Minu Peipsiveer / Taas saadaval! Raul Oreškin

Ilmunud
07.2020

Unes ja ilmsi

Värvilised majad, nende vahelt looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume.
Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva

Aeglustan Muhvi, et midagi märkamata ei jääks, ning siseneme sujuvalt asulasse. Otse ees paistab puude vahelt kirik ning jõuamegi teeristile, nagu vene muinasjutus. Peatun kirikuväravate ees, mis on pisut paokile jäänud ja mille vahelt paistavad rohtukasvanud kääpad, kus seisvad pisut viltuvajunud metallist ristid viitavad vene religioonile. Märkan, et punastest tellistest kirikul on sibulakuppel. Autost väljumata loeme teeviitadelt, et vasakule jääb Kolkja, ning küllap Varnja asub paremal, teeme järelduse – ja sinna me pööramegi.

„Issand, vaata!“ viitab Kaili peanoogutusega aknast välja, kui möödume aiast, mille külge on kinnitatud vähemalt mitukümmend nukku.

(jätkub raamatus)

Kiwa kuulab mu viisakalt ära ja vastab, et võtab kolm päeva aega mõtlemiseks. Juba paari tunni pärast helistab ta aga tagasi ja ütleb, et okei, mul on üks idee, aga teile see kindlasti ei meeldi. Kinnitan, et isegi kui ei meeldi, on ikka põnev kuulda, mis mõtted tekkisid. Kiwa räägib, et „Nõukogude hipide“ näituse taustal – mis veel vanas ERMi majas ülipopulaarseks kujunes – on tal tekkinud mõte korraldada näitus pungiliikumisest, aga see ilmselt vanausuliste külla ei sobi, sest meie ainuke reegel kuraatorile on, et näituse teema ei tohi solvata vanausulisi, ja vanausulised on kõike muud kui punkarid.

(jätkub raamatus)

„Teenistuse ajal seisavad mehed paremal ja naised vasakul pool,“ jätkab Zoja. „Aga patused on rõdul ja vahel sattusid sinna ka meie mehed. Kohe räägin teile, mis pattude eest,“ muigab Zoja. Külalised on kirikus hiirvaikselt.
Üheks kirikupatuks on vanausuliste seas võõrastest nõudest söömine ja joomine. Külaliste nõusid hoitakse eraldi kapis, neid pestakse eraldi kausis ja kui rännumehed üle aia perenaiselt vett palusid, siis oli kaevu kõrval alati kapake, millest pererahvas ei joonud, aga millest pakuti vett külalistele. Kuna kohalikud mehed olid teada-tuntud ehitajad ja nende kuulsus oli jõudnud mõlemale poole Peipsit, käidi ehitamas Tallinnas, Riias, Peterburis ja isegi Moskvas. Kui mehed olid linnas ehitamas, siis sõid nad paratamatult võõrastest nõudest, seega olid nad tagasi külla saabudes patused ja pidid mõneks nädalaks rõdule kolima, enne kui neid alla lasti. Hiljem kuuleme, et just seesama religiooniga kaasaskäiv hügieeninõue on kaitsnud vanausuliste külasid epideemiate eest.

(jätkub raamatus)

Igaks juhuks küsime üle, kas neist võivad külalised pilte teha. Tanja lausa naerab selle peale: „No mis neist pildistada, me oleme 200 aastat peenraid nõnda teinud.“ Aga kui vastan, et just seepärast tahetaksegi kaameraga jäädvustada, et 200 aasta jooksul pole sibulakasvatuses midagi muutunud, ütleb Tanja: „No ega mul midagi selle vastu ju ole, päris tore, kui inimestele minu töö meeldib.“
Vaatan oma kõverikke, aga päris armsaks saanud klumpe, mille kaevasin vana pirnipuu all kokku kukkunud kasvuhoone asemele ja kus Niina antud seemnesibulad on rohelised tutidki juba mullast välja surunud, ning viin külalised seejärel männiheki vahelt Tanja maale ja näitan ehtsaid Peipsiveere kõrgeid peenraid.

(jätkub raamatus)

Nüüdiskunsti galerii traditsioonilises kalurimajas, punknäitus vanausuliste külas, vernissaaž karvaste ja sulelistega. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud kõik need tegevused viima selleni, et meid kui sissetungijaid külast välja visataks, aga on juhtunud vastupidi – külaelanikud on meid omaks võtnud ja sellel külal on kombeks omasid hoida, olgu nendeks toimekad töömesilased või külaelu vaimsust hoidvad vanausulised või suveks kohale tuisanud daatšnikud või saatusele jalgu jäänud külajoodikud või muidu veidrikud ja läbijooksikud. Kõik saavad osa sõbralikust atmosfäärist ja hoitud tundest, mida suure hingega külal paistab kõigi jaoks ka jaguvat.

(jätkub raamatus)

„Aa, need olete teie,“ rahuneme, kui mõistame, et sel korral ei peagi vabandama, et galerii on suletud ja meil ei ole kahjuks mitte midagi peale iseenda näidata. Värava taga on kamp kohalikke ja poolkohalikke rattalisi: Herling, Marko ja lastetoolis pisike Markus ning veel Tuuli, Arbo, Andres ja Kristjan.
„Lähme, teeme selle Narnia-nalja nüüd ära,“ hõikavad nad läbisegi. „Ja võtke teipi ka kaasa,“ lisab veel Arbo. Haarame rattad, Kaili toob galeristi tööriistakastist teibi ja käärid ning juba me sõidamegi küla sissesõiduteele ja kleebime V-tähele teibiga kriipsu juurde, nii et see muutub N-iks. Ühispildi jaoks meisterdame endale teibist vuntsid ette, et keegi meid ära ei tunneks, ning sõidame seejärel teisele poole küla – Varnja ja Kasepää vahele –, kus kordame oma tegevust.

(jätkub raamatus)

Esimest korda küsib ka Kaili ühel hommikul: „Kas see on kunst?!“, osutades kraanikausi kõrval olevale rätiga kaetud purgile, mille sees laiutab surnud ämblik.
„Seda ma ei tea, aga need kolm seal,“ viipan laua all ritta seatud purkidele, mis on täidetud aiast leitud orgaanilise materjaliga, „on küll Sergei katsetus kohaliku materjaliga.“ Ning lisan: „Sellest võib saada kunst, veel ei ole kindel.“
„Ei tea, kas ma võin selle ämbliku siis ära koristada või?“ kaalutleb Kaili.
„Kohe küsin,“ ütlen ja jooksen purgiga paadikuuri. „Sergei, a eto iskusstvo ili prosto mjortvõi pauk?“

(jätkub raamatus)

„Aaaa, sina oledki see, kes akna kaudu vahvleid jagab,“ teeb lühikeses pükskostüümis hästi päevitunud jutukas näitsik avastuse.
„Mina see olen jah,“ jään tagasihoidlikuks, aga küsin siiski jutu jätkuks: „Kas nägid Facebookis pilti?“
„Ei, meile hakati juba esimeses külas rääkima, et kuskil allpool on üks koht, mida peab kindlasti külastama,“ vuristab ta rõõmsameelselt. „Ning et lisaks imetoredale atmosfäärile on seal üks vuntsidega vene nimega onu, kes ulatab igale külalisele laia naeratusega vahvleid!“
„Voronin?“ küsin valjult, või Oreškin, mõtlen endamisi.
„Just, just, Voronin. Ning see on Voronja galerii, nii et sinu järgi sai galerii ka nime?“ küsib ta väsimatult, aga ilmselt retooriliselt.
Vastan siiski: „Pigem küll vastupidi, aga see polegi oluline.“ Ja küsin ise vastu: „Mis külas seda siis räägiti?“

(jätkub raamatus)

„Raadiot ka ei paista olevat?!“ kõlab järgmine küsimus. Noogutame taas.
„Ajalehed! Need vist teil siin ka ei käi,“ konstateerivad külalised juba vähem küsival moel.
„Peipsi uudiseid ikka ostame vahel külapoest,“ püüan meist siiski jätta pisutki erudeeritud mulje.
„Muid uudiseid kuuleme naabritelt või siis hoopis külalistelt,“ lisab Kaili.
„Noh, kui mõnel naabril näiteks lapselapsed külla tulevad, siis see on kindlasti päeva suurim uudis,“ toon samuti näite, et me pole siiski muust maailmast täitsa ära lõigatud.
„Või kui naaberkülas on puu murdunud või kui sibularestoranis pole kohti, siis sellest saame ka tavaliselt teada,“ lisab Kaili.

(jätkub raamatus)

Teisel korral saabub ulatuslik võttegrupp seoses raamatuga, mis valmib EV 100 sünnipäevaks. Kaire on hiljaaegu minuga ühendust võtnud – kui jagasin sotsiaalmeedias pilti Tanjast, kus ta kirikust pühapäevarüüs koos sõbrannaga koju jalutab. Olin juba ammu tahtnud Tanjat kirjus rätis pildistada ning sel korral Kaili õnneks nägigi, et Tanja ajab teeveerel juttu. Läksin ja küsisin, kas tohin pilti teha, ning mõlemad vanaemad olid valmis rõõmsalt kaamerasse naeratama. Kaire otsib raamatusse iga aasta kohta kedagi, kes on sel aastal sündinud ja kes esindaks omal moel kogukonda või sihtrühma. Vanausuline Tanja sobitub suuremasse pilti hästi.

(jätkub raamatus)

Maitseb nagu mitte midagi, tahan öelda, aga tean, et Rusten oleks solvunud, kui tema tsitaadi ära näppan, ja ütlen hoopis: „Uhh, maitseb nagu tõeline potentilla,“ ning kirtsutan seepeale nina.
„Oota aga oota… kui mõjuma hakkab, hakkab meeldima,“ teab Aigne. „Kõik mehed tulevad tagasi seda küsima.“
Kujutan juba ette, kuidas Viagra toimele vihjav ravimtaim kohe mõju avaldab ja palju piinlikkust valmistab, aga midagi sellist ei juhtu, hoopis haigutama ajab. Kohalikud kasutavadki kalganovkat pigem hea une pärast. Sellegipoolest küsin Aignelt kotikese juurtega kaasa ja panen Voronjas need viinaga likku.

(jätkub raamatus)

Tartusse veeteed pidi tulek on aga terve suve kahtluse all. Veetase on Peipsil suvega kõvasti langenud, kaevud on kuival ja harvad vihmad ei too järve oodatud veelisa. Sellest hoolimata võtame ühel ilusal septembrikuu kolmapäeval laevasõidu ette. Mõtleme, et kui see õnnestub, on see kindel märk, et aeg on tegutsemiseks õige. Peipsi Draakonn jääb mitmele madalikule kinni, aga meeskonna motivatsioon edasi liikuda on suur ja koostöö teeb lausa imet, ning samm-sammult kaevame end Peipsist läbi, otse Emajõe suudmesse. Poolel teel Tartusse saame teada, et Tartust saab 2024. aastal kultuuripealinn.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Raul Oreškin ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Raul Oreškin, Jaak Kikas, Ahto Sooaru, Annika Haas, Ly Lestberg, Maria Kilk, Ruudu Rahumaru, Kiur Kaasik

Esikaane pilt: Marge Nelk
Autori foto: Maria Kilk

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-20-2 (trükis)

ISBN 978-9916-605-21-9 (epub)
ISBN 978-9916-605-22-6 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
304 + 16 lk

19.00 

Laos

Ostan e-raamatunaOstan audioraamatuna

Kommentaarid