Minu Reykjavík Tui Hirv

Eimskip ristles meie mööbliga Põhjamerel, meie aga panime seni oma Gamli Vesturbæri (Vana Läänelinna) kaptenimaja keldrikorterisse, kunagisse tisleritöökotta, hakkama kakskümmend viis liitrit valget värvi. Matimat ja õlisemat, lumemat ja luumat valget. Palli, tema bändi laulja Biggi ja Palli papa, kah Páll, aga Páll Ólafur pintseldasid seal mitu päeva jutti. Käisin neile sinna võileibu viimas. Võileibu saab nurga pealt Peetri poest (Pétursbúð). Kui ma poodi sisse läksin, kauples seal parasjagu kaks kaheksa-aastast tatikat endale kummikomme. Suurte prillidega müüjatar oli poistele õpetanud sellise mängu, et kui nad suudavad kirjeldada, milliseid komme nad tahavad (kaks tükki seda rohelise ja valgega, kolm musta konna…), kiiremini, kui tema käsi liigub, siis ta paneb kotti „kogemata“ rohkem komme, kui mündihunnik leti peal väärt on. Pikas mantlis vanahärrad seisid kannatlikult järjekorras ja vaatasid pealt. Maksin oma tomati, pesto, kana ja keedumunaga lapi leibade ning šokolaadipiima eest ja tüdruk – hetk hiljem teadsin juba, et ta nimi on Sigrún – tegi minuga kohe tutvust. Ütles, et ta töötab seal poes juba kuus aastat (ise kahekümneaastane) ja tunneb kõiki Gamli Vesturbæri inimesi. Pétursbúð olevat tegelikult roppkallis ja suured ostud tuleb teha tänava teises otsas Bónuse supermarketis, selles hoiupõrssaga logoga. Ega tema ei teadnud, et ka mina olen oma nigelale islandi keelele vaatamata Reykjavíkis vana kala ja tunnen Bónuse saras viimast kui riiulit. Mulle lihtsalt meeldivad väikesed poed.

(jätkub raamatus)

—-

Meie linnaosa ujula nimi on Vesturbæjarlaug – Läänelinna ujula, aastast 1961. Sinna viis Palli mu 2008. aasta suvel peaaegu et otse lennujaamast. Ujulad on islandlastele väga olulised. Nad on peamine kohtumispaik igat sorti linnarahvale. Palli on siin mulle tutvustanud lugematuid kultuuritegelasi ja varahommikuti kohtuvad soojaveetünnides samad seltskonnad vanamehi juba aastakümneid. Riietusruumis patseerivad MTV muusikavideotest omandatud kõnnakuga, sirgendatud juuste, roosade varbaküünte ja tätoveeringutega vast tärganud amatsoonid oma Ibiza-ujukatega teel põhikooli viimase klassi ujumistundi. Aga nende nimed, mida kuuleb, kui nad üksteist heleda häälega hõikavad, on Helga, Ragnhildur, Hildigunnur, Freyja, Sigriður ja midagi muud arhailist.

Pensionärid seisavad kaelast saati vees, paksust kummist vana kooli mütsid peas, instruktor vehib mustas fliisdressis kaldal ja kaasaskantavast magnetofonist (mõnel pool kutsutakse sellist atribuuti sangaks) kostab kohalik Uno Loop ja Heli Lääts. Vanem seltskond on siin üldse hästi hoitud – nooruslikult riides, kaasas kõige peenem kosmeetika, päevitunud ja seljad sirged. On näha, et neil jäi nõukogude aeg vahele.

Väliujulas käiakse iga ilmaga. Üsna mõnus on istuda keset talve soojas lastebasseinis, vaadata, kuidas laternapostid tuule käes tudisevad ja päike plangu taga looja läheb.

