Minu Lõuna-Aafrika vabariik Gertrud Talvik

Ilmunud
11.2017

Katse-eksitusmeetod

Ma olin alati minekuvalmis. Ajasin mingi seletamatu „päris elu“ jälgi nagu verekoer. See jaht viis mind peale keskkooli lõppu Lõuna-Aafrika vabariiki. Hakkasin Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja hiina keelt õppima ning asusin oma arust maailma malaaria käest päästma. Viis aastat hiljem oli elu, mida ma enda meelest jahtisin, hoopis minu kinni püüdnud…

Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast.

Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.

Musta kontinendi akadeemilised asutused on üsna kesised ja sõelale jäi ainus variant: Kaplinna ülikool. Õnneks leidsin plusse rohkem kui miinuseid. Kui sealset õppemaksu arves- tada, on tegemist ühe parima haridusega, ja ülikool ise figureerib maailma esisaja hulgas. Õiges võtmes võib see vanematele isegi meeltmööda olla.

„Suurim arv mõrvasid aastas, iga kolmas inimene on HIV-positiivne, iga kolmas mees on vähemalt korra elus naist vägistanud. Kas sa oled peast segi läinud?“

Ema vererõhk tõusis kiiremini, kui mina suutsin plusse ette lugeda.

(jätkub raamatus)

—-

Sõidame vaikuses poolsaare tipu poole. Mäed, looklevad rannaäärsed teed, sügavsinine meri, delfiiinid, pingviinid ja päike. Soojal päikesel, mille eest kohalikud kõiksugu varjudesse tõmbuvad, lasen ma mõnuga oma kehale langeda.

Poolsaar on Laudmäega poolitatud ja selle tipp on Hea Lootuse neem, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean. Laudmäest ühel pool on see tikitud armsate sadamaküladega ja üksikute tuuliste randadega, kus julgemad purjelaudurid loodusega jõudu katsuvad. Esimesena peatume Kalk Bays.

(jätkub raamatus)

—-

Peale mitut aastat Lõuna-Aafrikas saab selgeks minu lähenemise naiivsus. Eestit on ajalooliselt räsinud okupatsioon ja võõrvõim. Meie armideks on sõjapunkrid ja lagunevad kolhoosihooned. Lõuna-Aafrikal on teised armid. Mitu kümnendit riiki psühholoogiliselt laastanud eralduspoliitika on nagu vaimuhaigus, mille tallel hoidmine vajab pidevat ravi. Praegused põlvkonnad kuulevad lugusid oma vanemate elust röövitud väärikusest: piiratud haridus-, töö- ja varalised võimalused, puhtalt nahatooni alusel. Selle heastamiseks on nüüd riigi eesotsas suuresti vaid põhimõtte alusel mustanahalised isehakanud poliitikud, mille tagajärjel ägiseb praegune riigikorraldus apartheidijärgse korrumpeerunud poliitika käes.

(jätkub raamatus)

—-

Igal neljapäeval muutub ülikooli põhikampuse peaväljak – Jammie Plaza – justkui suureks festivalipinnaks, kus erinevad klubid tutvustavad oma tegevusi, peetakse dance-battle’eid mõne uue Blackberry võitmiseks ja äritudengid kasvatavad muffinite müügiga oma esimese start-up’i algkapitali. Tudengid kogunevad ülikooli treppidele, melu kestab terve pärastlõuna ja nii saab neljapäevast TJ lemmikpäev. UCT treppide mademel laiub ka suur ragbiväljak, kus igal esmaspäeval toimub populaarne LAVi ülikoolide vaheline ragbi meistrivõistlus Varsity Cup. Seega pakub UCT karmi õppegraafiku kõrval väljundit ka kõige suurematele nohikutele ja üldine vabameelsus ülikooli juhtkonnas on lasknud tudengitel välja mõelda üsna jahmatavaid iga-aastaseid traditsioone. Üheks nendest on 6x7s (sixes by sevens).

(jätkub raamatus)

—-

Varastatud autode aedikuks on suur väli täis igat marki ja igas vanuses autosid. Kõikidel juhipoolse akna peale valge markeriga kriblatud kriminaalasja number ja kuupäev. Meie Opel Astra konutab platsi nurgas. Kõik vähegi kasulik on eemaldatud, velgedest akuni. Isegi kõlareid on püütud lahti rebida, aga tulutult. Seni kuni Dennis uut akut ja võtmeid organisee- rib, longin mööda seda autode orbudekodu, kus on nii vanu Ferrarisid kui ka rohtunud Toyotasid.

(jätkub raamatus)

—-

Nädal hiljem otsisin endale Priyeshi sünnipäevaks midagi selga ja ülemist riiulit avades lendas mulle näkku hapulõhnaline pilv. Salmonella enteritidis! Ma olin täielikult unustanud, et mul kasvab kapis bioloogiline relv. Õhutasin tuba, desinfitseerisin käed ja lähenesin oma kasvandusele kinnastega.

Minu neli kaasatoodud Petri nõud vohasid. Ma tean, et oht seisneb selle söömises ja õhu kaudu salmonellad ei levi, seega otsustasin šokeerida Priyeshi oma silmis humoorika sünnipäevakingitusega. Me oleme kõik arenevad teadlased ja kindlasti oskab ta seda hinnata.

(jätkub raamatus)

—-

Ma ei ole kohanud inimest, keda jätaks külmaks Mandela rahumeelne võitlus rassilise võrdõiguslikkuse eest, ja ta on olnud üks olulisemaid riigi lepitajaid ja mediaatoreid. Seega ei ole üllatav, et tema tervislik seisund toob kohalikku õhustikku silmanähtavalt rohkem ärevust ja nii mõnedki valged hakkavad muremõtteid veeretama. Paljude arust on olukord riigis stabiilne ainult tänu Nelson Mandelale. Kõik teeäärsed postid on suuri punaseid ajalehepealkirju täis ja nii möödub nädal, ilma et saabuks paremaid uudiseid. Kuni kõik lakkab.

(jätkub raamatus)

—-

Terve ta ülakeha on tihkelt vastu mind surutud ning tunnen oma rinnas ta eenduvaid ribisid ja igat hingetõmmet. Ta keha on lõtv, aga järeleandmatu. Ta on ennast mu ümber kerinud nagu kahemeetrine boamadu. Ma ei kuula enam tema õrnu sosistusi ning loen kannatlikult riiulil vedelevate raamatute saksakeelseid nimesid: „Biofüüsika põhiprintsiibid“, „Biokeemia“, „Molekulaarse kloonimise tehnikad“…
„Sinu lähedus on lihtsalt nii õige.“
…„Geneetika alused“, „Transkriptsioon“. 

(jätkub raamatus)

—-

Kella poole kolme ajal öösel oleme oma protseduuridega ühel pool ja istun rampväsinuna autosse. Aju oleks nagu läbinud maratoni ja ükski mõte ei püsi kohapeal. Liuglen mäest alla ja taamal valgusfoori märgates püüan käigu madalamaks vahetada, et mootori abil pidurdada, kuid korraga ei mäleta ma enam, milline pedaal on sidur. Jõuan valgusfoorini ja lasen autol lihtsalt välja surra. Mu autopiloot on lõpetanud töö ja hallid ajurakud rosinaks kuivanud. Istun üksi kottpimedal ristmikul ja õpetan endale pedaalide järjestust – sidur, pidur, gaas; sidur, pidur, gaas – ning lõpuks saan sisse esimese käigu. See on varajases staadiumis Alzheimer või siis hakkab kõrgepingeline igapäevaelu mind lõpuks mõjutama.

(jätkub raamatus)

—-

Arglikumad inimsõnnikut ei loobi, küll aga levib liikumine nädala jooksul kulutulena üle Lõuna-Aafrika ja mitu ajaloolist büsti saavad endale punased häbimärgid või prügikottidest mähised. Sotsiaalteaduste hoone muutub vastupanuliikumise peakontoriks ja (enamikus) mustanahaliste tudengite 24tunniseks mässupostiks. Algab üleülikooliline diskussioon, kohalik õpilasesindus esitab ülikooli rektorile ultimaatumi ja keeldub edasisest suhtlusest. Hommikuudus koristavad ükskõiksed ülikooli koristusmeeskonna liikmed oma noorema generatsiooni puruks tallatud plakateid ja päeval mäss jätkub.

(jätkub raamatus)

—-

Lennutan laborivõtme suure kaarega männimetsa poole ja istun autosse. Armatuuril lamab roostetanud skalpell – laborist näpatud enesekaitsevahend, et hilistel õhtutundidel ohutult autoni jõuda. Selle tarbeks olen kaasa vedanud muu hulgas ka kontsentreeritud vesinikkloriidhapet. Pisiasjad, mida ma kunagi tulevikus meenutan ja mille üle naeran. Praegu on see endiselt aga minu elu paratamatu osa.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Gertrud Talvik ja Petrone Print OÜ, 2017

Toimetaja: Anna-Maria Penu
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Makett: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Gertrud Talvik, Wesley Roos (Wes Roos Photography)

Kaanefoto: Gertrud Talvik
Autorifoto: Craig Nielsen

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-608-62-1 (trükis)
ISBN 978-9949-608-63-8 (epub)
ISBN 978-9949-608-64-5 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
240 +16 lk

12.00 €

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid

Külaline
Freddy
5 aastat 7 päeva tagasi

Väga huvitav raamat. Soovitan kõigil lugeda. Olles ise hiljuti LAVis käinud, leidsin raamatust palju paralleele võrreldes oma kogemustega. Riik on tõesti väga kaunis ja inimesed toredad ,kuid seal on ka palju rassismi probleeme. Valgete ja mustade vahelised pinged on pikka aega kestnud. Loodus ise on aga väga hingemattev.

0
∧ | ∨     Vasta   -     
Külaline
G
5 aastat 20 päeva tagasi

Suurepärane raamat! Lugesin nii, et ei saanud käestki panna. Loodan, et raamatu autorilt tuleb kunagi veel kirjutisi.
Kui varem LAV reisi sihtkohana ei ahvatlenud, siis nüüd on hoopis teine asi.

0
∧ | ∨     Vasta   -     
Külaline
Christin
6 aastat 10 kuud tagasi

Väga hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud raamat. Leidsin autoriga kiiresti sideme, mis kiskusid mind veelgi rohkem nendesse pöörastesse seiklustesse, mis raamatus aset leiavad 🙂

0
∧ | ∨     Vasta   -