Minu Viin Triinu Viilukas

Ilmunud
07.2018

1700 kilomeetrit ja 17 aastat

Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel.

Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab?

Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi.

Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.

Plaanite Viini pikemaks jääda ja kohalikega aktiivselt suhelda? Sel juhul tuleb alustada põsemuside eri kategooriate omandamisest ja seejärel üritada ära tabada, millal ja kuidas neid kasutada. Väikesest toredast tervitustraditsioonist – muahh vasakule ja muahh paremale – võib saada ühele eestlasele raketiteadus, sest kohalikud, kes tunnetavad põsesuudlusega seotud nüansse intuitiivselt, umbes nagu eestlased õiget sihitisekäänet, ei oska suudlusrägastikku eksinud eestlast kuidagi aidata.

(jätkub raamatus)

—

Õnneks on ka kõige pentsikumate küsimuste taga tegelikult heasüdamlik uudishimu.

Ainult ühe küsimuse puhul on viinlaste ootused ettemääratud: ärge mõelgegi mainida, et teie lemmiklinn on tegelikult London. See peab olema Viin. Nende kaunis ja võrratu, rikkalikust kultuuriajaloost läbi imbunud linn. Kord on Lorenzo (üks mu romantilisi seiklusi) selle pärast pool päeva tujust ära, et minu aus vastus ei paita tema uhkust oma kodulinna üle piisavalt hästi.

(jätkub raamatus)

—

„Vabandust, kas oleks võimalik laud korra üle tõmmata, palun?“

Arvate, et ta vastab „Jah, muidugi!“, „Otse loomulikult!“, „Üks hetk!“, „Hea meelega!“? Ei, midagi sellist ei juhtu. Ettekandja vastutulelikkuse limiit on selleks päevaks täis.

Veidi tülpinult nähvab ta: „Kui teile ei meeldi, istuge mujale.“

Ma olen tema külmast ja tõredast hääletoonist pahviks löödud. Sellist ülbet reaktsiooni ei ennustanud miski.

Olgu ettekandja tujuga kuidas on, aga oma lauast ei kavatse me loobuda.

„Teate, see on kõige mõnusam laud selles kohvikus.“ Minu jutt on sulatõsi, aga vastutulelikkusele ma teda ei veena. „Ruumi on küll, te ei pea just siin istuma,“ vastab ettekandja.

(jätkub raamatus)

—

Mälestus endise keisririigi võimsusest peegeldub nii Viini arhitektuuris kui ka köögis. Hofburg, muuseumikaksikud, Stephansdomi katedraal… ja hiigelkogused maitsvat toitu. Pitsa diameeter on sama mis väiksemat sorti tõllarattal (see mahub vaevu laiale spetsiaalsele alusele) ning šnitslit leiab taldrikul kahe mehe jagu. Ainus, millega priisatud pole, on supp. Aga põhiroana suppi Viinis üldiselt ei söödagi, ikka eelroaks, nii et see seletab mustrist kõrvalekaldumist.

(jätkub raamatus)

—

Kuu aega hiljem olen pea ees sukeldunud tundmatutesse vetesse. Eesti ja eesti keele nimel. Kohale tuleb üle kahekümne kakskeelse lapse. Esialgu on suurim katsumus saada lapsed omavahel eesti keeles suhtlema. Lapsed, kes lasteaias, koolis ja sõpradega on harjunud rääkima saksa keelt. Õdede-vendadegi ühiseks keeleks kipub olema saksa. Saksa on neile dominantsem, automaatsem, lihtsam ja kiirem. Ühel hetkel saavad aga lapsed Viini eesti koolis aru, et saksa keelega siin kaugele ei jõua. Kohe hüppab ligi mõni muidu väga tore täiskasvanu, tihti omaenda ema, ning teatab rangel häälel: „Siin räägime eesti keeles. Ainult eesti keeles!“

(jätkub raamatus)

—

Aga ma ei peatu pikemalt tragöödial, kus Austria maanteel leiti smugeldajate veokist 70 inimest surnuna. Või kuidas rahvas suureks demonstratsiooniks kogunes, et avaldada toetust pagulastele ja nende aitamisele. Või kuidas Viini ühes suurimas rongijaamas Westbahnhofis talveriiete annetamine korraldati, et need, kes kogu oma elu maha jättes Viini on jõudnud, ei peaks külmetama. Ma ei kirjuta ka sellest, kuidas Viini lõbustuspargi Prateri juures tüdrukuid ahistati ja politsei sinna oma jalutustrajektoori suunas, et Viini kodanikud võiksid end kunagises keiserlikus jahimetsas, kus nüüd laiub üks Viini ilusamaid alleeparke, turvaliselt tunda.