Ülemöödunud talvel oli siseriietusruum remondis ja riietuda tuli väligarderoobis. Väligarderoob oli nagu külaujulas: tsementpõrand, ja nagid riiete riputamiseks. Tegelikult ei olnud ta lausa lageda taeva all. Seinad olid betooni sarnaseks töödeldud küprokist, katus kurrutatud pleksiklaasist, nagu võiks olla kasvuhoonel või bussipeatuse paviljonil. Dušivee temperatuuri reguleerida ei saanud, keerad toru küljes käepidet nagu aiavoolikul. Pesta ja riietuda oli külm, aga väljas oli selle eest palju sooja vett. Subarktikas peab kõigeks valmis olema.

(jätkub raamatus)

—-

Põhiliselt ostetakse kesklinna poodidest muidugi riideid. Reykjavíki kaltsukad on turismikäsiraamatutes üles kiidetud. Ma ei ole küll ise ühtegi lugenud, aga mõned korrad on juhtunud, et Eestist tuleb külalisi, kes võtavad pool päeva oma kallist Islandi-ajast, ajavad rinna kummi ja teatavad, et nemad lähevad nüüd kaltsukatesse tuhlama. Kellel selle peale kätt on, on muidugi paradiisis. Kõige kuulsam vintage-kaltsukas on Spúútnik. Olen mõelnud, miks nad seda nime nii kirjutavad, küllap venelaste hääldamise järgi. Igasugune Vene ja nõukogude teema erutab islandlasi väga, eriti nooremaid.

Populaarne teise ringi pood on ka Aftur (Uuesti), kus tehakse rõivaid uue lõike järgi vanast materjalist. Iga nurga peal õmbleb mõni osavnäpp nunnudest kangajääkidest väikeses tiraažis lasteriideid ja müüb neid disainikauplustes. Minu meelest on neist kõige ilusam Kirsuberjatréð (Kirsipuu) Vesturgatal. Pood meenutab Nu Nordikut Vabaduse väljakul Kunstihoone all. Riideid on seal vähe, põhiliselt müüakse sisustuskaupa.

Rõivadisaini kuumimad poed, kuhu kõik noored disainerid tahavad pääseda oma tooteid müüma, on Kiosk ja KronKron. Viimasel on isegi oma kingasari – mõned vulgaarsuseni provokatiivsed ja vaevu käimiskõlblikud, teised imeilusad, tundlikus koloriidis. Lunisin Pallilt endale kolmekümnendaks sünnipäevaks KronKroni samblarohelisest seemisnahast saapakesed. Minu kõige kõrgemad kingad, kuigi müüja sõnul pidid need KronKroni jooksumudel olema.

(jätkub raamatus)

—

Sirvin ajakirju, mis ma endale islandi keele õppimiseks kokku olen ostnud, loen intervjuusid intrigeerivate kunstnikunatuuridega ja vaatan ilusaid värvilisi pilte. Sisustusajakirja Hús og híbýli -keskel on kümme lehekülge pühendatud islandi juuksuripoisile, kes tegutseb Kopenhaagenis. Kõigepealt fotod tema ja ta elukaaslase René valgusküllasest korterist Christianshavnis. Rõdu, naabermaja kivikatus, kunst, klaaspurgid kuivainetega, lakitud puitpõrand, valged seinad, mustrilised tekstiilid. Kallid meesteparfüümid, riiul 24 paari meestekingadega.

Edasi pildid juuksurisalongist. Minimalistlik orgia: piklikud valged kahlid seinas, üledisainitud, tööstusliku väljanägemisega juuksevärvituubid, ilma kuplita säästupirnid laes, riidepuud rippumas keti küljes, mis on naeltega seina löödud. Olen Eestis korra midagi sellist näinud, kui Ekspressis avaldati lugu ühe geipaari suvekodust kuskil laiu peal, mille nad olid tuletornist ümber ehitanud. Siis ma tundsin küll värske õhu puhangut. Aga see siinne portreteering pole kohalikus kontekstis muidugi üldse esiletõstmist väärt.

