Minu Stockholm Rita Ahonen

„Teie dokumendid,ˮ kõlab metalne hääl.

Ulatan kolmeks kokkumurtud rohelise A4 paberi. Nagu tänapäevased reklaamvoldikud.

Väljasõiduviisa, seisab sellel.

Nimi: Rita Heinovna Paomees.

Kodakondsus: LBG. See tähendab litso bez graždanstva – otsetõlkes kodakondsuseta nägu, tegelikult muidugi kodakondsuseta isik.

Nädal enne lahkumist kutsuti mind tööl partorgi juurde. See oli selline pea iga asutuse justkui vabatahtlik (nuhi)amet, mille täitja juhtis ka kommunistliku partei rakukest. Meie partorg oli armas vene onu.

„Rituška,ˮ alustas ta familiaarselt. „Mõtle, mõtle hjasti järele, kas sa ikka tahad ära sõita. Siin meie kõik omad. Meie kõik koos. Kui sinna ljähed, seal juksi oled huntide keskel. Juksi.ˮ

Jah, olin ju ülikoolis teaduslikku kommunismi õppinud ning teadsin kogu tõde imperialistlike kiskjate kohta.

„Teie pagas,ˮ tulistab valvas tolliametnik minu pihta sõnadega.

Siin, kohver ja kott. On muutumatuid suurusi – juba siis, 25 aastat tagasi, võis pagas kaaluda kõige rohkem 20 kilo.

„Avage!ˮ

Kohvris on mõned riided, paar mälestusasja.

„Kott ka teie oma?! Lahti teha!ˮ

Hakkan spordikoti luku kallal pusima. Saan selle ainult poolenisti lahti, edasi tõrgub lukk avanemast. Aga selgelt on näha, et kotis on mänguasjad. See tundub ametnikule kahtlasena. Lähevad eluks ajaks välismaale ja napp kakskümmend kilo on täidetud lapse mänguasjadega?

(jätkub raamatus)

—-

Kuna ilm on kevadine ja soe, loobun oma villastest vammustest ning panen selga pikast jakist ja miniseelikust koosneva Marati kärtsroosa kostüümi. Ja loomulikult kontskingad – kuigi mul on pikkust 175 sentimeetrit, olen alati kandnud kõrgeid kontsi nagu enamik naisi kaheksakümnendate aastate Eestis. See oli iseenesestmõistetav ja keegi ei reageerinud sellele kuidagi eriliselt. Olin veendunud, et nii on väga ilus ja naiselik ning et madalaid jalanõusid kannavad vaid lapsed, mehed või sporti tegevad naissoost täiskasvanud.

(jätkub raamatus)

—-

Sõidame eskalaatoriga alla ja suundume Barbie-otsingule. Aga nukkude osakonnas tabab meid ootamatus – Barbieʼd täidavad terve seina! Mis vahe neil on? Seisame tütrega nõutult ega oska esimesel hetkel rohkem midagi teha.

Selgub, et kui oleme harjunud poes nägema ainult üht ihaldatavat asja, on suurest hulgast palju raskem valida. Hakkan Maretile pakkuma üht, teist ja kolmandat. Veedame seal peaaegu tunni, lõpuks ütleb ta, nutt kurgus: „Ema, ma ei tea, millist Barbieʼt võtta! Mul on ükskõik, võtame ühe ja lähme siit juba minema!”

Võtamegi siis ühe. Paari päeva pärast kohtume eesti perega, kes on siia tulnud umbes kaks kuud enne meid ja kellel on Maretiga ühevanune tütar. Meie suureks kohkumuseks selgub, et väljavalituks osutunud ja Maretile paar päeva siirast barbirõõmu kinkinud nukk ei olegi Barbie, vaid hoopis Sindy, sest tal on teistsugused riided ja teine kaaslane.

(jätkub raamatus)

—-

Kui mulle tšekk ulatatakse, olen üllatunud. Perekonnanimest Paomees on saanud Haomeec.

