Maailm läbi inimese 
Minu Saksamaa Marianne Suurmaa
09.2016
Kirju lapitekk
Tänapäevane Saksamaa on kirju nagu lapitekk: rahvusvahelised metropolid ja romantilised väikelinnad, veinikülad ja õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Peale kirjususe iseloomustavad seda maad aga reeglid. Kord peab olema! See on lause, mis rõõmustab sakslase südant enim.
Saksa linnades on tehtud Euroopa ajalugu ja selle pinnalt võrsunud kultuur on olnud paljude sajandite jooksul tihedalt seotud ka Eesti kultuuri ja ajalooga.
Ametilt joogaõpetaja ja koolitaja, elan praegu perega Lõuna-Saksamaal. See raamat on lugu seiklustest ja eneseotsingust, millesse on põimitud killukesi argipäevast viiel võõrsil viibitud aastal. Asusime teele haagissuvila ja kahe väikese lapsega. Meil polnud aimu, kuhu me välja jõuame. Sõitsime läbi terve maa – põhjast lõunasse ja idast läände. Elasime veidi üle aasta Stuttgardi lähedal väikeses nukulinnas ja peale seda jäime Alpide juurde Baierimaale.
„See on meie autokaravan, eile ostsime,“ ütlen minu ümber kogunenud uudishimulikele naabrinaistele. „Läheme perega pikemale reisile, et maailma näha ja uut elu alustada,“ lisan juba veidi vaiksemalt. Naabrinaiste jahmunud pilke nähes saan aru, et oleme ikka päriselt segased.
(jätkub raamatus)
—-
Hommikul ärkame tavaliselt ämbrite kolina peale – veel enne tööle ja kooli minekut tuleb loomadele süüa anda. Vanemad lapsed on seejuures vanematele abiks. Igaühel on oma ülesanne, keegi ei nurise ega püüa kohustustest kõrvale hiilida. Tunnen end natuke luuserina, et ikka veel voodis edasi põõname, sellal kui teised juba väljas askeldavad.
(jätkub raamatus)
—-
„Miks te tahate Eestist ära tulla?“ teeb Marina suured silmad, kui kuuleb, et plaanime võib-olla pikemalt Saksamaale jääda. Kui Sven hea töö leiab, miks mitte, ei saa me aru. „Siin on vaid reeglid ja kohustused, suured maksud ja vähe isiklikku vabadust. Me ei mõista, miks te, Baltikumi inimesed, nii väga läände kipute?“
(jätkub raamatus)
—-
Nüüd hakkame „õunu“ korjama, lausub Bettina inglise keeles. „Õunu? Misasja?“ ei saa me Sveniga asjast aru. Bettina tõstab lähedal oleva hobusepabulakuhja demonstratiivselt hargile ning viskab kärusse. „Vot nii tuleb seda teha!“ ütleb ta võidukalt. „Teil tuleb terve koppel läbi käia ja kõik hunnikud üles otsida, muidu muutub maa liiga happeliseks ja rohi ei kasva enam. Tavaliselt teen ma seda tööd üksinda, aga praegu on mul muud tegemist – te saate selle tööga hakkama küll.“
(jätkub raamatus)
—-
Nii elame Sveni esimesel töönädalal Stuttgardi lähedal metsas autoparklas. Tema sõidab hommikul autoga linna, mina jään lastega karavani juurde. Päeval teeme Hanna ja Rolandiga pikki jalutuskäike lähedal asuvas metsas, korjame marju ja seeni ning meisterdame – ei millestki midagi. Näiteks saavad Hanna väikeseks jäänud sokkidest ja sukkpükstest Barbiedele uued riided. Ennastki üllatab, kui väheste vahenditega on võimalik midagi ilusat teha.
Lähedal on suur mahajäetud puuviljaaed, kus käime lastega iga päev õunu ja ploome korjamas. Kõrval on üks vana kreegipuu ja metsistunud põldmarjapõõsad. Keegi neid siin ei korja ja ilusad küpsed viljad kukuvad lihtsalt maha. Samal ajal kui poodides müüdav kaup peab olema standardne ja veatu, mistõttu võetakse kaupa vaid suurkasvatajatelt, kes kasutavad kangeid kemikaale-putukatõrjevahendeid. Püüame toime tulla minimaalsete vahenditega: peseme end vihmaveega, joogivett toob Sven töölt kanistriga kaasa. Lapsi olmemugavuste puudumine nii palju ei häirigi kui mind. Meil on ju karavan ja vähemalt katus pea kohal – püüan end lohutada.