Ükspäev kirjutasin mamma põhjatust retseptivarasalvest maha tervislike kookide retsepte. Siin on praegu hästi moes sellised toored koogid, mis koosnevad kookosõlist, datlitest ja kaerahelvestest. Mamma lõikab retseptid ajalehest välja ja süstematiseerib liikide kaupa. Ühe retsepti alla oli kirjutatud (see oli ilmselt kuskilt portreeloo juurest): selle sai härra see ja see stjuuard selle ja selle käest. Pidavat olema kuulus stjuuard. Katsusin selle nüansi mõttes korraks Eesti konteksti tõsta. Et Estonian Airil oleks stjuuard, kes oleks avalikult homo, kohaliku tähtsusega kuulsus, kellele meeldib küpsetada ja kes oma retsepte meelsasti jagaks, nii et teised homod saaksid lasta neid nädalalõpulehes oma portreeloo kõrvale trükkida? Utoopia!

(jätkub raamatus)

—-

Islandi lasteaedade huvitegevus võtab sõnatuks. Ühel novembrikuu neljapäeval käisid 2009. aastal sündinud lapsed Harpa kontserdimajas sümfooniakontserti kuulamas. Jutustajaga lasteprogramm, trollide armastuslugu. Hommikul kell pool kümme. Nüüd reedel tulevad tuletõrjujad. Kuu aega tagasi külastasid draamateatri nukukeldrit. Aastakümneid on Reykjavíkis tegutsenud Brúðubíllinn – nukubuss, millega käiakse suvisel ajal avalikes kohtades nukuetendusi andmas: vabaõhumuuseumis, Klambratúni pargis, Vesturbæri ujula ees. Kui nad tulevad meie kanti, siis paneb lasteaed jälle helkurvestid selga, võtab kolonni, ja minek.Kord käisid lasteaias külas hobused, iga laps sai hobuse seljas tiiru ümber lasteaia hoovi teha, talitaja hoidis ratsmetest, kasvatajad filmisid üles. Kevaditi käiakse linnalähedases talus vaatamas vasikaid, tibusid ja tallesid. Möödunud aastal korraldati vanimale rühmale kuuenädalane kursus kunstikoolis, lapsed tegid rühmatööd, pildid rippusid pärast juhataja kabineti ees koridori seinal.

Iga nädal jalutatakse üle platsi spordikooli, kus võimlemisõpetaja tutvustab lastele erinevaid spordialasid ja näitab inspiratsiooniks Laisa Linna („Latibær“) multikat, mis on islandi laste võimlema meelitamiseks tehtud. Raamatukogu tõi kampaania „Kõik loevad“ raames lasteaedadesse kastidega raamatuid, iga laps sai raamatu koju, neid loetakse neile õhtuti ette ja nädala pärast korjatakse tagasi. Lasteaia-aasta lõpupeol tassis lastevanemate komitee kohale grillid ja kärsatati sadade kaupa hot dog’e. Ja täispuhutav loss oli toodud hüppamiseks.

Ma mäletan ühte korda, kui lastevanematelt on raha küsitud. See oli siis, kui tuli tööle üks poiss, kes oskas klaverit mängida. Vanematelt paluti sümboolne summa ja osteti digiklaver. Poiss püsis lasteaias ühe aasta, ma ei tea, kes seda pilli praegu mängib.

(jätkub raamatus)

—-

Kui Eiríkur ära tüdineb ja Pallil on kohv otsas ning seltskondlikud uudised vahetatud, läheme järgmisse poodi. Enamasti on selleks Kormákuri ja Skjölduri meesterõivaste kauplus. Ega teda ei leiaks, kui ei teaks otsida; ta on Laugaveguri teise kolmandiku peal Bónuse toidupoe keldris. Ega igaüks ei peagi sellele kullakaevandusele peale sattuma. Kundesid jagub niigi. Keldrisse on üles rivistatud tviidpintsakud, vestid, sonid, kikilipsud, viigipüksid, ruudulised särgid – kõik vajalik härrasmehele igaks elujuhtumiks. Ega ilma selle poeta Palli härrasmees polekski. Veel on seal vana harmoonium, kontrabass, põdrapea topis, mille kohta Eiríkur ütleb kitseke, vana kassaaparaat, mis näitab kroone ja ööre, kuigi ööre islandlased enam aastakümneid ei kasuta, saapapuhastusmasin, doominoklotsid puust karbis, ja toruga grammofon.

Poe üks nurk on sisustatud kui habemeajaja salong. Suure peegli eest leiab vana juuksuritooli ja igasuguseid arhailisi vidinaid. Ainult et see ei ole muuseum – üks vägeva laka ja vestiga turske sell lõikab seal härradele vana kooli soenguid ja pügab ning koolutab vuntse. Müüjad on riietatud hästi istuvatesse viigipükstesse, vestidesse ja triiksärkidesse, mõõdulindid kaelas. Nad oskavad teha erinevat malli lipsusõlmi ja anda delikaatselt nõu kõigi meestegarderoobi puudutavate küsimuste kohta. Kusjuures, ega nad pole kutselised müüjad selle sõna niisuguses tähenduses, nagu me Eestis arvame – et kõik peaksid kuidagi kutselised olema selles, mis nad teevad. Kes see õieti kutsub ja kuhu?

Need on heliloomingu tudengid, bändimehed, draamakirjanikud, sekka mõni väljaõppinud moekunstnikunolk. Herrafataverslun on nende teine kodu ja klubi, kümnest kuueni.

(jätkub raamatus)

—-

Tööga seoses tekkis mulle üks uus aksessuaar. Olen tavaliselt pidanud enda ligi A5 formaadis rullköites joonelisi vihikuid, kuhu kirjutan, mis elus parasjagu oluline on. Mitte päevikut, kaugel sellest, aga lihtsalt praktilisi asju. Kas või seda, mida kohvrisse pakkida. Kui omal ajal kontserte käisin arvustamas, tekitasin kõrvalistujate hämmelduseks vihikusse varesejalgu, mida ma ise pärast hädapärast suutsin lugeda. Peatänava kohviku ajast on mul kah selline vihik. Vanaisa ütles selliste kohta klade. Esimesel leheküljel on nimekiri muusikateaduslikest artiklitest, mida ma kaalusin kunagi kogumikuna välja anda. Edasi tuleb kaks lehekülge mälestusi ühest külaskäigust, lilla pliiatsiga. Siis märkmed kohtumisest raamatu toimetajaga. Tartu rongi ajad. Ja edasi: mis toimingud tuleb sooritada kohvikut avades. Kuidas teha espresso macchiato’t. Mis kell vahetada reklaamplakatit raamatupoe ees tänaval. Kuidas keeta seenesuppi. Kuidas garneerida vahvleid. Detailne juhis koorevenise valmistamiseks. Millest koosneb omaniku proua vanaema kakaopulbrisegu. Mis käib speltaleiva sisse. Edasi tuleb kümme lemmikraamatut, keegi tahtis teada. Siis tuleb ostunimekiri – köögivilju käime ostmas Þingholti nõlva peal Bónuse odavmarketist. Teate, kui naljakas on, kui kassapidaja räägib rahvuskaaslasest kliendiga läti keelt ja kodutunne tuleb peale! Siis tuleb juustukoogi retsept: digestiivküpsised lüüa pudrunuiaga puruks, segada hulka sulavõi ja litsuda pirukavormi põhja. Kaks ja pool lehekülge traktaati tomatisupist. Mida tellida piimakombinaadist, mis kell ja kui palju. Nimekiri juppidest, millest IKEAs koosnevad lastevoodid. Ja viimaks konspekt Anni Arro toidupäevikust, et teaks, millise pilguga ise toidupoes ringi vaadata.

(jätkub raamatus)

—-

Elul kalasadama kõrval on veel see eelis, et supermarketis on sushi-köök ja laiad letid kõige rohkem tunnivanuse kaubaga. Toormaterjali on laialt käes. Lõhe, krevetid, tuunikala, merikapsas… Vahel tuleb toiduretsepte kohalike olude järgi kohendada. Meil on kodus telekokkade raamat, kus üks roog on merihundi guljašš. Vaatasin järele, milline see merihunt välja näeb – ilge peletis. Tol päeval ei olnud poes merihunti saada, siis tegime guljašši sinisest molvast (blálanga). See on rohkem angerja moodi. Kõige tavalisem ja leplikuma väljanägemisega kala on kilttursk (ýsa), talle sekundeerib islandlaste toidulaual merilest (rauðspretta). Ausõna, kui sellised peletised ei oleks kalaleti tarvis fileeks lõigatud, ma paneks poest minema, nii et päkad välguvad, ja ei tuleks mingit guljašši, isegi veiselihast mitte. Molvaguljašš oli muide väga maitsev.

(jätkub raamatus)

—-

Kex Hosteli õue peal toimus esimese talvepäeva puhul oinaste hindamise võistlus. Paar asjalikku talumeest, vist mingist oinastele spetsialiseerunud ühingust, tarisid kohale aedikutäie villaseid suurte sarvedega loomi. Siis tulid linnainimesed, mõned neist moekunstnikud, kes villa või villase kangaga tegelevad, rahvuslikes sakilise kraega kampsunites ja kummisäärikutes, ja hakkasid võistlema, kes kõige täpsemalt neli oinast paremusjärjestusse paneb. Kui palju liha luudel on ja kuidas sõrad on ja… Kui pidi oinamune katsuma, hakkasid disaineritüdrukud kiljuma ja kõigil oli naljakas. Rahvale pakuti lambalihasuppi. Ükskord me käisime seal õlledegusteerimisel ka, siis oli üks partii tehtud hobusesõnniku peal suitsutatud humalast.

(jätkub raamatus)

—-

Tippmuusikud on huvitatud Eldborgi, maailma ühe moodsaima ja suurima kontserdisaali akustikas mängimisest ning hooaega kvaliteetmuusikaga täita ei ole Harpa kunstilisele nõukogule mingi probleem. Rõhutatakse aga, et Harpa on kõigi islandlaste maja ning kohalikku estraadi kuuleb siin vähemalt sama tihti kui klassikat või rohkem veel. Maja on suur nagu lennujaam ja seal võib rahulikult toimuda korraga mitu vastandliku sihtrühmaga üritust, aga nad ei pruugi üksteisest teadagi – seinad läbi ei kosta. Kontserdi vaheajal juuakse limonaadi ja mineraalvett kõrrega otse pudelist – ma pidin otsad andma, kui seda esimest korda nägin. Nagu kinos oleks, mitte sümfooniakontserdil! Sain aga kohe aru, et see ongi kohalik elegants. Väike käepärane klaaspudel, jäme must kokteilikõrs. Nüüd on uued ajad. Riidehoius pole enam valvuritädi, igaüks riputab oma mantli ise varna. Paljud külastajad ei tulegi majja mantliga sisse, vaid jätavad selle autosse. Auto seisab kontserdimaja all parklas. Kui ma Harpas esimest korda kontserdil käisin, seisid mantlite all põrandal täpselt ühed lumesaapad. Minu omad. Kellelegi teisele ei tulnud pähe nahktallaga kingi kaasa võtta. Sel hetkel tundsin end kohutavalt vanana.

(jätkub raamatus)

—-

Vahel on Pallil raske ennast helilooja ja bändimehe rollide vahel jagada. Teinekord lausa mure. Kui ta Skálholti festivali resideeruvaks heliloojaks valiti, oli korraks kahtlus, et samal juulikuu nädalavahetusel toimub Ida-Islandi linnakeses nimega Neskaupsstaðir heavy metal’i festival, kuhu tema bänd Maus oli kutsutud – poisid üle kuue aasta jälle neljakesi kodus. Sellisel juhul oleks Palli pidanud helistama Skálholti festivali gambamängijast korraldajale ja paluma kontsert ringi tõsta, sest teda oodati festivalile Eistnaflug – Munade Lend!Õnneks oli festivalidel siiski lõpuks kaks nädalat vahel, sai minna elektrikitarriga ühele ja tviidülikonnaga teisele. Mina Munade Lennul ei käinud, aga nägin sellest pilte. Ühe peal oli järelpeo järelpidu, „afteka aftekas“. Udu hoidis maad ligi ja mäed turritasid udu seest välja. See polnud enam koit kah, sest päike polnud vahepeal looja läinudki. Tüübid kõõlusid rohelise hipibussi katusel, mis oli rohelise telgi taga. Bussis olnud kõllid ja kõllidest tulnud tekno. Bändide tehnika sai Reykjavíkist Neskaupsstaðirisse ja tagasi laevaga, merekonteineris. Linnake oli karvaseid rokkareid täis, ohtliku väljanägemisega, aga vagad nagu tallekesed.

Eistnaflugi festival on kuulus selle poolest, et seal ei sobi siga panna. Kohalik konstaabel saatis ajakirjanduse vahendusel oma tänuavaldused: pärast pidu on kultuurimaja ees lilled ikka veel potis!

(jätkub raamatus)

—-

Looming annab Reykjavíki linnaruumis intensiivselt tooni. Moodsa kunsti muuseume on jalaga segada ja neis kõigis on lastega tore käia. Mõni neist on viimistletud, mõni selline poolpidune. Ühes viimastest käisime vaatamas uut kunstfilmi. Filmi nimi oli „Time and Time Again“, ühte kolmest tegelaskujust kehastas Aki Kaurismäki lemmiknäitlejanna Kati Outinen. Film jutustab kunstnik Hreinn Friðfinnssoni elust ja loomingust. Kunstnik mängib filmis iseennast vanana, noort kunstnikku kehastab näitleja. Kati Outineni tegelase nimi on Aika. Ta räägib jutustajana soome keeles, aga kunstnikuga telefonis inglise keeles. Aika töötab ajauuringute laboratooriumis ajataju osakonnas. Ühtlasi tundub ta olevat ka galerist ja kuraator, kes kunstnikult aeg-ajalt postiga teoseid saab.Filmi režissöör Ragga Gests elab juhtumisi meie kõrvalmajas, meiega sama hoovi peal. Kati Outinen elas filmiesitluse päevil tema juures kodus. Hakkasime Palli ja Eiríkuga laupäeva hommikul minema mamma juurde brunch’ile. Saatsin poisid uksest välja ja kohmitsesin veel, kui Palli tuli hingeldades tagurpidi tagasi. Ma küsisin, kas ta unustas midagi maha. Palli pani ühe käe suu ette varjuks ja sosistas, ise ähmi täis: „Kati Outinen teeb meie aias suitsu!“Kui ma ka sinna jõudsin, oli Kati just suitsu ära teinud ja galeriisse kõndinud. Pärast brunch’i Palli õe ja vendade ja nende lastega läksime ise ka sinna. Galeriis olid väljas Hreinn Friðfinnssoni tööd ja blackbox’is jooksis film. Esialgu oli rahvast vähe ja ma märkasin Katit kohe. Ta oli väikest kasvu, elegantselt riides ja natuke kohmetu. Kui hiljem rahvast rohkem oli, siis seletas juba innukalt. Film oli hea, Outinen tõstis selle kvaliteeti mitu pügalat. Eiríkur magas galerii kontoris kärus ja ma sain rahus vaadata. Järgmisel päeval läksin prügi välja viima, Palli lammastega põll ees. Outinen tegi jälle värava peal suitsu, vihma tibutas. Hõikasin eemalt, et äge film oli. Õnneks tuldi teda enne lennujaama viima, kui mu kidur soome keele sõnavara otsa lõppes.

(jätkub raamatus)