Minu Valga Kuido Merits

Kõndisin ega saanud mõttes jätta ümisemata: „Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel, ju lapsena teesid armastas meel…”, kui jõudis kätte ristmik Kungla tänavaga, millel kuni Vabaduse tänavani jätkus toosama ajastuline agulimiljöö. Meenusid punkbändi Velikije Luki solisti Munga poolt välja röögitud Merca read:
Kassisitahaisu ja söetolmu sees / Puid paneb ahju alla väsind mees/ Hämaras kööginurgas pliidi ees / Üksik ema oma lastele süüa teeb / See on agul.
Midagi polnud parata, vaesuse lõhna oli tolle linnakese tühjadel tänavatel tunda, seda aimdus tagahoovidesse ja akendesse kiigates. Vähemasti polnud too lõik kuni Vabaduse tänavani – linna tähtsa magistraalini – just kõige meeliülendavam. Samas meenus mulle läbi aegade hämaruse, et just ühes nendest puumajadest võisin aastate eest ühe öö veeta.

(jätkub raamatus)

Üheks huvitavaks mineviku-episoodiks saab pidada Vene sõjaväe käes olnud sõjaväelinnaku jõuga ülevõtmist 1992. aasta mais. Selles aktsioonis osales endine kaitseväe juhataja ja erukindral Johannes Kert, samuti minu teine Valga tuttav Uno Kaskpeit, tänane poliitik. Uno oli murrangulistel aegadel alates 1990. aastast piirivalves ametiredelil kiiresti tõusnud ja saanud selleks ajaks Valga regionaalse juhtimiskeskuse ülemaks.
Ehkki venelased pidid niikuinii peagi lahkuma, Uno ikkagi „ajas välja“ valitsuse korralduse antud väeosa üle võtmiseks. 24. mail 1992 kell 5 hommikul toimus tõeline militaaraktsioon – viiest suunast tungisid relvastatud rühmad väeosa territooriumile, võtsid valve maha ja seadsid asemele oma relvastatud inimesed.
Väeosas passis tol hetkel ainult üks praporštšik (lipnik), kellel püstolikabuuris võileib, kasarmus passisid kaks ajateenijat, kõik ilmsete alkoholijoobe tunnustega. Hommikul tööle saabuvatel Vene ohvitseridel jäi üle vaid üllatunult suletud väravat ja väeosa kohal lehvivat Eesti lippu imetleda.

(jätkub raamatus)

Nende välismaalt tulnud hipidega käis juba mõnda aega paras kammaijaa, mida jälgis põnevusega kogu Eesti. Asi algas sellest, et hipiliikumine Rainbow Gathering sättis end Antsla juures kuuajalisse laagrisse. Mitmel põhjusel aeti nad sealt minema, peale kõige muu olevat hügieeninõuded jäänud vajaka. Enne kontrolliti hipisid igatepidi ning neile, kes selleks nõusoleku andsid, tehti koroonatest. Hiljem peedistati edasi ja keelati kogunemine ära. Nõnda liikusid hipid Taheva külje alla Essemäele – sinnagi ei lubanud kohalik metsaülem jääda. Kuni viimaks leiti läbirääkimiste käigus mingi kokkulepe ja laagrilised soostusid siiski ümber kolima Koiva jõe äärde RMK lõkkekohta. Too pidi jääma viimaseks ja lõplikuks paigaks hipilaagrile.

(jätkub raamatus)

Olen elus parasjagu peksa saanud, välk on sisse löönud selgestki taevast. Soovides ülimalt ebatõenäolist halba ennetada ja kuulates oma sisetunnet, pidasin auto poolel teel kinni ja saatsin Rahelile südame rahustuseks sõnumi „Loodan, et kõik on korras?“. Järgmise peatuse otsustasin teha alles kümmekond kilomeetrit pärast Koselt möödumist, ehkki neljarealiselt kiirteelt polnud õieti kusagile kõrvale keerata. Irvitasin sisimas enda üle, paanikaks polnud ju ometi vähimatki põhjust. Nägin kohe, et Rahelilt oli tulnud sõnum, kus seisis „Üldises plaanis on kõik ok. Samas pean olema aus ja ütlema, et ma ei tea, kas saame sinuga tööd jätkata, ülehomme on katseaja lõpp“.

(jätkub raamatus)

Ikkagi saadab kriminaalne elu roma mehi nagu taak, raske on järge pidada. Valdis Simanis on enamiku elust kinni istunud, vähemalt kaheksa korda vangimajja pandud ja välja tulnud. Tema pojast Aleksist oli juttu seoses tapmisega Voorimehe pubis. Aga too Valdis jõudis ise tappa oma eksnaise Diana uue elukaaslase Jurik Manukjani. Tapmine käib kuidagi ringiratast ja omavahel, kokkuvõttes raske karma. Seetõttu säilib ka mustlaste kuvand – varastab paljaks! Mis ripakil, see ära! Eks ta kipugi sedasi kulgema, eriti kui inimesed jäävad oma getosse. Tartu firma Clift on klopsis Maleva tänaval puukuurid üles ja pani mustlased sisse elama. Peagi tõstsid ümberkaudsed naabrid kisa: meie pole nõus! Kuna kaduma hakkasid jalgrattad… Kui aga roma inimesel on sind – veel – vaja, ei taha ta sinuga tülli minna. Särtsakas Vivian tõi näite, kuidas noormees tõi kellegi rahakoti koos sisuga tagasi või lubas vajaliku dokumendi esitada järgmine kord – pidaski oma lubadusest kinni. Niisiis põhines ausus suuresti selle põhjal, kui kasulik sa talle saad olla.

