Minu Mulgimaa Kristi Ilves

Kohvipoodi jõuan küll õigel ajal, aga atsakad prouad on juba kõik kohal. Riideid nagisse riputades kuulen, kuidas üks tädike küsib vaiksel häälel teiselt: „Kas sa tiiät, keda me täembe närime akkame?“

„Kristit iki,“ vastab teine.

Esimene kohkub pisut, vaatab kahtlustavalt ukse poole ja sosistab: „A Kristi om ju esi kah siin!“

(jätkub raamatus)

Kohapeal aga leidub ikka küllalt neid, kes leiavad, et liivaga mängimine vallavõimule ei sobi, ja arvavad, et liivakujudele kulunud raha võinuks hoopis lastele või pensionäridele jagada. Vallaisad aga kinnitavad, et kujud pole valminud rahva raha eest, vaid kohalike ettevõtjate toel ja Tõrvas elavate Ukraina sõjapõgenike abiga. Mõni kohalik kriitik avaldab koguni arvamust, et kui Venemaa peaks Eestit ründama, siis alustab ta nüüd kindlasti Tõrvast, kes ukrainameelsete kujudega sellist tegevust suisa provotseerib. Tundub ju igati loogiline, et sõjaka naaberriigi rünnaku korral oleks Tõrva keskväljakul asuv liivast traktor üks esimesi strateegilisi sihtmärke, mis maatasa teha.

(jätkub raamatus)

Näiteks olnud kord Arnold Luhaäärel Ruhjas ülesastumine, aga tõstekangi seibid saanud otsa. Toodud siis pliidirõngaid juurde, aga nendestki jäänud väheks. Üks lätlane jooksnud koju, et tuua raskuseks saepuruahi. Sel aga olnud parasjagu tuli all ja mees kõrvetanud oma käed ära. Nii jäänud raudahi sinnapaika ja Ruhja rahvas ei saanudki teada, kui palju Arnold tõsta jaksab.

(jätkub raamatus)

Laenuärevust on märgata ka teiste mulkide juures. Külanaine, kelle mulgist poeg on juba mitu aastat majaehitusega ametis, jutustab, et noor mees on väga mures, sest ehitamine on hirmus kallis ja poiss ei jõua palgatööga nii palju teenida, kui ehituseks vaja läheb. Poeg olla väga närviline, sest nüüd ei jäävat muud üle, kui laenu võtta. Püüan siis lohutada, et kõik ju võtavad laenu ja küllap hakkaja noormees suudab laenu ilusasti pangale tagasi maksta. „Ei-ei, ega ta siis pangast ei taha võtta! Tal on omal teine arve, noh, selline, kuhu ta kogub ja kust ei kuluta. Ta tahab iseendalt laenu võtta,“ selgitab naine.

(jätkub raamatus)

„Jah, aga miks pagana pärast peab see lugu selles lehes olema? Seda lehte ei loe ju mitte keegi, normaalne inimene ei saa ju arugi, mis siin kirjas on!“ lajatab naine mulle kui labidaga vastu nägu, olles siiski loo läbi lugenud ja ka aru saanud.

„No sellepärast, et see leht on mõeldud mulkidele, ja arvasin, et neil oleks tore lugeda, kuidas sellel siit pärit naisel läinud on,“ kogelen ehmunult vastuseks.

„See on hea lugu, aga palun pange see nüüd ikka mõnda normaalsesse lehte ka, et inimesed lugeda saaks,“ võtab söakas vanaproua oma sõnumi kokku.

(jätkub raamatus)

Telemees tahab mulle kohe-kohe koju külla tulla ja siis veel teel Tallinna saatjaks ka olla. Lisatakse veel, et mees ja peoriided peavad ka kodus olema. See tundub liiga radikaalne ja jahutan pisut helistaja esialgset indu. Ise ajakirjanikutööd tehes kogen sageli seda tunnet, kui huvitav inimene või lugu kipub käest libisema, sest inimene kardab meediaga suhelda. Ütlen sel puhul ikka, et kui keegi poleks nõus endast rääkima, siis poleks meil midagi huvitavat kuulata, vaadata ega lugeda. Peale poliitikute, ma mõtlen. Seega olen kõhklemisi nõus, aga ütlen, et reisile ei soovi kedagi kaasa ja koju ka ei kutsu, aga võime minna käsitöökotta rõivaid selga ajama küll. „Kas mees ikka ka tuleb? Teid mõlemat oleks vaja,“ uurib telemees.

(jätkub raamatus)

Umbes pool aastat enne Voitkade tabamist satun üleöö ja ootamatult sündmustekeerisesse, mis meenutab mõnd telerist nähtud filmi. Sel ajal otsitakse vennakseid maa alt ja maa pealt, nende kättesaamine on au küsimus. Saan telefonikõne, mis päädib sellega, et mu tagatoas pesitseb paar ööpäeva mitu hambuni relvastatud eriüksuslast, teist sama palju paikneb neid Vello kodutalu ümber. Varitsetakse Voitkasid. Minu juures on vahetus- ja varumehed, keda siis oma autoga külla ja siit välja transpordin. Kõik peab näima „nagu harilikult“. Juba fakt, et kuulsaid kurjategijaid just meie külas tabada püütakse, kõlab uskumatuna. Meenutus sellest, kuidas öösel oma tagatoas eriüksuslastega kaarte mängin ja konserve söön, tundub siiani kui unenägu.

(jätkub raamatus)

Peagi selgub, et Seto kuningriigi seaduse järgi tohib kõige kõrgemal lehvida vaid kuningriigi lipp. Murelik delegatsioon saabub saatkonda ja avaldab arvamust, et meie mees on nende lipust kõrgemal. Setod lähevad koguni nii kaugele, et ähvardavad meie mehe pea jagu lühemaks teha. Seepeale takseeritakse suurt mulki igast küljest, mekitakse üheskoos meeõlut ja jäetakse kõrget kasvu mehe pea siiski alles.

(jätkub raamatus)

Helistan talle ja teen ettepaneku rääkida hingedeajal surmast ja elust ja piirist nende vahel. Kalle on nõus. Seejärel tunnistan, et olen ka ise moodsa tõvega nakatunud. Kalle ei heitu. Lepime kokku kohtumise minu isolatsiooni eelviimasele õhtule ja luban, et kohtume õues ja panen maski ette ega püüa teda suudelda.

(jätkub raamatus)

Panen sõprade rõõmuks temast pildi sotsiaalmeediasse. Kohe järgmisel päeval on maakonnalehe reporter koos fotograafiga kohal, tehakse suur lugu pealkirjaga „Tarvastu naisel kasvab kahemeetrine till“ ja see ilmub mitmes väljaandes ning asjast räägitakse ka tele- ja raadiouudistes. Mina ja mu till oleme järsku üle vabariigi kuulsad.

(jätkub raamatus)