(jätkub raamatus)
—-
—-
Sakslaste täpsus ja korraarmastus algab juba lasteaias. Lapsed tuuakse lasteaeda tavaliselt kella kaheksa-üheksa vahel ja järele peab minema täpselt kell pool üks. Emad (ja isad) ootavad väljas ukse taga rivis. Kasvatajad aitavad lapsed riidesse ning kui kirikukell lööb kaks lööki, mis tähendab pooltundi, avaneb uks ja kõik tulevad kenas hanereas õue. Ei mingit rüselemist ega tõuklemist. Distsipliin on üle kõige. Lasteaia väravas lastakse lapsed ükshaaval välja. Kasvataja kontrollib iga lapse puhul, kas vanem on kohal, ning annab lapse isiklikult üle. Kui mingil põhjusel ei saa vanemad ise järele tulla ja lapse peab ära tooma näiteks naabrinaine, siis peab selleks olema kirjalik vanema volitus, mis lubab last kellelgi teisel kaasa võtta.
(jätkub raamatus)
—-
Silmatorkavalt ilusaid naisi ei kohta Saksa tänavapildis kuigi tihti. Mõtlen selle all naiselikke ja hoolitsetud naisi. Praktilise meelega sakslanna armastab ka riietuses eelkõige funktsionaalsust ja mugavust – enamasti on ta teksapükstes, seljas avar T-särk või tuunika, jalas madalad sportlikud jalanõud. Kaasas on tal mahukas kandekott . Soeng on lihtne ja vajab vähe hoolitsust, enamasti on tal õlgadeni või veidi pikemad juuksed, mida kantakse lahtiselt või hobusesabasse seotuna. Meik on tagasihoidlik, kui üldse. Ehteid näeb harva. Ka värvivalikus eelistatakse pigem neutraalseid või pastelseid toone, lihtsat musta ja valget, mitte midagi liialt silmatorkavat.
(jätkub raamatus)
—-
Ühel päeval tulebki Sven töölt koju ja ütleb, et järgmisest nädalast tal enam tööd pole. Mobiilimastide firma ütles lepingu üles, kuna pidas vahendusfirmat liiga kalliks, ja läheduses ei ole talle uut tööd pakkuda. On küll kaugemad objektid, kuid Sven ütles ära. Uuesti kolimine ei tule meie puhul kõne alla, sest oleme ju alles korteri leidnud ja kohanema hakanud.
(jätkub raamatus)
—-
Kui Stuttgardis oli juba suur kevad ja lilled õitsesid, siis Baierimaal on veel kõrged hanged. Ikkagi 300 kilomeetrit vahemaad. Mägedeäärne kliima on hoopis erinev sellest, mis on Reini ääres. Oleme Königsdorfi küla kõige värskemad elanikud. Saabume siia lihavõttepühade ajal, mis on Lõuna-Saksamaal koos jõuludega kõige suuremad pühad. Kirikukellad löövad varahommikust saati ja vahetpidamata, kuulutades maailmale rõõmusõnumit. Inimesed on riietanud end rahvariietesse ja lähevad meie akna alt mööda kirikusse.
(jätkub raamatus)
—-
„Tõesti, tõesti… Me elame paradiisi eesaias,“ lausub kohalik talumees jutu lõpetuseks ja asetab tühjaks saanud õlletoobi kolksuga lauale. Oleme Königsdorfis külapeol, taustaks mängib kohalik puhkpilliorkester reibast rahvuslikku lugu, inimesed istuvad pikkade puulaudade taga ja suhtlevad. Telgi köögipoolelt kostab vaikset toidunõude klirinat. Ilm on lausa jumalik. Õhus on magus maikuuõite lõhn, segamini värske kohvi aroomi ja koogilõhnaga. Mu vastas laua taga istub lihtne ja aus maamees, kellega oleme terve viimase pooltunni juttu puhunud. Tema päikese käes parkunud nägu, tugev kehaehitus ja töömehekäed reedavad, et ta veedab enamiku oma päevast väljas värske õhu käes maatöid tehes.
(jätkub raamatus)
—-
Näen tee ääres suuri plakateid: „„Kodanike koosolek“ (Bürgerversammlung) Loisachhalles, 11.11.2015 kell 19, teemaks „Asüülitaotlejad“.“ /…/ Saal on rahvast täis. Enamik on keskealised või veidi vanemad inimesed, kuid on ka noori ja mõned lastega pered. Ukse juures valvab kaks turvameest, kes mõjuvad selles saalis võõrkehana – majas, kus olen käinud nautimas head muusikat, tantsuetendusi ja kunstinäitusi. Õhkkond on pinev.
