Minu Naissaar Birgit Itse

Ilm on suviselt soe. Olen otsustanud nautida tänast päeva nii palju kui saan. Selles,
kuidas mu kulunud tossudes jalad liiva vajuvad ja karge mereõhk saarelt õhkuva
soojusega asendub, on midagi tuttavlikku. Naeratan, kui mõtlen, et jalalihased
saavad mõnusa trenni. Sõõrmeid kõditab segu mändide ja mere lõhnast, soojast
liivast ja millestki kirbest. Tõstan pilgu. Muidugi! Hiiglaslikud kütusetünnid ja liiva
vajunud nafta. Minu pilku köidab tünnide kõrval seisev päevinäinud lahtine vagun ja
selle taga miski, mis on tõenäoliselt vedur. Eelmisel korral ma küll kuulsin seda
rongijuttu, aga nüüd näen siis oma silmaga ära.

(jätkub raamatus)

1997. aasta juunis algavad Naissaarel põhjalikud demineerimistööd. Napid kolm
nädalat hiljem ilmuvad suuremates päevalehtedes artiklid, kus Naissaar tituleeritakse
suisa plahvatusohtlikuks ja matkarada maha märkinute kohta arvatakse, et ega hirm
neid küll tagasi ei hoidnud. Ilmestava näitena tuuakse fakt, et 72 mürsuga ladu
leitakse vaid 20 meetri kaugusel matka rajast. Olgem ausad, ei teadnud me ei
noorgiidide retkel, ammugi mitte radu märkides, kui ohtlik see saar tegelikult on ja
kus need mürsud olla võiks. Ega teadnud ka need, kes meile saarel olemiseks load
väljastasid.

(jätkub raamatus)

Miiniladudesse minekuks otsustatakse valida esialgu sama tee tagasi ja siis metsa
vahel paremale keerata. Koorikus lumi laseb ära käia esimese raudteeharu
esimestes ladudes ja lõppmontaaži tsehhis. Meie suureks rõõmuks on Peedo taas
rongiga vastu tulnud. Minu kutsub ta enda juurde vedurisse.
„Kuidas sul läheb?“
„Hästi!“ vastan korraliku koolilapse kombel, aga sel korral mõtlen seda tõsiselt.
„Naissaar kutsus tagasi?“
„Jah.“
Ühe koha peal on mets põlenud. Olen seda nüüd juba mitmel korral näinud ja küsin
Peedolt, kuidas see juhtus. Ta räägib mulle üle mootorimürina, et sellesama rongi
korstnast lendas 1995. aasta novembris sädemeid, aga õnneks olid ajateenijad ka
saarel ja rongi peal ning aitasid tulekahju ära kustutada. Seda näidet kasutan hiljem
tihti Naissaare tuleohtlikkuse selgitamiseks.
„Pööranguid tahad seada?“
Noogutan. Muidugi tahan.
„Oskad?“
„Ei.“

(jätkub raamatus)

1998. aasta juuni kostitab Eestit korraliku suvesoojusega. Ka Naissaarel on soe,
seega tuleb külastajatele taas tuleohtu meelde tuletada. Esmaspäeva hommikul on
juba üle 25 kraadi sooja. Otsustame minna sadama juurde päevitama – kui peakski
mõni jaht tulema, siis jõuame ilusti õigeks ajaks „vormi särgi“ selga ajada ja juuksed
ära kammida. Hülkari juurde minek ja sealt tulek aga rööviks vähemalt tunnikese.
„Las olla piirvalvuritel ka lõbus,“ lõõbime, kui end bikiinide väele koorime ja rätikule
heidame. Palav on. Raamatu lugemisest ei tule midagi välja. Tunnen, kuidas päike
teeb uimaseks. Teen ettepaneku ujuma minna. „Hull,“ arvavad elukogenumad
kolleegid, minust noorem koolitüdruk Triin tuleb küll varbaga vett katsuma, aga
ujumisest loobub. Vesi on tõesti jahe, aga ilm rängalt palav! Arutlen endamisi, et
saunast olen ma 15kraadisesse basseini hüpanud, mis see Naissaare sadama
basseini vesi teisiti on?

(jätkub raamatus)

Otsustan, et hea klienditeeninduse sisse käib sel korral ka pudeli ära toomine. Olen
valmis üksi minema, aga mehed ei tea, millist nad täpselt tahavad. Lõpuks
otsustavad nad valge veini kasuks. Kaido kui pikem on jalgupidi poole meetri
kõrgusel alumisel riiulil, kui kõik järsku pimedaks läheb ja generaatori tuttav mürin
kaob. Turtsatan. Kolmekesi pimedas keldris, teades, et üks kõlgub riiulil, tundub
lihtsalt väga naljakas. Mehed ehmuvad. „Miks sa tule ära kustutasid?“ Selgitan, et
generaator lükkas end välja ja see tähendab, et elektrit enam pole. Mehed on veidi
ähmi täis – kuidas nüüd õige pudel leida ja riiulilt alla saada, ilma et kaela murraks.
„Mul on homme vaja ekskursioonile minna, ma ei saa endale kukkumist lubada,“ teeb
Kaido hädist häält. Pugistan kuuldavalt naerda.

(jätkub raamatus)

Ühel hommikul istub Petka baarileti taga, ajab Anne ja Katiga juttu ja joob kohvi.
Eelmine õhtu oli veidi pikale läinud. „Lähme ekskursioonile!“ teatan reipalt ja ta
vastab, et rong on pumbajaamas, pangu ma inimesed peale. On jälle üks nendest
kombineeritud ekskursioonidest, kus ta peaks meid miiniladudesse viima ja siis
pärast Männikult sadamasse tooma.
Kui inimesed on vagunis, aga Petkat pole näha, lähen uuesti keskusesse.
„Inimesed on peal,“ ütlen Petkale.
„Noh, aga mine käi siis ära, sa tead ju küll, kuidas see asi käib.“
„Üksi?“ kohkun.

(jätkub raamatus)

On kolmapäevane päev. Ilm on veidi pilvine, rahvast on saarele vähe jäänud. Kuna
enne reedet pole ka suuremat midagi teha ei mul ega nädalavahetuseks saarele appi
tulnud õel, otsustame, et läheme mandrile. Reede hommikul saan koos saarele
tuleva grupiga tagasi. „Kui laeva roolid, siis saad mandrile,“ vastab kapten mu arupärimise peale. „Jajah, muidugi,“ nõustun, aga ega ma ta juttu eriti tõsiselt võta.
Teada lõuapoolik temagi.
Istun oma seljakotiga salongis, laev on sadamast juba väljas, kui kapten tuleb mind
otsima. „Noh, tüdruk, rooli!“
„Ma mõtlesin, et sa tegid nalja!“
„Ei teinud, sõidu eest tuleb tööd teha. Tule üles.“

(jätkub raamatus)

Kui esialgu tundub mulle lastegruppide juhtimine hirmutavam – ikkagi võõrad lapsed
– ei tea, kas sõna kuulavad, siis tegelikkuses lapsed üldjuhul kuuletuvad, kuna
territoorium on võõras. Seevastu nii mõnigi nädalavahetuseks saabunud
täiskasvanute grupp on juba maabudes joviaalses meeleolus. Neid ohjata, hoida
nende huvi üleval, gruppi koos ja õhkkonda sõbralikuna pigistab päeva lõpuks täiesti
tühjaks. Nad küll tahavad saart näha, aga sadamakailt või siis laagriplatsilt minema
saamine on umbes sama raske nagu trenni jõudmiseks diivanilt püsti tõusmine.
Näiteks need korrad, kus enamik grupist on koos, aga paar viimast „kohe tulevad“.
Kuigi kokkulepitud aeg on juba kümmekond minutit üle, ootame kannatlikult.
Vestleme saarest, minu kogemustest, vastan üldistele ja korralduslikele küsimustele.
„Kas tee peal õlut ka saab osta?“ küsivad saabujad.

(jätkub raamatus)

Mõne aja pärast tuleb seltskond hommikusöögilaua juurde tagasi. Seikleja on
vahepeal puhta särgi selga ja plätud jalga saanud, talle pistetakse kohvitops kätte.
„Võikut või seljankat?“ küsib perenaine. „Seljanka sobib hästi,“ kähiseb mees vastu.
Seltskond vaatab meest ja vaatab mind. Õhus on pinev vaikus. „Kas räägid sina või
räägime ise?“ küsib üks neist seiklejalt.
„Rääkige ära,“ rehmab ta käega. Grupijuht pöördub minu poole. „Birgit, päris kõik
meist kindlasti täna ekskursioonile minna ei saa.“ Olen vait ja lasen tal rääkida. „Meil
oleks vaja leida üles üks suur punane spordikott, mis öö jooksul kaduma läks.“
„Kus?“
„Me ei tea. Viimane kord nägimegi seda siis, kui ta sellega öösel minema läks. See
oleks vaja üles leida, sest seal on kõik tema asjad sees.“
„Kui kõik?“
„Kõik riided ja jalanõud, välja arvatud tuulejope, mis rippus männioksa küljes ja mille
taskutes on rahakott ja autovõtmed.“

(jätkub raamatus)

Saabumisjärgsel päeval sadamast Männikule jalutades šokeerin kaht noort
ameeriklasest näitlejahakatist sellega, et nopin tee äärest metsmaasikaid ja pakun
neile ka. Nad ajavad silmad suureks ja raputavad pead. „Ei, tänan.“
Nüüd on minu kord suured silmad teha. „Allergia?“ küsin enne, kui peotäie maasikaid
endale suhu panen.
Nad on siiralt ehmunud. „Mis asjad need on ja miks sa neid sööd? Kuidas sa tead, et
need mürgised pole?“
Ma vaatan neid, nagu ei oleks sõnagi aru saanud. „Need on maasikad,
metsmaasikad,“ selgitan.
„Miks nad nii väiksed on?“
„Sest metsas ei ole selliseid kasvutingimusi nagu peenral. See on maasikate metsik
liik.“ Korjan kohe ka mustikaid. „Need on mustikad. Metsmustikad.“
Nad raputavad pead. „Mustikad on suuremad. Palju suuremad.“

(jätkub raamatus)

Mulle tegelikult meeldis ka baarileti taga olla. Pakkusin end tihti Petkale appi ja ta oli
sellega täitsa nõus. Eks seal leti taga oli vaiksemaid ja kiiremaid aegu. Kiiremad
meeldisid mulle rohkem. Vaiksematel aegadel kippusime tegema asju, mille oleks
võinud tegemata jätta. Näiteks üks noolemäng oleks mulle võinud väga halvasti
lõppeda. Istusin baarileti taga, küljega leti poole, selg vastu seina. Minu peast meetri
kõrgusel oli noolemängu laud. „Tule eest ära, ma tahan mängida!“ palus üks mu
sõbrannadest. Ütlesin, et ei viitsi. Et visaku niisama.
„Ma ei julge!“
„No nii mööda sa nüüd ka ei viska!“
Esimest ega teist korda ei visanudki.

(jätkub raamatus)

Päikeselisel suvepäeval, mil keskpäevane päike „hakkab pähe“ kiiremini kui pokaalis
olev tumepunane Kindzmarauli, istuvad keskuses puidust välilaua taga teineteise
vastas pinkidel kaks inimest. Päike paistab nii, et silitab noore tüdruku seljal olevat
lokkis hobusesaba ning tema vastas oleva habetunud keskeale läheneva mehe
otsmikku. Nad on istunud seal jupp aega. Ega tüdruk teagi, mida see mees just
temaga rääkida tahab, aga ta küsib Naissaare kohta ja ka seda, millest tüdruk
unistab. „Et saaks Naissaarest kunagi raamatu kirjutada.“
„Kindlasti kirjuta.“
„Ma ei tea, millest.“
„Kirjuta Naissaarest oma silmade läbi.“
Tüdruk ei vasta midagi. Kuna tegemist on talle juba tuttava Haagma Tiidu sõbraga,
siis vastu vaielda pole viisakas, aga ta lihtsalt ei usu, et tema kogemused Naissaarel
võiks üldse kedagi huvitada.
„Mul on ka üks unistus,“ ütleb mees ja võtab päikeseprillid eest. Ta tormihallid silmad
on tõsised, aga sõbralikud.
„Milline?“ küsib tüdruk.
„Ma tahan ümber maailma purjetada.“

(jätkub raamatus)