(jätkub raamatus)

Sügiseks sai Atso saun lõplikult valmis, sellest ajast alates laekusid temalt enne laupäeva
regulaarsed sõnumid: „Nonii, kos olõt? Hommen sanna tulõt, sis ma tiiä.“ Mina vastasin:
„Ma iks tulõ.“ Tema: „Tuu om hää ja sann om kah hää.“ Või et: „Ma pandse sanna
küdemä, poole kuvve paiku võit sanna tullah. Kogu aig om niimuudu olnu.“ – „Tulõ iks,
kaen õige perra.“ – „Saat rokast puhtas.“

(jätkub raamatus)

Eks riigipiiriülese omavalitsuse ehk Valga-Valka-Walki ühendlinna ideed ole kõvasti
propageerinud Igor Gräzin, kes käis Valga raekojas rääkimas sama aasta septembri algul,
kui Valga maakonna loomisest oli omakorda möödunud täpselt sada aastat. Tundus, nagu poleks Gräzin mitte loobunud kinnisideest, et piirkonna saaks vormistada Euroopa Liidu regionaalse koostööüksusena, vähemasti tuleks urbanistika teaduritel sellist võimalust põhjalikult uurida. „Ühine ja terviklik pealinn – Valga/Valka –, mitte seljaga vastu piiri surutud provintsilinnake, vaid unikaalse maakonna keskel asuv omaenese väärikuse ja olemisega munitsipaalkeskus“ – selline ettepanek oli Gräzini sõnul tegelikult osa kadunud Hardo Aasmäe vaimupärandist, niisiis peaks ikkagi üritama ja proovima.

(jätkub raamatus)

Teadsin, et uksed on avatud alates kaheksast õhtul, mina olin kohal pool tundi hiljem.
Pileti eest küsiti esimene tund viis eurot, hiljem seitse eurot – no mis me räägime, odav mis odav. Sisenedes taipasin silmapilkselt, et olin end kohale vedanud lootusetult vara. Paremat kätt jäävast saalist ei kostnud ainsatki heli. Keskmises ruumis istusid kumbki oma telefonis keegi noor kutt ja neiu, oodates ilmselt sõprade saabumist. Sealt edasi asetses suitsuruum, mis ei jäänud ruutmeetritelt palju alla eelmisele kahele. Midagi väga olulist tundus siin rokipesas ometigi puudu olevat. Pöördusin tagasi turske pileteid müüva selli manu: „Kus pagana kohas siis baar asub!?“ Mehemürakas oli omakorda imestunud, isegi häiritud: „Siin pole kunagi baari olnud. Alati võtab igaüks oma joogid kaasa.“

(jätkub raamatus)

Kui piir veel Valga-Valka vahel püsis, siis juhtus üldse palju naljakaid lugusid. Krauklisel
endal oli kombeks parkida auto Smilšu tänavale, kord hakkasid nad seal lastega lumesõda pidama. Vents teadis, et piir läheb järgmise garaaži juurest, aga mänguhoos läks meelest piiritulpasid pidevalt jälgida. Äkitselt ilmus välja Eesti piirivalvepatrull: „Te ületasite Eesti piiri, nüüd teeme trahvi.“ Krauklis aga astus paar sammu tagasi, küsimus oli umbes paaris meetris, mida isegi raske märgata. Piirivalvur ei jätnud jonni: „Tulge siia, teeme protokolli.“ – „Ei, ma olen juba tagasi Lätis,“ vastas Krauklis. – „Kas häbi ei ole?“ – „Ei, minul pole.“

(jätkub raamatus)

Üks lugu, mida vahel Saarale nina peale hõõrusin ja nüüd suitsu tehes Olafile refereerisin, oli järgmine. Mul oli vaja viia auto Automaailma hooldusse ja Saara nõustus mulle järgi tulema, mind peale võtma ja tagasi vallamajja tooma. Olgu öeldud, et linna piiril asuvat Automaailma lahutab vallamajast ligemale kahe ja poole kilomeetrine jalgsimatk, mis võtab pisut üle poole tunni. Seda aega polnud keset tööpäeva võimalik kulutada, tahtsin ka lõunal ära käia enne koosolekut. Saara võttiski mu peale, aga kui olime Säde pargi juures, avas suu: „Vabandust, aga ma pean ikkagi küsima. Ma lihtsalt ei mõista, et kas sa ei saanud tõesti seda maad ise jala käia?“

(jätkub raamatus)