Minu Sri Lanka Merilyn Meristo

On terve rida sõnu, mis on inglise keelde ja sealtkaudu ka teistesse keeltesse tulnud just singali keelest, enamik neist on seotud kas budismi või loodusega. Tuntuim näide on anakonda – henakandaya, mis tähistas esialgu püütonit, kuid mille tähendus on nihkesse läinud. Nii mõnedki singali sõnad sarnanevad meile tuntud indoeuroopa keelte omadega, näiteks wathura ehk vesi. Ka eesti keelega on juhuslik kokkulangevus: oja on singali keeles oya. Meie sõna on tugeva soome-ugri taustaga, samas kui singalikeelse vaste päritolu ei ole ma teada saanud, ehkki sanskritikeelne sõna ojas tähendab elujõudu ja elujõu voolamist.

(jätkub raamatus)

Hoovi peal seistes peab enne tähelepanelikult vaatama, kus seisma jääda, et suured sipelgad ei saaks mööda jalgu üles ronida. Robin saab ükspäev peopessa kelleltki hammustada ja see koht valutab tal veel päevi, õnneks on ta ise nii suur loodusesõber, et ei pööra sellele pisiasjale eriti tähelepanu. Karvaste röövikute ehk meie päevakoeri meenutavate nunnude karvakerade kohta hoiatab Rohan rangelt, et neid ei tohi mitte mingil juhul puutuda. Väga mürgised olevat. Aga nad näevad nii armsad tuustakad välja. Proovime kõik käed selja taga hoida, eriti Robini omad.

(jätkub raamatus)

Ühel pärastlõunal näeme pealt, kuidas paarkümmend kalurit poolkaares veest paarisajameetrist võrku välja sikutavad. Hüüatuste saatel, umbes nii:
„Üks ja kaks ja nüüd! Üks ja kaks ja nüüd!“
Tony ei oota kaua, vaid jookseb ka appi. Mõnel kaluril läheb selle peale rütm sassi, aga Rohan hõikab meestele midagi, meie naerame ja võrgutõmbamine jätkub sama hoogsalt. Umbes veerand tunniga on võrk koos saagiga käes. Esikalur või boss on pettunud – vähe. Kalad jagatakse sordi järgi hunnikutesse: on väikseid, suuri, väga suuri, koledaid, suurte hammastega koledaid. Kõik see käib täpselt Rohani aia taga ja me oleme iga päev samal ajal siin ujunud… Tänutäheks annab boss Tonyle paar prisket kala, millest saab taas kord Rohani käte all hõrk ja ülimaitsev õhtusöök.

(jätkub raamatus)

Kelaniya tukimees viib meid Gampaha poole, sõidame umbes pool tundi ja meie ees seisab pisike, kuid kaunis ja hästi hooldatud Pilikuttuwa Raja Maha Vihara tempel. Siinne dagoba ehk stuupa pole suur ja uhke, vaid on miniatuurne ja uhke, sest tegemist on kaljutempliga, mis väidetavalt pärineb Kristuse-eelsest Anuradhapura perioodist. Jalanõud tuleb trepile jätta, edasi minnakse paljajalu. Templi kõrvalt viib kitsas kivisse raiutud trepp kalju otsa. Mind kui putuka-ämbliku-skorpionifoobikut tabab hetkeks atakieelne seisund, sest kivitrepp on kaetud leherisuga ja keda kõike siin all elada ei või. Viriseda ja midagi öelda ma siiski ei julge. „Nii pühas kohas olen kaitstud,“ veenan end.
Mäe otsast avanev vaatepilt võtab jalust nõrgaks. Hetkeks on tunne, et asume maailma katusel, nii hunnitud on vaated. Siin asub järgmine, Bhikshuni Aramaya tempel. Kalju serval istub 20–30-liikmeline rilawa’de ehk Sri Lanka makaakide kari. Kalju peal olev lohk on vett täis ja ahvitited peavad seal toredat veesõda. Oleme neile päris lähedal ja nad ei tee meist üldse välja. Fotoaparaat huugab. Olen täiesti unustanud fakti, et kõnnime endiselt palja varbaga ringi. On aeg minna tagasi alla. Mu ilusad plätudki on alles. (Mind saadab mingi tobe hirm, et kohe kui selja keeran, himustavad kõik minu plätusid. Palju ei puudu, et võtaksin need näpu otsas kaasa, aga õnneks saan endast jagu ja suudan vältida piinlikku peenutsevat olukorda.)

