ajal, kui olin sattunud Rahvaliitu, tegi selle partei peasekretär mulle „austava“ ettepaneku, et käiksin partei toonase, nüüdseks juba kohtualuseks muutunud suure juhiga kõikjal kaasas ja kirjutaksin üles tema lennukaid mõtteid. Algul arvasin, et see kena daam naljatab, siis aga taipasin, et kui ma nõus ei ole, valmistan talle ja veel enam, partei juhile suure pettumuse ning erilist karjääri ei tasu loota. Karjäär jäigi tulemata.

—-

Muidugi ei olnud see mingi salong, salong selle sõna tavapärases tähenduses vist eeldab ikka midagi luksuslikku, mingitki erilist interjööri, eesriideid, mugavaid nurgakesi, kullatud mööblit, aga kindlasti ka palju teesklevamat ja pateetilisemat vaimset õhustikku, kui oli Betti ja Vana Morgensterni kehvas kodus noil kaugetel aegadel Tartu kuivkäimlatega äärelinnas. Aga teisalt – millist nimetust siis kasutada? Aeti seal ju kõige muu kõrval eeskätt just vaimu-asju, koos käis toonane noore ande ja mõistuse koorekiht. Las siis olla salong, seda enam, et mida kaugemale minevikku see salong jääb, seda suurem on selle ümber hõljuv salapära ning seda vähem kaheldakse selles, et tegemist oli tõesti salongiga nii vaimses kui ka disainerlikus mõttes.Betti mängis vahel uiuga, et võib-olla tekib tal kunagi tahtmine ja võimalus sellele salongile ka omalt poolt memuaarkirjanduslikku valgust heita, kuid kas see kedagi enam huvitabki? Salong oli Vana Morgensterni poolt ühemõtteliselt paika pandud ja mitte keegi, kes sellega omal ajal seotud oli või arvas ennast seotud olevat, ei ole tema versiooni vaidlustanud. Vastupidi, mitu toonast tegelast on ka oma kodused kooskäimised tagantjärele suurejooneliselt salongiks ristinud ja nõnda äratab tuleviku võimalikes uurijates (kui selliseid muidugi ülepea enam leidub) imestust, kuidas „vaesel ja pimedal“ nõukogude ajal Eesti NSV territooriumil nii palju vaimseid salonge tegutses.

—-

Iseenesest oli Siluett ju, mida aeg edasi, ühtpidi ajakiri-katastroof: paber kehv, trükikvaliteet madal, fotodel eelmise hooaja moedemonstratsioonidel esitletud kodinad, suurem osa lehekülgi täis joonistatud moodi. Aga just need toona paljukirutud moejoonistused olid tegelikult kõige moekam ja sarmikam osa ajakirjast. Oli kunstnikke, kelle professionaalsus joonistajana oli lausa virtuooslik, sellist tänapäeval naljalt enam ei kohta, ja see andis kogu asjale selge kunstidimensiooni, tõstis ajakirja kõrgemale lihtlabasest kaubandusliku kataloogi seisusest. Pealegi, et joonistused ei pidanud ära ootama nii pikka ilmumistsüklit nagu fotod, olid ka moed joonistustel tunduvalt värskemad kui ülesvõtetel. Aga lääneteadlikum publik nurises, sest raudne eesriie oli sulast peale lekkima hakanud, inimesed olid oma silmaga näinud Burdat, Ottot, Neckermanni ja muid katalooge, mis olid otsast otsani täis keskmisele ja alamale keskklassile mõeldud ahvatlevaid fotosid ülimalt konkreetsete ja igavate, kuid omamoodi kindlate ja usaldusväärsete standardrõivastega samasuguste mannekeenide seljas. Riideid, mis mõjusid ühtaegu kättesaadavate ja ometi kättesaamatutena. Selles oligi moe eripära – kõik tundus nii tabatav ja järeletehtav, aga hakkad tegema, põrkud igasugu probleemidele. Ainult võhikule võis tunduda, et nii mood kui ka ajakiri on kergesti matkitavad.

