Minu Tuneesia Thea Karin

Teame nüüd, et meie vestluskaaslasteks on parimad sõbrad Fathi ja Chokri. Lepime beduiinidega kokku, et võiksime kohtuda järgmises linnas ning jätkata siin poolelijäävat
vestlust. Euroopaliku naiivsusega arvame, et võime oma külalised kutsuda ka uues linnas
teed jooma meie järgmise hotelli restorani. Kui meie kohtumine on juba hoos, siis selgub, et see ei ole ikkagi võimalik. Järgmisel päeval ei saagi me enne linnast lahkuda, kui peame kirjutama politseile seletuskirja, miks meil tuli mõte koos kohalikega teed juua ja seda veel turistidele ette nähtud hotellis. Loomulikult on süü Euroopast tuleval inimesel, kes ei oska mõelda Tuneesia kategooriates ega sellele, et kõik kannab eesmärki kaitsta meid sealsete ohtude eest.

(jätkub raamatus)

Karima pere on moodne: vend Habib on Prantsusmaalt kohale tulnud Porschega, mis
kaunistati pulmaautoks. Kui me kohvi jooma läheme, siis jätab Habib muretult auto seisma lahtiste ustega. Üle linna on ju teada, kellele ainuke selline sõiduk kuulub, ja kaduda ei saa see kuskile. Pulmasõiduks istuvad Karima ja tema ema Porschesse ning pikk sõiduautode rongkäik alustab teed peigmehe juurde. Neile järgnevad lahtised veoautod, mille kastid on tihedalt täis kohalikke piduriietes naisi, kes rongkäiku saatsid ning nüüd ikka ja jälle rõõmust hõiskavad. Meiesuguste eestlannade harjumatutele kõrvadele kõlavad need läbilõikavad hõiked kohutavalt võõrastavalt.

(jätkub raamatus)

Ilma Hedi Abdedhaheri pillimängijate, sõu ning arhailiselt puhta Lõuna-Tuneesia muusikata ei möödu Douzis ükski pulm. Hedi tõmbenumbriks on savipottide pea peale ladumine, nii et need taeva poole kõrguvad. Aina kõrgemaks kasvava torniga sammub ta muusika saatel mööda liivast väljakut. Väljakul seisab kõrge redel, mille pealt laotakse talle üks Tuneesia lipuga kaunistatud pott teise peale, kuni neist saab pikk ja veidi kaardus rida. Kõige kõrgema torni moodustavad 15 potti. „Vahepeal pean puhkama, tunnen seljas seda raskust, see on üsna koormav,“ räägib Hedi.
Kõrvalt näeb kõik välja nii lihtne ja kerge, mida rõhutab veel see, et Hedi haarab oma pikast plisseerseelikust ja kõnnib tantsusammul üle liiva. Samasugusel tantsusammul kõnnib ta imekergelt, kui ta laubal on nagu kinnikleebitult suur käepidemetega amfora, mille kokkupuutepunkt nahaga on imetilluke.

(jätkub raamatus)

Minus idaneb kõigepealt arglik, aga siis aina suurepärasemana tunduv mõte: tuua Hedi koos tema beduiinide trupiga Eestisse festivalile Orient. Tagasi kodumaal, võtan ühendust festivali juhi Peeter Vähiga, kes ongi nõus lisama kavasse Tuneesia muusikud. Organiseerimise, kuidas neid Douzist Tallinnasse saada, võtan enda peale. Nagu enamasti alati, ei oska me hinnata tööd, mis ees ootab, ja ütleme hiljem, et „oleksin ma teadnud, ei oleks ma seda ette võtnud“. Aga siis on juba hilja, sest oleme ettevõtmisega tegelikult hakkama saanud ning kogu pingutus ja poolelijätmise mõtted on haihtunud.

(jätkub raamatus)

Sageli on kaevu lähedal suured kaamelikarjad. Turistid neile eriti ei meeldi ja seda näitavad nad ka välja. Ootamatult ajavad nad keelt täis puhudes selle ühe külje pealt mokkade vahelt välja ja teevad imelikku madalat veevulinat meenutavat häält. Keele tagasitõmbumisel jääb mokkadele hulk valget vahtu.
„Ära ehmata, see ei ole sulle suunatud,“ naerab Fathi.
„Miks nad teevad nii? Mida see tähendab?“ uudistan.
„Ühelt poolt püüavad nad niimoodi kaamelidaamidele muljet avaldada. Teiselt poolt on see märguanne rivaalile, staatuse ja jõu demonstratsioon,“ selgitab Fathi.
Seda demonstratsiooni näeme ja kuuleme pidevalt ning sellega tuleb lihtsalt harjuda. Kas imponeerimise juures on oluline keele paksus või veniva vahu rohkus, pole küll arusaadav. Puristavad ja tatistavad kaamelid on tegevuses iseendaga, pööramata meile mingit tähelepanu. Jalad liiguvad neil õnneks ikka edasi, nii et see demonstratsioon ei takista kaameliturjal reisimist.

(jätkub raamatus)

Taas ootab mind ees ülikülm öö kõrbes. Talvel jaanuarikuus langevad päevased soojakraadid öösel alla nulli. 30kraadine temperatuurilangus pärast päikeseloojangut on tavaline ja võimalik vaid ekstreemses kuivuses. „Sellele peavad vastu ainult geograafid,“ ütleb Fathi.
„Nemad oskavad seda isegi nautida, sest teavad, et öösel hakkab kõrb elama.“ Südasuvel
oleksid küll kõrbes ööd soojad, aga siis ei peaks jälle minusugune eurooplane seal vastu
päevases põrgupalavuses.
Fathi soovitab ühtepuhku: „Ära istu päeval päikese käes, sul hakkab öösel külm.“ Kuidas ma saaksin jaanuarikuus päikese käes mitte peesitada! Muidugi teen seda. Aga öö maksab tõesti kätte ja minu peale laotud tekivirnast pole vähematki abi. Elan öö üle lõdisedes. Veel parem kui kuuma teega on alustada külmale ööle järgnevat hommikut Ksar Ghilane’i kuumaveeallikates. Imeline on koos päikesetõusuga hüpata üle 30kraadisesse vette! See päästab algava päeva.

(jätkub raamatus)

„Kui mu sõbrad räägivad, et nad ei võta raha oma armsamalt, siis mina tõesti teen nii,“
tunnistab Moncef, üks hurmuritest. „Me vahetame kogemusi, mis kõige paremini peale
läheb, mida tuleb vältida, mida naised tahavad uskuda. Vahetame infot, kuidas käituda
erinevatelt maadelt pärit naistega. Väikesed nüansid ju on, kas tegu on itaallanna,
prantslanna, hispaanlanna või ameeriklannaga. Aga nad kõik on tegelikult valmis meid
uskuma ja maksavad ka.“
Bezness’i sõnavara algab sarnaste lausetega: „Enne sind ei olnud minu elul mõtet. Jumal
ütles mulle, et sina oled minu naine. Ma oskan ette kujutada taevast ilma tähtedeta ja merd ilma veeta, aga mitte oma elu ilma sinuta.“ Kas pole need kaunid ütlused? Põhjamaise naise hing on neid ehk terve elu oodanud, aga ta pole neid iial kuulnud ei partneritelt ega lahutatud kaasalt. Siin, Tuneesias, saavad need luulelised read tõeks.

(jätkub raamatus)

Kui tavaliselt on giidid need, kes külastajat hoiatavad valede sammude, kuhugi otsa
ronimiste ja eksponaatide puudutamiste eest, siis Sbeïtla pakub vastupidist elamust.
Giid Mohammedil on ülihea meel, et keegi tuli Sbeïtla tühjusesse. Kõigepealt istub giid maha ja joonistab oksaga liivasele pinnasele roomaaegsed kaubateed. Seejärel liigume ainukeste külastajatena erinevate hoonete juurde. Näeme iidse linna Sufetula des Musunii säilmeid. Siin on säilinud palju imekauneid mosaiike kalade, lillede, lõvide ja pentagrammidega. Teel templiteni jäävad ette mosaiikidega kaunistatud basseinid. Tõelise tuneeslasena ärgitab giid ronima üle metallpiirde, et keerutada väikeses basseinis tantsujalga. Kuskil ei ole hoiatavaid silte, et seda teha ei tohiks. Ronimegi üle piirde ja kujutame tantsides ette, kuidas siin kunagi ujuti.

(jätkub raamatus)

Mohammed valmistab meile väikeses väliköögis kõrbeleiba viisil, nagu seda on beduiinid
alati teinud. Kõigepealt süvendab ta liiva sisse väikese lohukese ning süütab selles lõkke. Siis võtab ta suure kausi, paneb sinna veidi soola ja jahu ning lisab metallkruusist ikka ja jälle pisut vett, kuni saab rahulikult sõtkudes valge taina. Selle vormib ta ümmarguseks, umbes 4 cm paksuseks kettaks. Vahepeal on puuoksad põlenud söeks ja tuhaks. Mohammed lisab lõkkeasemele veidi liiva, hüpitab ümarat leivalatakat paar korda õhus ja asetab tuha peale. Nüüd katab ta tainaketta veel liiva ja tuhaga ning jätab leiva looduslikku ahju küpsema. 20 minuti möödudes võtab Mohammed oma pruunika raske keebi ning klopib sellega hoogsalt vastu leiba, nii et tuhk ja liivaterad lendavad minema ning krõbeda koorikuga leib jääb valgelt alasti. Soe leib tuleb kasta oliiviõlisse – nii on see uskumatult aromaatne ja maitsev.

(jätkub raamatus)

Karimiga koos büroost lahkudes teeme Tunisele ringi peale. Nii mulle igatahes tundub, sest linn on hiiglaslik ja tema korter asub kuskil kaugel. Igal juhul võtab sinnasõit palju aega. Viimaks jõuame linnaossa, mis on mediinale ootamatult suureks kontrastiks. Seal sõidab veel hobune, kelle omanik laob lihtsale vankrile vanad külmkapid või metalli, mida ta on leidnud lähikonna prügimäelt. Siin on mõned kitsad, veidi romantiliselt mõjuvad tänavad, kuhu Karim ei soovita minna õhtusel ajal: see on ohtlik isegi tuneeslastele!
Ta räägib, et kui tuli kord koju hilisel tunnil, siis astusid tema juurde paar noort ja tahtsid raha. Karimil on aga eriline aura, mida ei oska kirjeldadagi – ta on rahulik ja empaatiline. Omapärasel moel hoolitsev, näiteks helistab mõnikord oma noorimale kolleegile ja küsib, kas too on söönud. „Ma ei tea, miks ma seda teen, kust see tuleb,“ naerab ta. Tema mõju on nii positiivne, et ka röövimiskatse lõppes sellega, et mindi ühiselt teed jooma. „Praegu kohtudes nad tervitavad mind sõbralikult ja ajame juttu,“ ütleb Karim.

(jätkub raamatus)