Kust nad sellise nime on võtnud? Lükkan tšeki selle väljastanud neiu nina alla, toksin näpuga oma perekonnanimele ja teatan: „Wrong!”

„Ei või olla,” üllatub tema. „See on ju otse dokumendilt maha kirjutatud!”

Kraabin ruttu kotist välja oma kolmeksvolditud rohelise paberilehe ja ulatan talle.

„Siin, näed ise, on selgelt kirjutatud HAOMEEC!” osutab ta mu nimele.

Siis ma taipan. Väljasõiduviisal on nimi ju kirillitsas, mis ladina tähtedes annab tõesti sellise moodustise.

„Aga minu nimi on Paomees!” protesteerin. „Näete, kõik muu on siin paberil ju ka slaavi tähtedega ja minu eesnimi Rita oleks sellisel juhul ju Puma.”

See ametnikuneiut ei heiduta. Miks ei võikski mõne naisterahva nimi olla Puma?

(jätkub raamatus)

—-

Meie õpetaja on hajevil olekuga rootsi mees. Temalt kuuleme, et rootslased hoiavad veidi distantsi. Liftis räägitakse viisakalt ilmast. Kunagi ei soovitata küsida, mis tööd keegi teeb ja palju palka saab. See olevat väga ebaviisakas.

„Miks?” ei mõista meie.

„Aga mõelge, kui siin klassiruumis koos istudes selgub, et üks teist on direktor ja teine autojuht!”

Ma ei olegi varem mõelnud, et see võiks probleem olla. Küll aga olen märganud teisi mind hämmastavaid asju.

Näiteks poodi või metroosse sisenedes hoitakse järgmisele inimesele alati abivalmilt uks lahti, mitte ei lasta seda talle pauguga näkku. Samas aga ei paku metroos või bussis nooremad vanematele inimestele või lapsega emale kunagi istet. Kõik istuvad igasuguse piinlikkustundeta rahulikult edasi. Naistele ei aidata kunagi mantlit selga ning sisenedes või väljudes ei lasta naisterahval kunagi esimesena minna.

„Miks see nii on?” küsin kõige selle kohta õpetajalt.

„Aga see oleks ju solvav,” vastab ta natuke üllatunult.

„Solvav? Kellele? Kuidas?”

„Naistele loomulikult! Kui mehed nii käituksid, siis arvaksid ju naised, et mehed peavad neid abituteks ja nõrkadeks, sellisteks, kes ise hakkama ei saa. Rootsi naised on iseseisvad!”

„Jah, aga kas see ei oleks viisakas?”

„Ei, see oleks alandav ja solvav!”

„Aga vanadele inimestele istet pakkuda?”

„Samuti solvav. Ka eakad kodanikud tahavad olla iseseisvad ja tublid, mitte abitud.”

(jätkub raamatus)

—-

Kuna olen nüüd ka dokumentideta, täidan ära paberid ajutise passi saamiseks. Eesnimena panen korralikult kirja Rita ning lisan harjumuspäraselt ka isanime Heino t, kus „t” on lühend sõnast „tütar”. Eesnimele isanime lisamine oli Nõukogude Eestis ju igal pool kohustuslik ja mulle ei tule pähegi seda „varjama” hakata.

Kui paar nädalat hiljem oma passi kätte saan, ilutseb seal minu eesnimena Rita Heinot. Püüan vaidlema hakata. Naeratuse saatel võetakse välja minu enda täidetud avaldus, kuhu olen ju ise oma nimeks „Rita Heino tˮ kirjutanud. Minu abitute selgituste peale, et Heino on isa nimi ja „t” lühend eestikeelsest sõnast „tütar”, vaadatakse mind kui hullumeelset.

(jätkub raamatus)

—-

„Sobib. Täidame siis paberid ära. Nimi? Perekonnaseis?”