—-

Riia spordipalee fuajees võistles peldikuhais tol hommikupoolikul Prantsuse parfüümidega, suur halltroostitu ruum oli täis rõõmsalt sagivat ootusärevuses publikut, väljavalituid, kes pääsesid peaproovile, ei pidanud õhtut ootama ega pileti eest maksma ja said sõbrannade ees juba paari tunni pärast praalida Riia Moemaja tuliuute saavutuste tundmisega. Kõik oli tegelikult äravahetamiseni sarnane sellega, mis Tallinnas samalaadsel sündmusel aset leidis, ainukesena erines päevakangelane, Läti mood kui niisugune. Sellest räägiti Tallinna Moemajas alati kerge põlgusega, sest lätlastel ei olnud eestlaste meelest maitset (nagu ka sakslastel), kõik oli neil üle pakutud, alates rõivamoodidest, kaunistustest, totratest peakatetest, garni- ja furnituuridest ning lõpetades ajakirja Rigas Modes kireva, rahutu ja absoluutselt maitsevaba kujundusega ning igavalt staatiliste fotodega. Betti kiitis neile juttudele takka, Rigas Modese kujundus oli tõesti harjumatult rahutu nagu ka sakslaste või poolakate ajakirjades. Eestlaste eeskujuks polnud Poola ülepakutus või Saksa maitsetused, vaid elegantselt lihtne, põhjamaine, väljapeetud toonides ja kombinatsioonides Skandinaavia mood. See oli Bettile algusest peale selgeks tehtud ja nii soigus ta oma moejuttudes sageli beežide, mustade, hallide, kreemide ja valgete rõivaste kirjeldamisel põhjamaisest lihtsusest ja väljapeetusest, mis Eesti naistele kõige hingelähedasem olevat. Lätlaste meelest oli see lihtsalt tuimus ja fantaasia puudumine. Mis rääkida kleitidest, nende mantleidki kaunistasid aplikatsioonid, võimsad auktikandid, fantastilised kraed ja kaelused, kirevad tepingud, erinevate värvide kombinatsioonid, suured värvilised nööbid, kleitidel võisid aga koos esineda satsid, volangid, nöörvoldid ja krooked, täpilised, triibulised ja kirjud kangad, käekotid koosnesid rahututeks mustriteks koostatud naharibadest ja samal põhimõttel olid valmistatud ka kingad.

—-

Kui mõne aja pärast ilmus eesti keeles käibele väljend „papp tuiskab“, siis Enelini käes tuiskas papp nii, et rahatähti langes kui loogu ja igaüks, kel viitsimist ja hakkamist oli, võis neid kamaluga kokku kühveldada. Enelin võttis tööle juurdelõikajaid, õmblejaid, konstruktoreid, ostis kokku kangaid Moskvast Vladivostokini ja Pariisist New Yorgini, värbas mannekeene, üüris saale, tellis ülikalleid ja -moodsaid kingi. Ta kuldne mantel lehvis ühtviisi pilkupüüdvalt nii Kremli müüride kui ka Eiffeli torni taustal. Kord raamatupoes nägi Betti sisse tormamas tuntud kirjanik Y-d, kes oli ähmi täis ja otsis pilguga tuttavaid, et oma ilmselt vapustavat elamust kellegagi jagada. Betti tõmbus igaks juhuks raamaturiiulite varju, aga kirjanik W jäi Y vaatevälja ja viimane tormas sellele seletama, et nüüd nägi ta uut elu oma silmaga. Skeptiline W kehitas õlgu, aga Y haaras tal palitunööbist, keerutas seda nii jõuliselt, et nööp talle pihku langes ja seletas: „Ma tulin rahulikult üle Võidu väljaku, kui otse minu kõrval, umbes Kuku klubi kohal, peatus pidurite kriginal mingi välismaa auto ja sellest väljus tohutu suur üleni valges kasukas blond naine.“

„Noh ja siis? Kus siin on uus elu?“ küsis skeptiline W.

„No tead, Vene ajal ma küll midagi niisugust ei näinud,“ ütles Y pisut pettunult, et teine tema õhinaga kaasa ei tule.

„Vene ajal oleksid sa seda naist näinud valges kitlis, kui oleksid suvatsenud näiteks Lutri vabriku sööklasse siseneda.“

„Mis sa sellega tahad öelda?“

„Seda, et see naine, keda sa nägid ja kelle pärast sa nii endast väljas oled, polnud keegi muu kui Kuku direktriss Enelin, endine Lutri söökla juhataja.“