Minu Rio de Janeiro Malle Koido

„Kolla- ja dengepalavik on Lõuna-Ameerikas väga levinud. Määrige endale iga kahe tunni tagant sääsetõrjet peale, ükskõik, kus viibite. Lühikesi varrukaid ei soovita ma teil kanda. Ärge sööge värskeid puuvilju, köögivilju ega midagi muud väljaspool turistidele mõeldud restorane. Jooge ainult pudelivett. Siin on esmaabivahendid, mis võivad teie elu päästa,“ ulatab Lissaboni doktoriproua pärast vaktsiinide tegemist mulle hunniku retsepte.

„Mu elukaaslane rööviti Brasiilias kolme kuu jooksul neli korda ära. Kui sind röövima hakatakse, ära vastu puikle. Tema sai vastu hakates noahaava. Kanna alati pisut vargaraha kaasas. Kui sul raha pole, tapavad nad su tõenäoliselt ära. Ja ükski mõistlik inimene ei käi tänaval jala. See on ohtlik,“ räägib mitu korda Brasiilias töötanud kolleeg, näidates videot 50pealisest gängist, kes Rio de Janeiro kuulsal Ipanema rannal tormijooksuga kõik paljaks röövivad.

No tõepoolest, kas see kõik oli mu elust veel puudu?

(jätkub raamatus)

—-

Kergemalt hingama hakkan alles siis, kui jõuame suure värava ette, mida valvab neli relvastatud turvameest.

„Mis on teie nimi? Kuhu te lähete? Kelle juurde?“ pärib üks neist taksojuhilt. Võin nüüd oma puudulikku portugali keelt praktiseerida.

Hiljem saan aru, et vaevalt too info kappidele korda läheb. Nimelt on Morada do Sol üks Rio de Janeiro suurimaid ja kuulsamaid condominio’sid ehk elamukooperatiive, kus viies kõrges paneelmajas elab üle viie tuhande inimese. Nähes välja nagu Lasnamäe elumajad üksteise otsa panduna, on säärased elamukooperatiivid kohaliku keskklassi seas elukohana vägagi hinnas.

Sisse sõites avaneb eestlasele harjumatu vaatepilt. Kell ligineb keskööle, ent õu on täis mängivaid lapsi ja koduseid toiduvarusid täiendavaid või niisama lobisevaid täiskasvanuid. Euroopas oleks kõik endast lugupidavad vanemad oma võsukesed ammu koju kamandanud. Ent Rios mängud hilisest tunnist hoolimata alles algavad.

Uksehoidja juures end kirja pannud, sõidame liftiga 17. korrusele, et kohtuda minu ajutiste korterikaaslastega.

Juba koridori kostab peomuusika ning sisenedes tervitab meid laes sillerdav diskokera, värvilised valgusvihud ja kolm elutoas ennastunustavalt tantsu vihtuvat musklis kutti, kes meie sisenedes ümber pööravad.

(jätkub raamatus)

—-

Kas ka mõni eurooplane võiks Brasiilia liigades läbi lüüa? Minu kolleeg Inglismaalt on Brasiilias tuntud kui Sefi – teadaolevalt üle aastakümnete esimene inglane, kes siin mängida proovis. Sefi pallis 18aastaselt Inglismaal madalamal profitasemel, kui brasiillasest skaut teda märkas ja ühe Brasiilia madalama liiga klubi huviorbiiti tõi. Sefi pole muidugi ta päris nimi, ent brasiillased ei saanud ta nime hääldamisega hakkama, ning otse loomulikult vajab igaüks siin üht korralikku suupärast hüüdnime.

Brasiilia madalama liiga noormängija staatus tähendab elamist garaažist ümber ehitatud ühikas, kaheksa mängijat samas toas. Palka makstakse neile olenevalt klubist, kuid umbes sada eurot kuus on päris hea palk täiskohaga töö eest. See jääb kõvasti alla Brasiilia elatusmiinimumile. Õnneks ei pea elamise ega toidu eest ise tasuma. Võiks arvata, et nii on nõus elama vaid kohaliku piirkonna noored mängijad, kes võivad loota ka vanemate toele. Aga ei, isegi väikestel klubidel üle Brasiilia on mängijaid mitmest osariigist, ning nii mõnigi neist saadab kogu oma palga tagasi kodulinna perele toimetulekuabiks.

(jätkub raamatus)

—-

Isiklikult pole ma kindel, mis mulle selle olukorra juures kõige rohkem vastukarva käib. Kas see, et viibime piiratud õhuruumis koos nüüd juba vähemalt 20 teise lennukiga ja vähimgi viga õhuruumi juhtimiskeskusest viiks traagiliste tagajärgedeni? Või see, et pean Riosse tagasi jõudes mingi ulualuse organiseerima, kuna lubasin oma toa äraoleku ajaks Pipocale? Või see, et lennukis räägitakse ainult portugali keelt ja just sellises olukorras tahaks täpselt aru saada, mis toimub? Arvan, et kõige vähem meeldib mulle ikkagi teadaanne kütuse peatse otsasaamise kohta.