„Rita Ahonen. Abielus.”

„Abielus! Kui suur su pere on?”

„Minu abikaasa ei ela hetkel Rootsis. Minuga koos on ainult mu tütar.”

„Ega laps sinuga koos elama ei hakka?”

„Jaa, hakkab küll. Ta on kümneaastane, mitte imik.”

Ametnik paneb pliiatsi kõrvale ja lükkab paberi eemale.

„See ei lähe.”

„Miks?” karjatan mina. „Ma olen ju kõigi tingimustega nõus!”

„Jah, aga asi pole selles. See ühetoaline ametikorter on ette nähtud üksikutele, mitte lastega emadele.”

„Aga mulle ei tee see midagi, see sobib suurepäraselt. Me oleme varem isegi kolmekesi ühes toas elanud,” kukun paaniliselt seletama.

„Jah, sulle sobib see kindlasti, aga seadus ei luba. Seadus kaitseb sind. Et sul oleksid inimväärsed tingimused. Kahekesi 14ruutmeetrises toas ei ole inimväärne. Kuidas see lõpeks, kui kõik tahaksid nii teha. Perekonnad ühetoalistes korterites. Ei, kahjuks ei tule see kõne alla,” vastab ta naeratades.

(jätkub raamatus)

—-

Kord käin maksunõustaja juures mingit probleemi arutamas ja lahkudes saan kaasa raamatu, mis püüab seda keerulist asja seletada. Kodus sirvib seda mind parasjagu külastav ema ja küsib: „Mis lasteraamat see on?”

„See pole lasteraamat, vaid selgitus erinevatest maksudest ja deklaratsioonide täitmisest. Kust sa võtad, et see on lasteraamat?”

„Siin on ju lastepildid sees,” väidab ema.

Vaatan hoolikamalt, ja tõesti, iga peatükki ilmestavad lihtsad ja naiivsed joonistused notsut meenutavast hoiukarbist, kes paragrahvide eest põgeneb, või mossis näoga rahakukrust, kust nördinud nägudega kroonid jalga lasevad. Traditsiooniline Rootsi lapse hoiukarp ongi notsukujuline kogumispõrsas (spargris). Selle taga pidavat olema agraarühiskonnas – mis Rootsis sada viiskümmend aastat tagasi, kui pangandus tekkis, veel oli – hästi arusaadav metafoor: siga nuumatakse (rahaga) ning kui ta täis saab, viiakse tapale (tühjendatakse).

See on tüüpiline raamat täiskasvanutele, aga et asja lõbusamaks ning kergemini mõistetavamaks teha, on lisatud justkui lastejoonistused. Rootsis püütaksegi keerulisi asju lõbusamalt serveerida, lootuses, et nii on neist ehk lihtsam aru saada. Kahjuks pean lisama, et mind see raamat vaatamata oma vahvatele piltidele siiski ei aidanud.

(jätkub raamatus)

—-

Kui keelekursustel pidulik eksamipäev kätte jõuab ja oma ülesanded saame, näen, et saan nendega lihtsa vaevaga hakkama. Test on koostatud klassi nõrgemaid arvestades tasemel, mille olen vähemalt enda arvates seljataha jätnud.

Paari nädala pärast teatab õpetaja, et nüüd on tulemused teada ja kahjuks on tal kaks kurba uudist. Kõik me niheleme oma kohtadel. Kas tõesti ei saanud mitte keegi hakkama? Mis siis nüüd saab? Meid saadetakse laiali, sest oleme lootusetud idioodid?

„Meie ühest rühmast on saanud kaks,” teatab õpetaja. „Esimesse kuuluvad need, kes testi ei sooritanud.” Ja ta loeb ette nimed. Neid on umbes pool meie rühmast. Milline rõõm – minu nime nende hulgas ei ole! „Teine grupp sooritas testi hiilgavate tulemustega – ja need on kõik ülejäänud. Õnnitlen! Te olete väga tublid. Liiga tublid! Ja sellepärast te kahjuks enam edasi õppida ei saa. Rahad on kokku tõmmatud ja teie olete need, kes peavad lõpetama.”

(jätkub raamatus)

—-

Ühel päeval on lasterühmas uus tüdruk, Siiri. Ta on eelmisel nädalal Eestist tulnud ega oska sõnagi rootsi keelt, aga ütleb, et ta ema on rootslane. Olen segaduses, sest ema ja laps ei saa ju erinevast rahvusest olla, aga siis taipan, et ta on lapsendatud Eesti lastekodust.

Esimesed nädalad uues peres on Siirile väga rasked, sest kõik on täiesti tundmatu. Eesti keel on ainus asi, milles ta leiab pidepunkti oma totaalselt muutunud elus, see on tema kindlus. Ta ei taha kunagi koolist ära minna, sest seal räägitakse talle arusaadavas keeles, ja ta lausa klammerdub mu külge. Alati kui minema hakkan, tahab ta mulle kaasa anda mõne talle kuuluva asja. Alguses ei soovi ma neid vastu võtta, sest enamasti on need väärtuslikumad esemed, näiteks uued merevaigust pärlid või siis väike nahast märkmik. Aga kui olen rääkinud tema emaga, kes on väga kena ja meeldiv rootsi naine, saan aru. See on Siiri garantii – kalli asja mulle usaldamine tähendab, et ma pean kindlasti tema juurde tagasi tulema.

(jätkub raamatus)

—-

Algaja õpetajana korraldan eelkooliklassi laste vahel lihtsa võistluse. Jagan lapsed kahte rühma ning nad peavad meeskonnatöö harjutamiseks kiiruse peale palli käest kätte andma. Nagu igas võistluses, on siingi võitjad ja kaotajad.Mind hämmastab, et võitnud lapsed muutuvad väga õnnetuks. Lohutan neid ja selgitan igaks juhuks üle – teie ju võitsite!„Aga meil on kaotajatest nii kahju!” ütlevad lapsed peaaegu pisarsilmil.„Tegelikult me päriselt ei võitnudki,” teatab üks väike tüdruk lohutuseks endale ja teistele.Lausun veel kord: „Teie võitsite ja nemad kaotasid, aga järgmine kord võidavad võib-olla nemad.” Nüüd puhkevad kaks kuueaastast tüdrukukest nutma ja ütlevad, et nemad ei taha võita. Huvitav on jälgida ka kaotajate reaktsiooni – neil on täiesti ükskõik. Olen suures segaduses ja otsustan, et tuleks rohkem selliseid võistlusi teha.Minu eksperiment lõpeb aga juba järgmisel hommikul, kui kooli saabub üks ärritunud ema teatega, et see, mida ma tegin (ta peab loomulikult silmas laste võistlust), on täiesti lubamatu ning kui ma seda peaksin kordama, kaebab ta minu peale koolivalitsusse.

(jätkub raamatus)

—-

Esimeseks päevaks tuleb kohale 47 õpilast ja esimesel nädalal kasvab nende arv juba kuuekümneni. Ei tea, kas tegemist on juhusega või on Rootsi koolid tõesti nii halvad, et 40 perekonda otsustab valida meie kooli – õieti teadmata, mida nad täpselt saavad.Registreerunud laste vanust arvestades saame avada nullklassi, kombineeritud 1.–2. klassi, 3. ning 5. klassi.Ene tegutseb kooli rektorina (Rootsi vaste kooli direktorile), majandusjuhataja, sekretäri ja palgaarvestajana. Mina olen kuueaastaste klassi õpetaja ja koolipäeva järel pikapäevakodus kasvataja. Lõuna ajal oleme mõlemad söögitädid ja õhtul, kui kõik on koju läinud, nõudepesijad ja koristajad. Toit tuuakse meile termostes (nagu on Rootsi koolis tavaline) liftiga seitsmendale korrusele. Pikaks vahetunniks, mis kestab 60 minutit, rivistame kogu kooli üles ja läheme lähedal asuvasse Vasa parki.Kui novembris ÜRO päeval ühte suurde klassituppa kogu kooli kokku kogume, et rääkida erinevatest maadest ja inimõigustest, ning me kõik seal koos istume, puhken peaaegu nutma. Tunnen tugevat ühtekuuluvustunnet – see on meie kool ja need on meie lapsed! Kui võimlemisõpetaja ürituse lõpus Ene tantsima võtab ja kõik millegipärast plaksutavad, voolavadki mul liigutusest pisarad mööda põski alla.

