Minu Prantsusmaa Hanna-Maria Laanet

Kui kohutavalt veider ja harjumatu see bisou’tamine mulle on. Aga ma pean ju viisakusest neid vastu musitama. Karvased ja sulelised, mõne bisou ehk musi jaoks peab tõusma kikivarvule, teise tarvis täitsa kägarasse minema.
Ja see pole nii lihtne, kui te arvate! Kuidagi välimuse või kõhutunde järgi tuleb ära arvata, kust Prantsusmaa otsast on pärit minu vastas olev bisou’d ootav uus sõber. Kõik alustavad paremalt ja teevad kaks musi ning järsku tuleb vähem tuttav kursaõde ja alustab vasakult. Mina lähenen ju automaatselt paremalt. Hea on, et me suure pauguga päid kokku ei pane! Tuleb välja, et Alsace’is alustatakse vasakult. Kas ma peaks enne kohtumist küsima, et tere, kust sa pärit oled ja mis bisou sulle meeldib? Mul on siin piisavalt, millega harjuda. See ka veel nüüd. Ja siis tekib küsimus, kelle bisou peale jääb. Milline on see väljavalitud bisou, mis käiku läheb?

(jätkub raamatus)

Me oleme eksperimendi mõttes Eestist toonud ühe kodumaise poolmagusa sõstraveini. Mõistagi on see meil täna külakostiks kaasa haaratud. Me nimelt kavatseme neid selle veiniga ninapidi vedada ja väikse vimka mängida – pimedegustatsioon uutele prantsuse sõpradele Eesti sõstraveiniga. Uhkes Alsace’i stiilis veinipudelis olev märjuke tekitab väga palju segadust ja ma isegi julgen öelda, et piinlikkust. See on naljakas, kuidas inimesed veini degusteerides kuidagi uhkeks muutuvad. Keerutavad hoogsalt oma veiniklaasi, torkavad terava nina sinna sisse, ajavad kulmu kortsu: „Merlot, je pense que c’est du Merlot.“ Eks ilmselgelt oleme me alles õpingute alguses ja tegelikult kõik veel täielikud võhikud.

(jätkub raamatus)

Degustatsioonideks on siin koolis eraldi saal koos veinikeldriga. Peahoone tagant siseneme trepist alla keldrikorrusele, kus asub üleni valge degustatsiooniks mõeldud klassiruum. Ukse kõrval seina ääres vitriinkapis on sadu väikseid madalal jalal veiniklaase. Need on spetsiaalselt disainitud aroomiklaasid, mis võimaldavad veinil täielikult avaneda ning maitsjal tänu sellele aroome tõhusalt hinnata. Klaas on väike ja käepärane, mugav töövahend, mis mahutab degustatsiooniks paraja koguse. Vitriinkapi kõrval on klaasidele mõeldud nõudepesumasin, kuhu tunni lõpus igaüks oma klaasi või klaasid ära viib. Koolipingid on neljas pikas rivis ning iga istekoht on pinginaabri omast eraldatud umbes 70 sentimeetri kõrguse seinaga, sest degustatsioon peab olema võimalikult objektiivne ja sõltumatu. Igal istekohal on kraanikauss, mida siin saalis spituuniks ehk süljekausiks kutsutakse. Me nimelt ei joo, vaid degusteerime ning koolis ei tohi ühtegi lonksu alla neelata.

(jätkub raamatus)

On soe kevadõhtu. Meid ahvatleb järjekord L’Entrecôte’i restorani, mis ulatub koguni Bordeaux’ ooperimajani. Võimatult pikana tunduv järjekord nõuab meie ajast vaid 15 minutit ning saame sisse esimese kattega, kohe kell 19. Lauda sinna broneerida ei saa. Iga päev, esmaspäevast pühapäevani, igal lõunal ja igal õhtul on seal järjekord. Mitte ühtegi tühja lauda. Tempokalt juhatatakse meid kolmandale korrusele. Retrohõnguline kollase-musta interjööriga restoran on rahvast pungil, esimestel ees juba eelroaks toodud salat kreeka pähklitega. Ei mingit üleliigset ajakulutamist menüüdele – igale külalisele sama toit! Kiiresti uuritakse välja sobilik küpsusaste, veini – jah/ei? Põmdi pannakse lauale veekarahvinid, pudel veini ja salatid. Muljetavaldav masinavärk, sama süsteem ja samad retseptid juba enam kui 60 aastat! Kõik on imemaitsev. Piiramatus koguses friikartuleid ja maailma parimas kastmes antrekoot! Kui pead dieeti, siis jäta see restoran täna vahele, kuna võise kastme tilgatuks söömine täidab kiirelt päevase kaloraaži. Kel on soovi, võib juurde tellida hiigelhunniku jäätist vahukoorega. Meie saame lisaks korralikule kõhutäiele siit kaasa ühe suurepärase ja esmakordse kogemuse ning hea meeleolu!