(jätkub raamatus)

Hiruni, Sumindi ja Dinushini askeldavad minu ümber. Ega sari pole lihtsalt kuus meetrit kangast, iga volt peab olema õige koha peal ja langema õige nurga alt. Sari alla käib ideaalis samades toonides alusseelik. Ülemine osa peab olema täiesti liibuv, nii et isegi sõrm ei mahu naha ja kanga vahele. Sarisid õmmeldakse ainult käsitööna, seepärast ongi mul seljas laenatud rõivad. Poest saab osta äärmisel juhul vaid trikotaažist ühevärvilise rõivatüki, mis silmailu ei paku.
„Ma tunnen, kuidas see alla vajub,“ ahastan.
„Miss, teil pole ju kõhtu, mis seelikut üleval hoiaks.“
Hiruni pingutab alusseeliku nööri ja lisab kümnenda haaknõela.
„Kas nüüd püsib?“
„Vist jah,“ pobisen, ise otsin samal ajal silmadega peeglit. Proovin liikuda, aga kõik tundub harjumatu. Mul on seljas Niroshinilt laenatud hiigelsuur jahukotti meenutav alusseelik, mis on kangana ümber jalgade kokku tõmmatud ega luba võtta pikemaid samme. Ülaosa andis mulle Hiruni ja see on eelmisel päeval õmbleja juures kitsamaks tehtud. Esimese kümne meetri jooksul saan selgeks, et sariga kõnnitakse aeglaselt, sirge seljaga (et kõik voldid püsiksid oma kohal) ja uhkelt. Sari seljas, ei tormata bussi peale. Ma ei saa korralikult hingata, sest Hiruni jälgis õmbleja juures kullipilguga, et ülaosa oleks mulle täpselt paras ja kuhugi ei jääks ruumi üle. Sari kandmine on justkui trenni eest. Aga tulemus on vaeva väärt.
„Miss, te olete nii ilus! Miss, te oskate saris nii kaunilt liikuda,“ hõigatakse läbisegi. Mis mul muud üle jääb, naeran mõttes.

(jätkub raamatus)

Toas pole muud teha kui magama minna, sest telekat pole, wifit pole, valgust näitab seinal olev seasilm. Tagatipuks hakkab kõva kärgatuse saatel sadama. Vihma hääl on meeldiv ja rahustav. Enne uinumist näeme korraga, et meil on veel keegi toas põrandal.
„Konn?!“
„Konn, jah, päris suur teine.“
„Kust ta sisse sai, kui kõik uksed-aknad on kinni?“
„Ju oli enne meid siin,“ arvab Tony ja tõstab konna ettevaatlikult rõdule paduka kätte.
Kui hommikul ärkame, vaatab konn meid jälle põrandalt.
„Sama või?“
„Kust ma tean,“ vastab unesegane Tony.
„Parem konn kui madu,“ mõtisklen edasi.
„Mida, mis madu?“
„Ei, ma niisama. Oled sa varem helesinist konna näinud?“

(jätkub raamatus)

Möödume hästi lähedalt ühest riisipõllust ja meil tuleb mõte neid taimi lähemalt vaatama minna. Järsku näeme enda ees savisel pinnal kummalist vaatepilti. Ühes väikses savises augus on väike kilpkonnapoeg justkui maa sisse pressitud, kõht taeva poole.
„Siit on pühvlikari üle läinud,“ teatab Rohan jälgi uurides.
See väike õnnetu olevus on lihtsalt savi sisse kinni astutud. Täitsa elus ka, aga omal jõul ta sealt välja ei saaks. Terve pere tunneb nüüd, et sellele kilpkonnale on hoolt ja armastust vaja, ja nii see pisike Rohani bussi väiksesse karpi tõstetakse. Vahetult enne Negombosse jõudmist tuleb kilpkonna edasine saatus uuesti jutuks. Uskumatu, kui tugev on kiusatus pista loomake pagasisse ja koju tuua. Mõistust nagu poleks kellelgi peas. Õnneks laheneb kõik rahumeelselt kilpkonna huvides, viime ta pidulikult ühe heinamaa ääres asuva veelombi juurde ja läinud ta ongi.

(jätkub raamatus)