Minu Malaisia Cristo Pajust

Riis on ainuke tuttav ja süütu toit laual, mis päästab päeva, sest pea kõik muu on teravamast teravam. Ma ei saa ise algul arugi, et midagi oleks teistmoodi, kuid siis hakkavad kolleegid mulle üksteise võidu vett pakkuma ja soovitavad riisi peale süüa. Riis on vee kõrval hea viis, kuidas vürtsist põlevale suule leevendust pakkuda, kustutades tšillist tekkinud tulekahju imeväel. Olen näost tulipunane juba pärast esimesi katsetusi uute hõrgutistega. Maitsed on uudsed, kuid omapärased ja eksootilised, hapust ja magusast kuni soolase ja kibedani – täisbukett kõigist kombinatsioonidest, mida inimkeel on võimeline kinni püüdma ja soolestik hiljem seedima või siis jõuetult armu paluma. Eks mu erkpunane näolapp reetis samuti, et šokeerin oma organismi millegi tundmatuga ning tuleb alustada võitlust ellu jäämiseks. Higipullid otsa ees, lõpetan koos teistega söögikorra ja kange tahtmine on piinlikkusest maa alla vajuda.

(jätkub raamatus)

Mu tuba on pime, olen unele suikumas, kui ühtäkki kuulen õõvastavat heli, mis on kuidagi riukalikult saatanlik. See on katkendlik ja klõpsatuse ning matsutamise vahepealne, samas vali ja hirmutav. Unesegaselt ajan end püsti ja lülitan erevalge laetule põlema. Midagi pole näha ja hetkeks arvan, et nägin poolärkvel olles õudusunenägu. Lasen tuled ära ja teen uue katse magada, enne kui mu esimene täispikk töönädal alata jõuab. Möödub juba hea kümme minutit ja silmalaud on enneolematult rasked, kui uuesti seda võigast heli kuulen. Löön silma luugid pärani ning mõtlen, mida ette võtta. Tuld pole mõtet põlema panna, sest näha polnud midagi ega kedagi.

(jätkub raamatus)

Vilksamisi otsin uut „ohvrit“ ja silman tagasihoidlikku, punase liibuva topi ja kenade laineliste lokkidega iludust. Lähenen talle ja julgustan teda riske võtma. Tema kergest vastupanust hoolimata teen eduka katse roomaja enda kaelast tema kaela poetada. Maria, nagu ta end tutvustab, on pisut kohkunud, kuid naerab närviliselt ning salamisi olen uhke, et olen veennud tundmatu kaunitari tegema midagi, mida too mäletab veel kaua. Pärast hirmu judinaid tekitanud intsidenti vestleme pikalt kogu õhtu, aimamata, et sellest pealtnäha
juhuslikust kohtumisest saab alguse pikem tutvus.

(jätkub raamatus)

Moslemite suurim ilu ja valu on ramadaan, mida tähistatakse kalendri 9. kuul ja mis liigub kuude lõikes, nii et iga aasta on see pisut teisel ajal – ise olen näinud seda tähistatavat nii aprillis kui augustis. Siis peatub aeg ning kõik moslemiusku malaid liiguvad justkui aegluubis. On ka põhjust, sest päevane usu nimel nälgimine ei luba rutakaid liigutusi teha, mitte et neid tavapäraseltki väga palju tehtaks. Seega ei tohi kuu aja jooksul enamik riigi kolmekümnest miljonist elanikust päevasel ajal söömise või joomisega vahele jääda. Eks suletud
uste taga juhtub nii mõndagi, kuid ega sellest keegi ei räägi ja pole ma ka ise uudistamas käinud.

(jätkub raamatus)

Niisiis, kui kontorist küsiti, kas mu tutvusringkonnas on kedagi, kel sulg paberile pannes lendab, ei kahelnud ma hetkegi kommunikatsiooni erialal õppinud ja sel alal ka töötanud näitsikut soovitamast. Oma suhtest temaga ei kõssanud ma aga ei enne ega pärast kellelegi. Aasias, aga võimalik, et ka mujal maailmas, ei ole hea toon, kui töökollektiivis ollakse omavahel romantilises suhtes. Ja kuna olin kuulnud sellest räägitavat, jätsin targu selle asja ütlemata, et mitte teise head töövõimalust nurjata.

(jätkub raamatus)

Lõpuks lootusetuna tänavanurgal vaheldumisi hambaid kiristades ja taeva poole paluvaid pilke heites saabub mu rüütel punavalgel kaarikul. Kleenuke hindust juht vaatab salakavalalt mulle silma ja nõustub pärast üürikest kauplemist kasutama taksomeetrit. Olen oma mõtetes, kuid silmanurgast näen enne lõvipea juurde jõudmist, et hind hüppab järsku pea kahekordseks ja numbrid kerivad taksomeetrile välgukiirusel hoopis kopsakama summa. Juht ei tee seda märkamagi, vaid ümiseb võidurõõmsalt kaasa loole, mis pärineks justkui
mõnest neljatunnisest India filmist, kus kogu küla ühtäkki tantsu vihtuma hakkab, nii et kõigi liigutused on rütmiliselt täpsed ning tantsitakse kui üks.

(jätkub raamatus)

Maria ringiliikumise lemmikviisiks saab efektiivne ja lihtsasti mõistetav trammisüsteem, mis aitab ka erinevaid linnaosi avastada ja on seejuures samahästi kui tasuta! Trammile konkureerib vaid jalutamine, mis Tallinnas olevat kohe eriti meeldiv, sest kõikjal on jalakäijate teed ja nii ei pea muretsema möödakihutavate mootorrataste ega võrride pärast, mis on Malaisias igapäevaseks nuhtluseks. Ja loomulikult nii nagu
minu jaoks oli harjumatu Malaisia vasakpoolne liiklus, oli seda Maria jaoks siinne parempoolne. Veel märkab ta, et kui kodus on suunanäitajad teedele joonistatud, siis siin on need hoopis tee kohal, sest talve ja pimeda tulekul poleks neid muidu nähagi.

(jätkub raamatus)

Nagu ikka, on omanikud kujundanud korterid oma maitse järgi ja nii õnnestub meil näha kirjut valikut. Huvitavate leidude seast jäävad meelde peegellagedega magamistoad, aknast avanevad hunnitud vaated vastasmaja seinale, akendeta paarimeetrise läbimõõduga ruumid, naaberkrundi ehitusplatsilt kostuv müra või lähedalasuvast koolist kõlavad laste kilked, mis ei lase oma mõtteidki mõelda. On ka kristall-lühtreid
ja kuldseid WC-potte, erinevast ajastust ja omavahel täiesti kokkusobimatut mööblit, matkapliite, aga ka kodusid, kus eelmised üürnikud veel sees ja täielikus seapesas elavad.

(jätkub raamatus)

Mu ennustus peab paika, rongkäik peatub kaksiktornide ees, kus peetakse kõnesid ja hõigutakse etteöeldud stampfraase. Õhus on elektrit, sest kohale saabub ka politsei, kes piserdab rahva hulka gaasi ning juhib rahvamassi veekahuritega pankadest eemale. Massipsühhoosist julgust saanud rahvas taandub, kuid aeglaselt ja meelekindlalt, mitte minema pagedes. Ise varjun kõrval olevasse Avenue K kaubanduskeskusse, kus näen noori, kes on hõljuvatele gaasipilvedele lähemal viibinud ja nüüd silmi loputavad või kurku puhtaks köhivad.

(jätkub raamatus)