Olles lennukis saja melodramaatilise latiino ja samasuguse piloodiga, kipud muidugi täiesti standardsetele olukordadele hoopis teistsugust varjundit andma. Kui oleme mõnda aega São Paulo õhuruumis tiirelnud, otsustab piloot uuesti sõna võtta.

„Daamid ja härrad,“ teatatakse kokpitist. „Meil on kütus otsakorral ning peame tegema hädamaandumise. Meeskond, palun valmistuge maandumiseks Campinase lennujaamas kümne minuti pärast!“

(jätkub raamatus)

—-

Rafa võtab mu umbes tunniajase hilinemisega peale, et koosolekutele suunduda. Ta kannab triiksärki ja ülikonnapükse ning on värskelt habet ajanud. Olen harjunud teda T-särgis ja teksades nägema. Narrin teda nüüd lakutud välimuse pärast. Samas saan aru, et peaksin ise ilmselt kandma täiskostüümi ning sama värvi kingi ja käekotti.

Tüüpiline päev algabki tunniajase hilinemisega, kuna juba esimesse sihtkohta jõudmine võtab loodetust kauem aega. Ülejäänud päeva veedavad paulista’d aga autos telefoni otsas umbes sarnaseid dialooge pidamas:

„Hei, Rafa, oled sa juba kohale jõudmas?“ helistab Alex umbes 20 minutit peale määratud kohtumisaega.

„Tere, Alex, ära muretse, olen kohe-kohe kohale jõudmas! Hetke pärast näeme!“ vastab Rafa.

Muidugi oleme tegelikult just paar minutit tagasi eelmiselt kohtumiselt lahkunud. Kõik jäid ju hiljaks. Selle telefonivestluse ajal istume mitte kuhugi liikuvas automassis. Ning autojuhi elektrooniline suunajuhataja SatNav ütleb, et sihtkohani on „praegustes liiklusoludes“ jäänud umbes 45minutiline autosõit. Aga kui Alex uuesti helistab, siis kinnitame talle, et oleme juba kõrvaltänaval. Ning kui tund aega hiljem kohale jõuame, näeme, et kolm inimest on veel puudu. Aga muidugi on nad „kohe-kohe“ saabumas.

(jätkub raamatus)

—-

Paradoksaalselt asub Roçinha favela sissepääs Gáveas, Rio de Janeiro ameerika kooli vahetus läheduses. Ameerika kool kirjeldab end kui üht kogu Lõuna-Ameerika parimat erakooli, kus õpivad kõige rikkamate perede lapsed. Just selle kooli juures saame Jairoga kokku.

„Ah et lähete ameerika kooli? Kas teil käivad seal lapsed või olete pedagoog?“ uurib taksojuht.

„Ei, tegelikult ma ei lähe kooli, saan hoopis Roçinhas ühe sõbraga kokku,“ vastan talle.

Taksojuht teeb selle peale imelikku nägu. Ilmselgelt talle taksoga Roçinhasse mineku idee ei meeldi. Üldiselt aga, kui kahvanägu, olgu ta kohalik või välismaalane, favela’sse kipub, siis otsib ta ilmselgelt midagi illegaalset. Tavaliselt narkootikume.

(jätkub raamatus)

—-

Jiu-jitsu pole aga karate või capoeira. Duell käib matil vastasega tihedas kehalises kontaktis. Võitlus algab vastasele kummardamisega. Algpositsioonis aga heidab võtte tegija hoopis põrandale selili, kaitsev pool istub kaksiratsi tema kõhu peale. Maaslamaja eesmärk on võtte abil istuja enda pealt maha ja põrandale pikali saada. Alistumise märgiks tuleb matti kaks korda käega patsutada.

Alguses teen endale Veronica ja Sofia abiga selgeks, milles tänased võtted üldse seisnevad. Nendest arusaamiseks tuleb päris palju pusida. Üks võte tähendab näiteks vastase kraest haaramist, et ta pikali saada, seejuures teda lahti riietamata või kogemata ära kägistamata.

Kui võte paarilisega proovitud, paneb Augustino meid ruumis ringi käima, et kõik kõigiga maadleksid. Niisiis tuleb enamikul juhtudest mulle vastaseks mõni 190sentimeetrine brass. Selline, kellega pimedal puiesteel kaklema sattuda ei tahaks.

Ning siis juhtub midagi uskumatut. Värskelt õpitud võttega lennutan mitu korvpalluri masti brassi üle oma pea matile pikali, nagu poleks see midagi! Vägev tunne!

(jätkub raamatus)

—-

Mida meeleavaldusele selga panna? Enamik inimesi kannab Brasiilia lipuvärve, kanaarilinnukollast ja samblarohelist. Popid on jalgpallikoondise särgid, dressipluusid ja lipuga sallid. Taas tundub mulle aga kuidagi vale teise riigi värve kanda. Otsustan teksade ja umbmäärast rohelist värvi särgi kasuks. Teksad ja tossud muidugi selleks, et kui kord käest läheb, saab kiiresti ära joosta. Samuti seetõttu, et meeleavaldajad plaanivad kogu Rio kesklinna liikluse seisma panna. Nii või naa peab palju kõndima.

Rafa ja tema naine ei kiida minu tagasihoidlikku ja neutraalset protestiriietust üldsegi heaks.

„Sa lähed meelt avaldama, mitte poodi piima ostma! Kas sul on Brasiilia koondise särk alles? Ja võta oma Brasiilia lipuga rannalina kaasa!“ saadavad nad mu riideid vahetama.

Niisiis suundumegi ranna poole, minul seljas kolleegide kingitud Brasiilia koondisesärk, kuklal ilutsemas nimi „Koido“. Oma blondide juuste, gringonäo ning -perekonnanimega särgil olen ilmselt maailma kõige vähem anonüümne protestija.

(jätkub raamatus)

—-

Ühel õhtul sõidame ühe jalgpalluri ja tema naisega staadionilt peale matši koju. Juhib mängija naine, mees tema kõrval, mina tagaistmel.

Ajame parajasti hoogsalt juttu ja naerame, kui äkki käib kõmakas. Põrkun ettepoole ja löön pea kergelt ära. Järgneb vaikus ja šokk. Keegi sõitis meile tagant sisse.

Mängija väljub autost, et tolle mehega paar sõna juttu ajada. Püsti tõustes tunneb ta põlves valu. Teine juht on purupurjus. Muidugi keeb situatsioon üle.

„Sa sõitsid mulle purjus peaga sisse! Sa vigastasid mind ja mu naine ja sõbranna oleksid võinud surma saada! Ma kutsun sulle politsei!“ karjub mängija.

Roolijoodik pakub välja aga teise lahenduse: „Kas tead, kust ma praegu tulen? Jõin just praegu sinu klubi presidendi ja omanikega VIPi-loožis veini! Ma võin talle kohe praegu helistada. Ole nüüd normaalne mees ja klaarime selle asja omavahel ära. Ma võin töökohast ilma jääda ja sina ka, kui me politsei kutsume. Kui palju sa tahad?“

(jätkub raamatus)

—-

Mängijate õiguste soetamine algab juba pea lasteaiarühmades.

„Kuule, ma leidsin sulle tõeliselt andeka mängija,“ helistab Rafale ühel päeval hea sõber, kes oma piirkonnas ikka noortevutil silma peal hoiab.

„Väga huvitav! Kellele tema õigused kuuluvad?“ uurib Rafa.

„Ta on 12aastane ning ta isa oleks nõus ta õigused maha müüma. Tule vaid kümne tuhande dollariga kohale ja saad endale suurepärase mängija,“ teatab mees teisel pool toru.

„Pea nüüd hoogu, seltsimees! Ta on 12aastane?! Esiteks ei tohi ma nii noorte mängijatega isegi rääkida. Teiseks ei osta ma kellegi õigusi, mina olen agent. Ja kolmandaks, sa ei tea kunagi, mis sellest poisist pärast teismeiga saada võib,“ ei võta Rafa üldse vedu.

„See poiss on eriline! Sa pead teda nägema,“ üritab talendiotsija agenti siiski veenda.

(jätkub raamatus)

—-

Nüüd tunnen end juba kui action-filmis. Kõnnime ühe turvamehega rääkides, teine meist paari sammu kaugusel, autoparkla poole. Siseneme pimedasse maa-alusesse parklasse, mis pole kunagi külmem tundunud. Mu ihukarvad tõusevad püsti. Üks turvamees saadab meid parkla sisemusse, teine jääb liuguksele valvet pidama. Astume mõned sammud veel ja vaatame järsku tagasi. Äsja meid saatnud turvamees polegi meiega autoni tulnud, vaid seisab meist kaugel-kaugel, naeratus näol.

Ühtäkki hakkame mõlemad jooksma, otsekui elu eest. Sprindime justkui olümpiafinaalis autoni, tehes uksed juba kaugelt lahti, põrutame need kinni ja lukku ning Rodrigo paneb auto käima. Me pole veel pääsenud. Sõidame kõvasti kiiremini kui kümme kilomeetrit tunnis väljapääsu poole, aina gaasi vajutades. Parklast välja pääsemiseks peame autoakna alla kerima ja pileti automaadist läbi laskma. Rodrigo teeb seda, surmamõistetu ilme näol.

Nüüd aga kõige hullem osa alles algab.

(jätkub raamatus)