Minu Vormsi Barbi Pilvre

Ilmunud
02.2020

Väinamere Twin Peaks

Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?
Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus.
Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.
Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud
ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit.

Sama poe juures puruneb ühel sügistalvel 2005. või 2006. aastal ootamatult kildudeks mu mõned aastad vana väikese Škoda Fabia tagaklaas. Oleme lapsega poes, olen siis veel saareelanik ja lapsepuhkusel, ning auto on pargitud poe ette.
Igapäevane rutiinne poereis saab igatahes ootamatu pöörde: kui poest ostude ja poisiga auto poole tagasi läheme, on tagaklaasi asemel tühi auk. Ainus loogiline seletus näib olevat kellegi ootamatu püssikuul. Õnneks ei jätnud ma poissi autosse tagaistmel asuvasse turvatooli!

(jätkub raamatus)

Rootslasteaegse ilme säilitanud, tumepunaste puidust korrusmajadega Hullo peatänav mändide all meenutab pisut Narva-Jõesuud, mille ilmselgelt teisest ajastust pärit hoonestus jutustab samuti mineviku kuldajast. Inimtühjus ja kortermajad moodustavad kõledas novembrivalguses kuidagi eriti kurva kontrasti. Kujutan ette elu, mis siin kunagi olnud, tunnetan hoonetesse peidetud lugusid. 1999. aastal ongi kõik veel üsna kurvas seisus, aga vaieldamatult ehe.

(jätkub raamatus)

Kõik algab sellest, et ühel sügisesel nädalavahetusel maale minnes näen jahmatusega, et minu oma kätega istutatud uhke peaaegu kolmemeetrine jasmiin meie kruntide piiril on mõne keskmise rootsuni maha lõigatud, hävitatud on mu lumimarjahekk ja kukerpuu- ehk barbarissipõõsad, mille mu mees Peik Hullost kuskilt hekist omal ajal tõi, et haljastusega kinni panna meie krunti läbiv tuulekoridor ja varjata naabrite eest vaadet. Paarikümne aastaga ongi ilus põõsastik minu ja Marise vahelise piiri täitnud, tuul ei ulu ja õues on päris õdus liikuda.

(jätkub raamatus)

Saare külad on rootsipärased, sumbküla tüüpi: elati kobaras ümber külatänavate. See on osaliselt säilinud tänaseni ja erineb tüüpilisest eesti külast, kus majad on üksteisest kaugel, põldude keskel. Praegused suured kinnistud olid enne sõda jagatud väikesteks siiludeks, nii et praeguse talukoha asemel oli kolm-neli kitsast maalappi. Just sellepärast kohtab majavaremeid ja vanu kaevusid ka tänapäeva õuedes, justkui ebaloogilistes ja juhuslikes kohtades.

(jätkub raamatus)

Nõukogude Liidu piirivalve kordon asus enne sõda Hullos suvemajadeks ehitatud pansionaatides. Piirivalverajatisi, barakke ja vaatlustorne oli rannikul igal pool ja neid on alles ka tänapäeval. Siin oli, mida valvata – pikk sopiline rannikujoon, kus orienteerusid hästi vaid kohalikud kalurid, ositi raskesti ligipääsetav, madal ja mudane. Saare põhjarannikul kalal käia ei tohtinud, sest see avaneb otse avamerele, kust läks põgenemistee üle piiri, millel tuli 100 protsenti silm peal hoida.

(jätkub raamatus)

Ta asub teele Rohukülast. Pooleteise kilomeetri kaugusel kaldast on jää nurgakujuliselt purunenud, ilmselt mõne varem sõitnud raske auto järel. Läbivajumise koht on üsna sügav – kuus meetrit. Mees saab autost kiiresti välja, sest masin vajub läbi jää aeglaselt, ent autot peab kaks päeva välja sikutama terve brigaad. Tuuker käib põhjas, kinnitab auto külge trossid ja auto vinnatakse spetsiaalse konstruktsiooni abil välja.

(jätkub raamatus)

Lumi on paks ja ilm külm. Mu väike roheline Colt, täiesti sobimatu maaeluks, jääb õuest suure tee peale tõusul lumme kinni. Olen püsti hädas. Ei taha ka praamist maha jääda – see tähendaks ööd kütmata tühjas majas, kuhu plaanisin tulla vaid mõneks tunniks. Ma ei karda surma ega surnuid, aga kõik on ikkagi liiga värske. Praami väljumisaeg läheneb ja mina olen koduõues hanges kinni.

(jätkub raamatus)

Lõunamaiste geenidega kassil pole harilikele kodukassidele iseloomulikku aluskarva, nii ei sobi talle üldse talvine õueskäik, ometi unustab ta selle asjaolu maal elades ära. Pikkade peente jalgadega silkab ta ka hangedes, kui pole just tuisku ja tuult.
Mudakoon on see, kes toob mulle tuppa voodisse rästiku, kelle on võsast püüdnud. Mina kuulen vahejuhtumist maale jõudes.

(jätkub raamatus)

Tokroda väidab, et kogus oma kaaskonnaga kokku erinevad energiasambad maailma eri paikadest, kokku 21, ja tõi need kodumaale tagasi. Need olevat nüüd positiivset energiat tagava mustrina üle maa laiali paigutatud. Sammaste liigutamise abil saavat kiirendada või aeglustada arengut. Tokroda on koos seltskonnaga mitu päeva transis ja samastub üle maailma laiali olnud sammastega ..

(jätkub raamatus)

Uuel Ormsö praamil on kõik steriilne ja puhas, aga nagu kõige uuega, on kaduma läinud midagi Vormsi-reisile omapärast. Autosid mahub praamile rohkem, reisijate salong on mugavam, infotahvlitel on teated saarel toimuva kohta. Ormsö kohvikus on suurepärased saiad, eriti juusturullid, mida kohvikuteenindajad külmutatud pooltoodetest küpsetavad ja mille söömine koos korraliku masinakohviga käib Vormsi-sõidu lubatud pattude juurde.

(jätkub raamatus)

Äkki olen keset suurt suve tavalise metsaskäigu ja ujumise asemel mingis toas koosolekul, kohtades, kus ma varem pole käinud. Saan käia külas kodudes, mis muidu privaatsed, see on põnev. Ma saan ühe suve jooksul saare inimestest ja asjadest teada rohkem, kui olen vaikselt aias ja metsades kolades pikkade aastate jooksul teada saanud.

(jätkub raamatus)

Aitäh Eesti kultuurkapitalile

Autoriõigus: Barbi Pilvre ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Esikaanefoto: Barbi Pilvre
Albumi fotod: Barbi Pilvre, Evelin Elmest, Henrik Lätti, Jaan Künnap, Avo Kiisk, Tatjana Sääs, Kadri Sukko

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-87-0 (trükis)
ISBN 978-9949-651-88-7 (epub)
ISBN 978-9949-651-89-4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
248 + 16 lk

Algne hind oli: 10.00 €.Current price is: 7.00 €.

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid