Minu Kanaarid Evelyn Karlsson

Ilmub
12.2024

Kaktuste kiuste

„Kes siis Kanaari saari ei teaks? Ma olen käinud Kanaaridel ja minu sugulased ka! Aga millisel saarel täpselt? Ei noh, Kanaaridel…“ Niisuguseid mõtteahelaid ma giiditöös ikka vahel kohtan.
Mõnusas rütmis tiksuv saarerühm keset Atlandi ookeani – administratiivselt Euroopa ja geograafiliselt Aafrika – koosneb 13 saarest. Või on neid isegi 14, kui aeg-ajalt ennast ilmutav miraažsaar ka sisse arvata? Asustatud saari on kokku kaheksa. Raamatu käigus teeme tiiru peale kõigile kaheksale, koos seiklustega, mis on minuga juhtunud kümmekonna aasta jooksul, mil olen Kanaaridega seotud. Mil moel saada autokönniga üles püstloodis mäest? Millised nipid aitavad merehaiguse vastu? Mis tunne on olla vulkaani sees? Mida peale hakata Saharast saabunud kõrbetuule korral? Mismoodi rannakülas Marilyn Monroe seelikuetendusi korraldada? Mida peale hakata kentsakate naabrite, torkavate kaktuste ja suurte prussakatega? Kanaaridel juba igav ei hakka!

Pakuti tööd Tenerifel. Jõllitasin meili paar minutit sõnatult ja siis toimus midagi täiesti ettearvamatut. Hetk hiljem, kui mõistus uuesti tööle hakkas, tunnistasin ma fakti, et olin kirjutanud vastuseks „jah“ ja meili minema saatnud. Mis pagan see nüüd oli? Aga kõik plaanid ja lubadused?

(jätkub raamatus)

Kanaarist kolleeg Lidia vaatas mind etteheitva näoga ja küsis: „Evelyn, miks sul sellised jalanõud on?“
„Millised?“ Olin tõepoolest üllatunud.
„Meil on talv, keegi ei käi lahtiste kingadega.“
Jumal oli rääkinud, õues lõõskas päike, kuuma oli 28 kraadi, aga saapad olgu jalas ja kamps seljas, sest kalendris on talv.

(jätkub raamatus)

Õnneks oli napsitrallil siiski nii palju mõistust säilinud, et rooli ei olnud ta nõus istuma ka kõige naiselikuma lunimise peale, küll aga pani omakorda meheliku võlu mängu, et veenda mind rooli istuma ja autoga alla tagurdama. Anu oli selleks hetkeks taandunud teeäärsele kõrrepõllule ja keerutas süvenenult käes riitsinusepunni.

(jätkub raamatus)

Üks eesti turist oli esitanud isand Hämarikule otsekohese küsimuse: „Ma saan aru küll, et need on viinamarjad, mis siin kasvavad, aga miks nad niimoodi kasvavad ja miks neile laavakividest sellised rõngad on ümber tehtud?“
Isand Hämarik läks libedale teele ja selmet ise täiesti õigesti ja loogiliselt vastata, pöördus küsimusega vene keeles härra Jessenini poole…

(jätkub raamatus)

„Me läheksime meestega väikesele retkele.“
„Ahah, no mina ju töötan laupäeviti, aga eks te minge. Kuhu te siis minna plaanite?“
„No me ikka arutasime pikalt ja kaalusime kõiki võimalusi ja kõiki saari ja me vist läheme seekord Fuerteventurale.“
Mida oligi tarvis tõestada. Mulle jääb arusaamatuks, mida siin üleüldse arutada on, kui nagunii osutub valituks Fuerteventura.

(jätkub raamatus)

Mind on alati pannud imestama fakt, et inimesed üldse tahavad elada põhimõtteliselt pommi otsas. Aga põhjus on olemas: selline vulkaanituhaga väetatud pinnas on järgmistel aastakümnetel ja isegi aastasadadel tohutult viljakas. Sülita maha ja lähebki kasvama!

(jätkub raamatus)

Olin üsna üllatunud, kui mu kaasa ühel päeval keset mittemidagiütlevat mägiküla pidurid põhja vajutas ja nelja tuule poole kadjama pani, visates üle õla:
„Ma tulen kohe tagasi!“
Vaatasin arusaamatuses ringi ja märkasin, et muidu täiesti tühjas külas lookles ühe mittemidagiütleva ukse taga järjekord. Mees sättis end rõõmsalt sinna seisma.

(jätkub raamatus)

Hiljem sain teada, et siinmail need asjad nii käivadki: tuleb kaebusi kirjutada. Kui sinuga näiteks pärast seljaoperatsiooni kaheksa kuud ühendust ei võeta, taastusravi ei pakuta, kirjutad kaebuse. Kui helistad iga päev tulutult (telefon on kogu aeg kinni) seitsekümmend seitse korda haigla registratuuri, sest istud juba kaheksandat kuud haiguslehel ja arst järelkontrolli ei kutsu – kirjutad kaebuse.
(jätkub raamatus)

Ühel pärastlõunal, kui vaikselt ja rahulikult kodus tõlkisin, vilksatas ühtäkki silmanurgas midagi, mis oli ikka oluliselt suurem kui mingi tühine tarakan. Minu rõdul jooksis inimene! Venelanna, kes elas ühes kõrvalkorteris. Kuna ka teises kõrvalkorteris elasid venelased, siis ilmselt sealt ta rõdule pääseski, nagu noor kits üle piirete kalpsates. Kiirusest, millega ta seal hüples, võis järeldada, et kindlasti ei olnud see esimene kord, vaid ta oli rõdude tõkkejooksu järjekindlalt harjutanud.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Evelyn Karlsson ja Petrone Print OÜ, 2024

Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Mari Klein
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu

Fotod: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-82-149-7
ISBN 978-9916-82-150-3 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
216 + 16 lk

Kommentaarid