(jätkub raamatus)
- Raamaturiiulikese blogis Marianne Suurmaa "Minu Saksamaast"
- Delfi portaalis Reisijuht katkend Marianne Suurmaa "Minu Saksamaast"
- Pere ja Kodus katkend Marianne Suurmaa "Minu Saksamaast"
- Postimehe portaalis Lemmik katkend Marianne Suurmaa "Minu Saksamaast"
- Postimehe portaalis Sõbranna katkend Marianne Suurmaa "Minu Saksamaast"
- Bogija Loetu Kaja Marianne Suurmaa "Minu Saksamaast"
- Kristiina Vaarik lehel Estonian World Review Marianne Suurmaa "Minu Saksamaast"
- Blogis Sepikoja Sepistused Marianne Suurmaa "Minu Saksamaast"
- Delfi Naistekas on katkend Marianne Suurmaa "Minu Saksamaast"
Autoriõigus: Marianne Suurmaa ja Petrone Print OÜ, 2016
Toimetaja: Mari Klein
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Fotoalbum: Marianne Suurmaa, Sven Suurmaa, Jüri Talts, Liivi Arder
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-587-37-7 (trükis)
ISBN 978-9949-587-38-4 (epub)
pehme kaas, 130 x 190 mm
304 lk
Kommentaarid
Suur tänu raamatu autorile, kes on avara maailmapildi ning väga hea eesti keele oskusega. Selline on elu Saksamaal. Baden-Württembergi liidumaa tuleb väga tuttav ette.. On endalgi palju taolisi asju ning juhtumeid läbi elatud. Väga ehe. Viie aastaga on autor kogenud väga palju ja intensiivselt Saksamaa elu. Mis puutub siin lehel natuke pahastesse kommentaaridesse, siis milleks siin pahameelt väljendada. Saksamaal on vahemaad pikad ja inimene peab olema valmis pendeldama kuni 2,5 h päevas, et mujal tööl käia. Kui peres on väikesed lapsed, peab pereelu kuidagi tööeluga ühildama. Kui üks käis tööl, oligi teine kodus. Keeruline oleks raamatule isegi midagi täiendavalt lisada. Raamat on suurepärane ja annab tervikliku pildi Saksamaa elust ning olust.
Mitte ‘õieti’, vaid ‘õigesti’ selles kontekstis ;).
Elan ise juba 6 aastat Saksamaal ja lugesin lihtsalt huvist seda raamatut, et näha Saksamaad, kellegi teise silmade läbi. Kahjuks ei vasta aga raamatus kóik kirjutatu tóele. Nimelt autor on kirjutanud, et pole vaja maksta postimaksu internetist tellimisel, aga nii see pole. Vahel harva teevad kataloogid soodustuse mingi aja, et saadavad ilma postimaksuta, aga väga lühiajaliselt vóí ainult uutele klientidele. Reeglina tuleb alati maksta postimaksu ja see on tavaliselt 5.90 tellitud paki kohta. Näiteks mööbli ja tehnika kojutoomise eest tuleb maksta isegi 29.90 eurot. Autor on ka hinnete koha pealt mitte tóest infot jaganud. Üks ei ole mitte “suurepärane”, vaid “väga hea”, kaks ei ole “väga hea”, vaid “hea” nagu Eestiski, kolm ei ole mitte “hea”, vaid “rahuldav” nagu Eestiski ja neli ei ole mitte “rahuldav”, vaid “piisav”. Viis on “ebapiisav” ja kuus on “puudulik” nagu autor kirjutanud on. Samuti on autor saksa keeles valesti kirjutanud “Deutsches Autobahn”, óige on “Deutsche Autobahn” ja mitte “Deutsches Bundesbahn” vaid “Deutsche Bundesbahn”. Kui raamat kirjutada, siis vóiks vähemalt saksakeelsed sónad ka óieti kirjutada.
Teist osa raamatule ilmselt ei tule, kuigi materjali iseenesest on. Väga palju tuli lihtsalt mahu piirangute tõttu välja jätta…. Olen sama meelt Veikoga, et probleemidest ei pea liiga palju rääkima, selleks pole tõesti eraldi raamatut vaja (samas ei saa neid ka ignoreerida). Turistina näeme enamasti ilusat säravat pealispinda. Tegelikult on igal mündil kaks külge, kuid see eeldab juba palju rohkem sisseelamist ja süüvimist, hoopis teistsugust lähenemist, mis ei ole Minu-sarja raamatute eesmärk.
Heade soovidega, Marianne
Aitäh heade sõnade eest! 🙂
Aitäh! 🙂
Tere, Eestlane Saksamaal! Kahju küll kui selline mulje raamatust jäi. Kindlasti ei olnud raamatut kirjutades soovi ühtesid inimesi – mingite väliste omaduste põhjal – esile tõsta või kellegile hinnanguid anda. Kes mind rohkem tunnevad, teavad seda. See, mida näeme (ridade vahelt välja loeme), on me endi peegeldus. Nii lihtne see ongi.
Nagu on öeldud juba raamatu sissejuhatuses – raamat koosneb kildudest, mis kogutud viiest Saksamaal elatud aastast. Need inimesed, kellega kokku puutusime, pole mõtet hakata statistikat tegema, millised on sakslased (kuid sel juhul ei vasta need väited tõele) 🙂 Veel vähem tunda end kuidagi puudutatut.
Isiklikult leian, et kohakirjeldused ja väike taustainfo selle maa kohta on ikkagi toetav (ja silmaringi avardav) element Minu-sarja raamatute juures. Eelkõige just nende jaoks, kes ei ela ise Saksamaal. Eeldan, et neid inimesi on lugejate seas rohkem 🙂
Päikest!
Heade soovidega,
Marianne
P.S. Ja oleks väga tore lugeda ükskord Sinu sulest ilmunud raamatut, milline on Sinu Saksamaa! 🙂
Kuna reisiettevõtjana korraldan reise ka Saksamaale, siis võtsin rõõmuga vastu Marianne Suurmaa sulest ilmunud „Minu…“ sarja raamatu Saksamaast „Kirju lapitekk“. Raamat räägib kahe väikese lapsega Eesti pere viie aasta argipäevadest sakslaste keskel. Mariannele on Saksamaal pea kõik uus, ta kohtub paljude kohalike inimestega ja seni tundmatute kohtadega.Kadestamisväärt tundub olevat tema võime kiiresti kohanduda uute olukordade ja inimestega.Vaatamata kõiksugu ootamatustele ja raskustele Saksas elades jääb autor alati optimistiks, uskudes, et alati on väljapääs ja lahendus probleemile.
Marianne jutustab oma lugu ladusalt, huvitavalt, lihtsalt. Ka faktimaterjaliga pole liialdatud, kuid mis oluliselt tähtis, see ka kirjas.Palju huvitavat saame lugeda saksa keele kohta, koolielust, imelisest Baierimaa loodusest,sakslaste pereelust, tööst ja vabast ajast. Saame vastuse küsimusele „Kuhu lähed, Saksamaa?“ , saame teada sakslaste ootustest ja hirmudest.
Ja küsimus , millal taolisi „Minu…“ raamatuid lugeda, kas enne või pärast reisi?Mina soovitan: kõigepealt enne ja siis veelkord peale reisi.Sel viisil on raamatu ost või laenutus ennast kõige enam õigustanud.
Nagu perekonna reklaamikampaania;) Milles siis need Baieri probleemid seisnevad ning miks peaks neile eraldi raamatu näol ekstra tähelepanu pöörama?
Peale ja pärast kasutus on Eestis vabaks lastud.
Liiga palju on taustainfot Saksamaa kohta, seda saab kätte ka mujalt allikatest, selleks ei loeta Minu sarja raamatuid. Enamus inimesi, keda autor meile tutvustab, on temast vanemad, ülekaalulised, lastetud. Tema ise on aga noor, ilus ja andekas lapsi armastav koduperenaine. Häirib ka toimetaja poolt parandamata jäänud vead, eriti mis puudutab peale ja pärast kasutust.
Ja missuguses heas eesti keeles öeldakse, et häirib vead? Pool lauset on ainsuses, pool mitmuses. 🙂 Olen toimetajana töötanud. Vöidakse öelda jah, et pärast II maailmasöda vms. Ma olen ka eestlane Saksamaal ja raamatus on küllaldaselt infot, mida oleks vaja lugejal teada. Olen siin olnud 13 aastat.