(jätkub raamatus)

—-

Kooli 14. tegutsemisaastaks, anno Domini 2012 on meie õpilaste arv kasvanud ligi viiesajani, töötajaid on kokku saja ümber. Meie koolis saab kokku pool maailma – meil on kooli- või lasteaiaõpetajaid Ameerikast, Inglismaalt, Poolast, Singapurist, Malaisiast, Saksamaalt, Marokost, Tšiilist, Boliiviast, Hiinast, Uus-Meremaalt, Austraaliast, Koreast, Hollandist, Lõuna-Aafrikast ja Eestist. Loomulikult on ka Euroopa Kool üsna suurel määral osa sellestsamast minu poolt kritiseeritud Rootsi koolisüsteemist koos oma plusside ja miinustega.Koolitegemise retsept on lihtne. Vaja läheb suurem kogus entusiasmi, piiramatul hulgal vaba aega, paras kogus raha, ämbrite kaupa tegutsemislusti, näpuotsatäis teadmisi, seitse untsi naiivsust ja sama palju põikpäisust. Need ained tuleb paari inimese vahel kaine mõistuse abil ära segada. Kui oled seda kõike mõõdukal temperatuuril parajalt hautanud, siis hakkabki koolitegu mõne aja pärast kerkima. Lisades head kasvutingimused, hakkab kool ka kasvama.

(jätkub raamatus)

—-

Kuulutusele reageerib suur hulk huvilisi. Kohtun umbes kolmekümne huvitavama kandidaadiga ja lõppvalikusse jääb neist neli, kellega veel kord kokku saan. Minu lõplik eelistus langeb noorele, positiivsele, energilisele New Yorgis sündinud meesterahvale. Kõik tingimused tunduvad mõlemale poolele sobivat ja lepime kokku, et paari päeva pärast tuleb ta Ene juurde töölepingule alla kirjutama.Järgmisel päeval aga noormees helistab ning hakkab juba kokku lepitud palga üle diskuteerima, et tahaks ikka umbes 1000 krooni enam. Kuna ta tundub olevat pärastlõunakodule vajalik ja sobiv täiendus, siis nõustun. Kokkulepitud päeva hommikul helistab ta uuesti ning küsib veel 500 krooni palgale juurde. Nõustun ka seekord. Tund enne lepingule allakirjutamist helistab ta kolmandat korda – seekord teatades, et kokkulepitud tööajad talle hästi ei sobi.Mul hakkab kops üle maksa minema. Enel on mõõt juba ammu täis, aga püüan teda veenda jutuga, et kandidaat tundub sobivat ka kolleegidele. Noormees ilmub siiski kohale, laotab ennast väga ülbelt Ene kabinetis laiali ja hakkab jälle midagi välja pressima. Selle peale teatab Ene, et kahjuks nendel tingimustel me töölepingut sõlmida ei saa. Ust paugutades lahkub töösoovija teatega, et me veel kuuleme temast. Kuulemegi. Paari nädala pärast laekub meile diskrimineerimise ombudsmanilt kiri, milles sisalduva kaebuse kohaselt jäi tööleping sõlmimata seetõttu, et kandidaat oli mustanahaline.

(jätkub raamatus)