Minu Tansaania Maiki Udam

Jälgime tükk aega, kuidas vorstipuu all toimetavad paavianid ja impalad. Vorstipuu viljad on nagu suured rippuvad sardellid, mistõttu hakkamegi seda puud viljade pärast „vorstipuuks“ kutsuma, arvates, et see on meie omalooming, aga kui hiljem asjatundjailt küsime, mis puuga tegemist, siis saame vastuseks, et puu nimi ongi vorstipuu. Terve vorstipuualune on „vorste“ täis ning paavianid istuvad ja lasevad neil hea maitsta. Siis saabub impala, kes toksab ühe paaviani sarvega eemale ja võtab tolle pooliku vorsti endale. No on tüüp – nagu neid vorste puu all vähe oleks! Täielik kiusamine. Sellist paavianide ja impalate vahelist armastuse-vihkamise suhet näeme ka edaspidi – kuidas nad tegutsevad sõbralikult kõrvuti ja siis tonksab mõni impala järsku paaviani sarvega.

(jätkub raamatus)

—-

Kui Jossi hoovis kohvreid katusele seome, tuleb šotlane Bob meile head reisi soovima.

Ütlen Bobile, et mina tulen varsti tagasi, sest vahetasin oma tagasilennu pileti ära. Selle peale puhkeb Bob mürinal naerma: „Tere tulemast klubisse! Ma tegin sedasama kakskümmend kolm aastat tagasi!“

Mis selle Aafrikaga ometi on, et ta hoolimata oma hädadest ja viletsusest inimesi enda külge tõmbab?

(jätkub raamatus)

—-

Pärastlõunal saabubki meile ahju-fundi – meistrimees, ja mitte üksi, vaid kaaskonnaga. Tansaanias tegutsetakse peaaegu alati ja igal pool mitmekesi. Nii et meie väikese pliidi ümber askeldab kolm meest, kes seda seest ja väljast uurivad. „See on vist elektriahi,“ võtab pea-fundi uuringu tulemused kokku. „Aga miks tal need augud põhjas on?“ – „Ei oska öelda, aga me arvame, et tegemist on siiski elektriahjuga.“ Loomulikult pole just sel ajal elektrit, mis võimaldaks väite paikapidavust kontrollida.

„Me tuleme tagasi kesho – homme, kui elekter on tagasi.“

Elekter tuleb tagasi ja tuleb ka homme, aga mehi ei tule. Nad ei tule enam kunagi. Õpin ära, et kesho võib ju otsetõlkes olla homme, aga tegelikult tähendab see „kunagi edaspidi, ehk“.

(jätkub raamatus)

—-

Finišis astus Grete juure stopperiga noormees, kes küsis, mis oli Grete aeg. Grete vastas, et ta ei oska täpselt öelda ja tegelikult on ju noormehel stopper. Peale selle oli igale jooksjale antud ajavõtukiip, mille Grete noormehele loovutas, lootuses, et jooksuaeg saab sel viisil fikseeritud. Mõni aeg hiljem leidis Grete, et protokoll näitab pea tunni pikemat aega, kui ta tegelikult jooksis. Peale protesti esitamist võeti Grete tulemustest üldse maha ja alles mitme nädala pärast leidis Grete ennast meeste nimekirjast neljandalt kohalt. Ka see oli täiesti vale aeg ja ega lõpuks õige tulemus ei selgunudki.

(jätkub raamatus)

—-

Meiega samas hotellis ööbib ka üks Šveitsi noorpaar, kes on Dar es Salaamist Ruahasse saabunud väikelennukiga. Kõikides parkides on väike lennurada, mis saab vastu võtta kuni kaheteistkohalisi lennukeid. Ütleme, et meie sõitsime Dar es Salaamist autoga.

„Kuidas maad mööda sõita on?“ uurivad šveitslased.

„Ilus, aga ohtlik.“

Jah, kuigi teed on täis kihutavaid busse ja vaevu koospüsivaid või lausa heleda leegiga põlevaid veoautosid, on maanteed mööda tulles võimalik näha Tansaaniat kogu tema ilus: mägesid ja tasandikke, savanni ja metsa. Mulle meeldib Tansaanias väga avarus ja fantastilised loodusvaated. Lennukiga ühest pargist teise lennata on lihtne ja turvaline, aga üldpilt Tansaaniast ja selle inimestest jääb sel viisil saamata.

(jätkub raamatus)

—-

Enne valimisi käib uudistest läbi, et valitsus on pöördunud parlamendiliikmete poole palvega hoiduda igasugustest nõidumisega seotud toimingutest, eelkõige albiinoinimeste tapmisest. Mingist uuringust olla selgunud, et Tansaanias, kus esineb maailmas enim albinismi, hoogustub albiinode ründamine ja tapmine alati enne valimisi ja seetõttu seostatakse seda otseselt poliitikutega. Levinud uskumuse kohaselt toob albiinode kehaosadest valmistatud maagiline ravim õnne ja edu. See uudis tõstab kõik ihukarvad püsti – mis sajandis me ikkagi elame??

(jätkub raamatus)

—-

Benan osutub väga heaks autojuhiks ja giidiks. Ta räägib vähe, aga kui, siis asjalikult ja asjast. Piknikuplatsil lõunat süües küsin, mis on Tansaania looduse säilimise seisukohalt suurimad mured. „Salaküttimine ja põllumajandus,“ vastab Benan. Salaküttimine on probleem tõepoolest igal pool.

„Loodusparkide säilimist ja salaküttidega võitlemist toetatakse ju ka päris suure välisrahaga,“ ütleb Sven.

„Jah, aga keegi ei tea, kuhu see raha läheb. Parkide ümber külades elavad inimesed äärmises vaesuses. Nad ei hooli sellest, kas kahekümne aasta pärast on Tansaanias veel mõni elevant või mitte. Kui neile makstakse elevandi eest sada või kakssada dollarit, siis nad lasevad selle elevandi. See on nendele suur raha. Valitsus peaks toetama just lähikülade arengut, et inimestel ei tekiks vajadust loomi tappa. Tegeleda tuleb põhjustega, mitte tagajärgedega.“

(jätkub raamatus)

—-

Elevandisõnnikust kougib Didi välja poole kookospähkli suuruse kõva seemne. „See on ühe palmipuu pähkel. See paljunebki ainult tänu elevantidele. Elevandid seedivad ära seemne ümber oleva pehme koe ja seeme tuleb koos väljaheitega välja. Sel viisil saab seeme idanema hakata.“ Selle peale räägib Didi meile ka õpetliku loo. „Kord elas üks paavian, kes tahtis olla sama suur ja tugev kui elevant. „Kui elevant suudab selle palmiseemne alla neelata, siis suudan mina ka,“ otsustas paavian. Teised paavianid keelitasid teda hullust mõttest loobuma, aga paavian jäi endale kindlaks ja üritaski seemne alla neelata. Seeme mahtus vaevalt suhu ja jäi kurku kinni, aga lõpuks sai ta selle ikkagi endale sisikonda surutud. Kuid nüüd algasid tõelised hädad – paavian ei saanud seemet enam teisest otsast välja. Küll ta punnitas ja pressis, aga ei midagi.“ Selle jutuosa juures punnitas ja pressis ka Didi väga tõetruult ning tegi hirmsaid hääli ja nägusid, nii et arvasime juba, et ju ta selle seemne isegi välja pigistab.

(jätkub raamatus)

—-

Constance kasvas üles Šveitsi rikkas perekonnas ning tema noorusaastad olid üsna ohjeldamatud. Ta reisis väga palju, tutvus erinevate inimestega ja tarvitas kõikvõimalikke mõnuaineid. Viisteist aastat tagasi oli ta oma rännakutega jõudnud Vietnamisse, kus oli tutvunud kellegagi, kes pakkus välja, et võiks sõita Tansaaniasse. Constance oli aru saanud, et jutt käib Tasmaaniast, ning arvanud, et miks ka mitte külastada Austraalia lõunasaarekest ja seejärel ka Austraaliat ennast. Lennatigi siis Tansaaniasse. Constance oli mitu päeva imestunult Dar es Salaamis ringi kõndinud, enne kui söandas mainida, et ta ei osanud arvatagi, et Tasmaanias ainult musta nahavärviga inimesed elavad. Alles siis sai ta teada, et on hoopis Aafrikas. Juhtus nii, et siia ta jäigi.

(jätkub raamatus)

—-

Nüüd haarab ohjad pruudi isa ja kutsub meid kasvõi hetkekski nende majas istet võtma. Selle vastu pole meil midagi. Läheme majja, mis näeb välja samasugune nagu kõik teisedki, kus täna juba olnud oleme. Hämara ruumi seinte ääres on pingid, millel istuvad vanemad mehed. Keset muldpõrandat seisab suur roheline plastämber hägusa hallikasvalge vedelikuga. Ämbri kõrval taburetil on kaks sinist umbes pooleliitrist plastkruusi. Mõtlen omaette, et see siis ongi see maisipraska, ja püüan kiiresti nuputada viisakat põhjust, miks selle maitsmisest keelduda. Meenub Sveni algusaegade jutt, kui üks Sao Hilli eestlastest oli Sveni kohaliku alkoholi eest hoiatanud: „Kui seda jooma hakkad, siis on tark juba enne püksid maha võtta ja poti peale istuda – pärast ei pruugi jõuda.“

(jätkub raamatus)

—-

Kui Arushasse jõudes Svenile helistan ja oma matkast pajatan, valgustades muu hulgas, et saja kahekümne kilomeetri asemel läbisime lõpuks koos suure saatjaskonnaga kokku umbes kolmkümmend viis kilomeetrit, ei naeragi Sven seekord minuga kaasa, vaid sõnab tülpinult: „See kuidagimoodi tegemine hakkab juba ära tüütama.“ Ka mõned mu sõbrad vangutavad pead ja küsivad, miks ma raha tagasi ei nõudnud. See üllatab mind. Mul ei tekkinud hetkekski tunnet, et mind on petetud ning oleks vaja esitada kellelegi protest ja raha tagasi küsida. Marsruut oli enam-vähem see, mis lubati, ainult tõsi – numbritega pandi kõvasti mööda. Grete oli väga tore matkakaaslane, meil oli suurepärane giid, vaimustav kokk ja tublid eeslid. Saime osa maasaide kultuurist ja nägime Põhja-Tansaania imelist loodust – mille üle ma peaksin kaebama??

(jätkub raamatus)