Üldiselt oli raamat huvitav ja avas mitmetahuliselt Saksamaa erinevaid palgeid. Mind jäi aga hoopis kummitama motiiv sinna minekuks – sain aru, et Eesti elu oli väga intensiivne ja pidev töörattas rabelemine. Autoril endal oli küll võimalus pikalt lastega kodus olla, aga mulle näis, et selle taustal rabeles pereisa töörindel ennast täiesti ribadeks? Pikad kodust kauged lähetused, pidevad töökohavahetused, -otsingud, väga pingeline ja stressirikas. Ei saanudki seetõttu hästi aru, et miks vahetati Eesti elu ikkagi Saksamaa oma vastu, kui peamiseks mineku põhjuseks oli rohkem võtta aega perele, aga reaalsuses oli elu veelgi tempokam ja kvaliteetset aega kogu perega vähem. See osa jäi mulle raamatut lugedes taustana arusaamatuks.
Tere!
Suured tänud Mariannele huvitava raamatu ” Minu Saksamaa” kirjutamise ja raamatu esitluse eest Tartus. Edaspidiseks head Marianne perele ja Petrone rahvale. Elve
Väga hea vaheldus teistele minu sarja raamatutele, eeskätt neile, kus autoriks välismaalasega abiellunud eesti naine. Hea näide, et võib minna koos perega, elada teises riigis (mitte soomes-rootsis) ja leida erialane töö. Edu ja jõudu!
Tänan väga toreda raamatu eest. Väga huvitavalt kirjutatud ja tubli ettevalmistusega. Uskumatu teekond ja ettevõtmine. Ei ole palju neid inimesi kes selliselt ja sellist teekonda eriti lastega üldse alustaksid ja poolel teel põnnama ei lööks.Nii tublisti hakkama saavad vaatamata raskustele. Ja julgelt neid raskusi ületama asuvad. Hea kui on rasketel aegadel sõprade ja lähedaste head soovid kaasas, need õigel ajal meelde tulevad ning abiks on. Jõudu edaspidiseks ja ootame järge:)
Väga hea raamat
Hea lugemine, mis mitte ainult ei ava Saksamaa kui riigi ja ühiskonna olemust, vaid ka autori erudeeritud elunägemist ja kohaotsingut väga pingestatud ja labiilses maailmas. Kindlasti oleks huvitav lugeda ka järge.
Raamat on väga hea, põnev, huvitav noorte inimeste otsingutest,t julgust hüpata tundmatusse koos perega ja enese leidmisest, huvitav lugeda Saksamaa elust- olust.
Ootam järge:) Palju õnne Marianne Suurmaa. Hea raamat! Soovitan!
Väga huvitav ja mitmetahuline lugemiselamus, äärmiselt isikupärane, nagu teistelegi “Minu… ” sarja raamatutele omane. Arvan, et see kõnetab mitmeidki kaasmaalasi praegusel ajal rohkem või vähem.
Eelnevatest kommentaaridest kumab läbi vihje, nagu oleks põhjust huviga järge ootama jääda.
Aitäh, Marianne!
Aus ülestunnistus ühe noore Eesti pere otsingutest.. Autor on haruldaselt ladusa ja kaasakiskuva sõnastamisoskusega – nagu hea kirjanik. Soovitan lugeda . Autor võiks tulevikus kirjutada raamatu II osa Baierimaa probleemidest, Eestimaale tagasitulekust ja Saksamaal õpitust . Ehk on järgmistele noortele nn väljarändajatele õpetuseks.
Julgen küll soovitada. Oli mõnus ja kirgastav lugemine. Elu on siiru-viiruline nagu lapitekk ja üks lugematutest tahkudest sai läbi selle raamatu lähedasemaks ja armsamaks. Suur tänu südamega tehtud töö eest!
Soovitan! Südamest ja siiralt kirjutatud! Vahva, kohati humoorikas ja kohati kurb, mõni pilguheit ajalukku ka ja iseenda sisemusse….Eks see võõrsil elamine ongi iseenda kaotamine ja taas leidmine…Igatahes tubli töö on tehtud!
Minu X on alati subjektiivne, aga vaatamata ülevaatest jäi kummitama selline kultuurivarju sündroom, mille üheks näiteks oli tibilik üleolek, i.e. Eestis on nii lahe, sest seal on nii lahedad chick’id. Ega siis tervet ühiskonda ja naisi ei pea tibilikkuse/eidelikkuse skaalal mõõtma, kuid meil siin Maarjamaal ju sama asi slaavi naistega.
Kaasahaarav lugemine, äämiselt ladus tekst ja südamlik raamat! Välismaal elamise vaimustuses ei ole unustatud ka kodumaa väärtustamist, mida on südant soojendav lugeda igal eestlasel. Jääme järgmist osa ootama!