(jätkub raamatus)

Päevinäinud Hardy häärberis võib veidra eluga täitsa ära harjuda. Päevad on nüüd pikemad ning soojendav päike täidab õhtud valgusega ja minu meeled julgusega. Et mul liiga mugav poleks, siis täpselt sellel ajal, kui majaga vaikselt ära harjun, leiab nukker maja endale uue omaniku – seitsme koeraga vanadaami. Ta kurdab maaklerile, kuivõrd raske on tänapäeval leida maja, kus oleks igale koerale tuba. Pärast aastaid otsinguid on ta leidnud ideaalse kodu – Maison Hardy!

(jätkub raamatus)

Tundub uskumatu, et kaks ja pool aastat tagasi ei saanud ma mõhkugi keelest aru ja nüüd kirjutan muretult lõputööd. Eks Laurence ikka muigab nii mõnegi lause peale ning tögab mind korduma kippuvate vigade pärast sõbralikult. Arusaadav ju ka – inimene on juba seitse kuud le cognac’i tootmise juures viibinud ja ikka kirjutab ta l a cognac. No keda ei ajaks peale kümnendat korda natuke närvi.

(jätkub raamatus)

Iga roog on viimistletud viimse detailini. Taldrikute asemel on tihti erinevad serveerimisalused, näiteks ka veinipudelist on taldrikuhoidja tehtud. Koka tervitused on serveeritud valgustatud klaasist, vaadikorki imiteerivatel väikestel alustel. Teenindus on laitmatu. Veinid on väljapaistvad. Aga ma hoiatan teid! Kui plaanite Sauternes’i vertikaaldegustatsiooni, siis arvestage, et juba üks klaas täidab kõhtu oma magususe tõttu päris hästi. Esimesed kaks klaasi on imelised, kolmas pakub juba väikest katsumust. Isegi kui klaasid serveeritakse pisikesed, on nii magusat veini juua sellises koguses raske. Meile serveeritakse kõiki veine 12 sentiliitrit ehk restoraniklaasi kaupa! Mõte on hea – kui juba siia sai tuldud, siis mida muud proovida. Teostus ja reaalsus – ära mitte kunagi vali kogu õhtusöögi kõrvale Sauternes’e! Süda läigib ja raske on olla ning see segab alates neljandast käigust kõikide toitude nautimist.

(jätkub raamatus)

Uskumatu, aga tulebki uudis, et lockdown algab ülehomme! Esialgu kuulutatakse see välja vaid nädalaks-paariks. Kõik tuleb kokku pakkida ja pesta ning kapid tühjendada. Terve kollektiiviga hakkame suures restoranis väga põhjalikku puhastust tegema. Meeletud kogused sööki tuleb seaduse kohaselt ära visata. Oma töötajatel ei ole lubatud midagi kaasa võtta. Meie lahke juhataja aga pigistab silma kinni ja ei lase sellel kohutaval toiduraiskamisel juhtuda. Kõigepealt saame loa valmistada oma unistuste lõuna. Mina teen endale krevettidega risoto, kus krevette on rohkem kui riisiteri. Väga maitsev! Aga siiski on meeletult toitu üle ja igaüks pakib seda kaasa nii palju kui võimalik. Sellest lõunasöögist kujuneb väikest sorti maailmalõpupidu – ka vaadiõlu on piiramatus koguses lubatud ning vali muusika mängib. Laua ümber filosofeerime tulevikust, kõik on ju teadmatuses. Santé – kuniks elu!

(jätkub raamatus)