(jätkub raamatus)

—

Vabalt võib juhtuda, et potsatad istuma Musikvereini kuldsesse saali. Sealsamas, kus Viini filharmoonikud uusaastakontserte annavad. Aga avastad, et tipptasemel hiina traditsioonilist muusikat, mida sa kuulama läksid, pole. On hoopis kooride viisi satsilistes kleitides eakamaid hiinlannasid, teetassisuurused lilleõied juustes. Sisulist kvaliteeti on kontserdil sama palju kui karul lauluhäält.

(jätkub raamatus)

—

Ja siis tuleb Wööt. Wööt, milles on sümboleid sama palju kui nimes tähti. W nagu Wien. Wööt nagu saksa murdekeelne Wöt ehk kirjakeelne Welt. Maailm. Wööt nagu kirivöö ja triibuseeliku vööt.

Kolm eesti tüdrukut Viinis. Triinu, Ruth ja Liisbet. Keerame aga kirivööd ümber ja laulame.

Just siin, kodust kaugel, juhtub see, et kaotame oma südame eesti pärimusele ja pärimuslikus stiilis loodud muusikale.

(jätkub raamatus)

—

Argipäeviti naudib viinlane pargiromantikat. Ta viskab end murule ja haarab kätte raamatu. Igal pool aga murul lebotada ei tohi, näiteks Volksgarteni roosipuuaias. Sinna on ritta sätitud toolikesed. Istu ja naudi päikest. Söö oma lõunasaiakest, rüüpa topsikohvi ja hinga sisse roosilõhna. Jutusta sõbraga. Tee aega parajaks. Näpi nutitelefoni.

Kesklinnast veidi kaugemates parkides armastatakse ka päevitada. Viinlane ei tunne muret selle pärast, et tal on midagi, mis kõigil teistel ka on. Kellele seda riietuskabiini nii väga vaja? Siuh-säuh ja valmis ongi. Kes passima jääb, on ise imelik.

(jätkub raamatus)

—

Maani lumivalge ballikleit, küünarnukini kindad ja ülespandud pidulik soeng – selles osas alternatiive pole. Kaelakee olgu tagasihoidlik, ja loomulikult peab see sobima Swarovski tiaaraga, mille kõik debütandineiud endale kingituseks saavad. Mehed, kui olete habeme ja pikkade juustega, siis debütandiks te oodatud pole. Enne käige juuksuris ära. Mitte mingil juhul pole lubatud ekstravagantne juuksevärv, tätoveeringud ja piercing’ud, kirevad kõrvarõngad või käekell. Tahad aega vaadata, ole mees ja kasuta selleks uuri. Kui oled naine, siis pole sul üldse vaja kella vaadata, sest ballisaalis kuulub aeg meestele.

(jätkub raamatus)

—

Põhjamaiselt lumised jõulud ja liitri vett ööpäevas lürpiv kuusk jääb Viinis helesiniseks unistuseks. Samal ajal kui ülejäänud Austria lumekoorma all ägab, on Viini jõulud mustad kui öö. Põhimõtteliselt on lumi Viinis samasugune loodusime kui kuuvarjutus. Erinevalt oodatud ja müstilisest kuuvarjutusest ei taha viinlased lumest aga midagi kuulda. Liiklus venib, trammid seisavad, rongid hilinevad, teedele raputatakse mõõtmatus koguses soola. Ainus, millele kindel saab olla, on metroo.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Triinu Viilukas ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetaja: Mari Klein
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Triinu Viilukas

Kaanefoto: jakobradlgruper / 123rf.com
Autorifoto: Mikk Viilukas

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-00-9 (trükis)
ISBN 978-9949-651-01-6 (epub)
ISBN 978-9949-651-02-3 (epub)

pehmed kaaned, 130 x 190 mm
264 + 16 lk

Läbi müüdud

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid