Minu Leedu Sven Vahar

Gintas näitab meile ära kõik korteri nõksud: veenäitu saab siit; elektrikilp on siin; see lüliti ei tööta; dušikabiinis on valgus ja raadio, aga ma ei tea, kuidas neid välja lülitada, nii et ärge neid sisse parem lülitage; see kaabel tolkneb niisama, ma ei tea, mida see teeb, aga kas tahate, ma uurin välja. Ei, aitäh, meile sobib ka niisama tolknev kaabel. Praegu oleme õnnelikud selle üle, et saame kahe rõduga korteri, tühja sest kaablist.
„Ah jaa,“ ütleb Gintas habet sügades, „magamistoas on seif.“
Küsime Marrega mõlemad sõnatult, miks.
„Nojah, mul on seal jahipüss sees.“

(jätkub raamatus)

Peaaegu iga kord, kui tuleb kuller, kaenlas kas väike Amazoni pakk või vaarudes meie järjekordse koju tellitud toidukoorma all, helistab ta alt ja teatab, et halloo, tooksin teile tellimuse koju kätte, aga millisele korrusele ma tulema pean. Ja iga kord selgitan ma talle, et kui tuled trepist, siis viies korrus, kui liftiga, siis kolmas. Vähemalt pooltel kordadel ei usu nad mind ning ma saan end lõbustada sellega, et avan korteri ukse ja kuulan, kuidas esmalt sahiseb koridoris lift, seejärel avanevad valel korrusel uksed, kostab nõutut ringitrampimist ja siis tulevad sammud ähkides trepist üles (või alla, kui otsustati liftiga viiendale sõita (ehk siis trepist seitsmendale)), peatudes veel korra neljandal (kuuendal) korrusel veendumaks, et korterite numeratsioon jookseb tõesti õiges suunas, ning suunduvad seejärel alistunult meie korrusele.

(jätkub raamatus)

Need leedulased, kel rõdu pole, on sügavalt õnnetud ja peavad midagi muud välja nuputama. Põiki üle hoovi vastasmajas elab just üks selline leidlik leedulane, kes on avastanud, et saab ka ilma rõduta, piisab katusest. Majal on küll viilkatus, kuid katuse poole avanevate akende all on see laugjam. Ja kui on laugjas pind, siis saab sinna ka ronida. Ja kui saab, siis tulebki seda teha. Miks peaks üks ilus tühi katus seisma kasutamata?

(jätkub raamatus)

Ka meie võtame kavva käia korvpalli vaatamas. Sellest kuuldes küsib Jolanta esimese asjana, kes mängivad. Kuuldes, et plaanime osta piletid ühele Lietuvos Rytase eurokarika mängule, ütleb ta, et ei ole mõtet. Kui tahta saada Leedu korvpallist tõelist elamust, tuleb minna vaatama Lietuvos Rytase mängu Žalgirise vastu. „Aga,“ hoiatab ta, „olge valmis selleks, et teid karjutakse kurdiks.“

(jätkub raamatus)

Ei tea, kas Itaalia mõju pärast või mingil muul põhjusel, kuid Kaunasest leiab ka sellise iseäraliku asja, mida tavaliselt Baltikumi linnadega seostada ei oska – funikulööri ehk köistee. Need seadeldised on levinud mägistes riikides. Leedu oma 293meetrise kõrgeima tipuga mägiste riikide hulka üldiselt ei kuulu, aga funikulööre siin on. Kaunases lausa kaks, üks kesklinnas, teine üle jõe, mõlemad 142 meetrit pikad. Esimene neist on väidetavalt üks maailma vanimaid niisugust tüüpi veel toimivaid köisteid. Enne Kaunasesse sõitmist oleme asjast lugenud ja otsime selle ekstra üles.

(jätkub raamatus)

Soetame pidulikult poest külmutatud eelvalmistatud tsepeliinid, mille ainus juhis pakil on „keeta valmimiseni“, ja just nii toimimegi. Ent kui sa pole kunagi tsepeliini söönud, siis kuidas sa tead, millal see valmis on? Halb eelaimus tabab meid juba keetmise ajal, sest kogu protsess näeb välja täpselt nii, nagu keedaksime kastrulis klompi läinud tapeediliimi. Kui viimaks valmis tsepeliinid välja õngitseme ja taldrikule tõstame, ei isuta see poolläbipaistev tundmatut süvamereelukat meenutav kuhil kohe kuidagi.

(jätkub raamatus)

Vahel kuuleb kiitust Eesti kohta ootamatutes kohtades. Kord tellin takso, et kaugemast linnaosast koju sõita. Istun sisse. Taksojuhi nimi on Robertas, ta näeb juba telefoninumbri järgi, et ma pole kohalik. Vana kooli taksojuhina alustab ta ise vestlust ja uurib, kust ma pärit olen. Ütlen, et Eestist. Robertas hakkab õhinal rääkima, jaa, Eesti, tema teab küll, tema on Tallinnas kaks korda käinud, viimati 2004. aastal.
„Kuidas siis oli?“ uurin.
„Mulle meeldib see, et teil seal valitseb kord.“

(jätkub raamatus)

Siin on kõike, mida leedulane suvel igatseb: merd, päikest, maisitõlvikuid ja kuulsusrikast ajalugu. Meie läheme Palangasse otsima eelkõige kahte esimest ja need me ka leiame. Kolmas – maisitõlvikud – on fenomen, millest mina aru ei saa. Leedukad lihtsalt hullupööra armastavad maisi. Grillivad või aurutavad terve tõlviku, maitsestavad soola, maitsevõi või mõne muu käepärase asjaga ja söövad. Ja mitte ainult ei söö, vaid lausa järavad isuga.

(jätkub raamatus)

Leedulased on oma riigi üle väga uhked. 2018. aastal tähistavad Eesti, Läti ja Leedu riikluse taastamise 100. aastapäeva ning kui Eestis on need pidustused siirad ja suurejoonelised, siis Leedus on need samuti uhked ja pidulikud, kuid ometi on sel juures mõneti mõru maik, sest leedulaste arvates on nende riik ikka märksa vanem kui tühised 100 aastat. See viimase 100 aasta riiklus pole omaaegse hiilgusega ju võrreldavgi.

(jätkub raamatus)

„Tere, me tulime sünnitama.“
„Täna kästi tulla või? Kes käskis?“
„Keegi ei käskinud, ise tulime.“
„Ja miks te tulite?“
„Sünnitada tahaks…“
Tädi vaatab meid umbusklikult. Seletame, et tuhud on ja valus on ja vesi on. Kõik märgid oleksid nagu olemas, teeks nüüd äkki midagi, uuriks õige asja või mis.

(jätkub raamatus)

…satume justkui teise maailma. Kust kõik need inimesed välja ilmusid? Neid on siin tuhandeid! Muusika, kära, sagimine. Särgiga mehed, särgita mehed, ujumispükstes mehed. Särgiga naised. Lapsevankrid, jalgrattad, rulad. Jäätised, pirukad ja muidugi maisitõlvikud. Tuhandete inimeste seast tunneme ühe ära, see on Marre kolleeg Dimitrios naise ja lapsega. Dimitrios on kreeklane, tema naine leedulane. Elavad Vilniuses. Nemad maisi ei söö, jalutavad niisama. Huvitav, kumma idee oli Trakaisse tulla? Linnus särab järvel endiselt, aga juba pisut tuhmimalt. Meis lööb välja eestlane. Mida need teised inimesed siin teevad, me tulime ju Trakai linnust vaatama, mitte massiüritusele.

(jätkub raamatus)

Vilniuses on palju pisiasju, mille pärast teda armastada, olgu selleks siis suvine kuumaõhupalle täis taevas, tudengite iga-aastane robotdinosaurusega rongkäik läbi linna, rahvalaadad peatänaval või kasvõi need kümned ja kümned kujud ja kujukesed, mis on peidetud sisehoovidesse, väikestele väljakutele ja katusekarniisidele. Üks niisugune väike, aga minu jaoks nii tore ja sõbralik asi Vilniuses on aktiivselt kasutatavad raamatuvahetuspunktid.

(jätkub raamatus)