Minu Kanaarid Evelyn Karlsson

Pakuti tööd Tenerifel. Jõllitasin meili paar minutit sõnatult ja siis toimus midagi täiesti ettearvamatut. Hetk hiljem, kui mõistus uuesti tööle hakkas, tunnistasin ma fakti, et olin kirjutanud vastuseks „jah“ ja meili minema saatnud. Mis pagan see nüüd oli? Aga kõik plaanid ja lubadused?

(jätkub raamatus)

Kanaarist kolleeg Lidia vaatas mind etteheitva näoga ja küsis: „Evelyn, miks sul sellised jalanõud on?“
„Millised?“ Olin tõepoolest üllatunud.
„Meil on talv, keegi ei käi lahtiste kingadega.“
Jumal oli rääkinud, õues lõõskas päike, kuuma oli 28 kraadi, aga saapad olgu jalas ja kamps seljas, sest kalendris on talv.

(jätkub raamatus)

Õnneks oli napsitrallil siiski nii palju mõistust säilinud, et rooli ei olnud ta nõus istuma ka kõige naiselikuma lunimise peale, küll aga pani omakorda meheliku võlu mängu, et veenda mind rooli istuma ja autoga alla tagurdama. Anu oli selleks hetkeks taandunud teeäärsele kõrrepõllule ja keerutas süvenenult käes riitsinusepunni.

(jätkub raamatus)

Üks eesti turist oli esitanud isand Hämarikule otsekohese küsimuse: „Ma saan aru küll, et need on viinamarjad, mis siin kasvavad, aga miks nad niimoodi kasvavad ja miks neile laavakividest sellised rõngad on ümber tehtud?“
Isand Hämarik läks libedale teele ja selmet ise täiesti õigesti ja loogiliselt vastata, pöördus küsimusega vene keeles härra Jessenini poole…

(jätkub raamatus)

„Me läheksime meestega väikesele retkele.“
„Ahah, no mina ju töötan laupäeviti, aga eks te minge. Kuhu te siis minna plaanite?“
„No me ikka arutasime pikalt ja kaalusime kõiki võimalusi ja kõiki saari ja me vist läheme seekord Fuerteventurale.“
Mida oligi tarvis tõestada. Mulle jääb arusaamatuks, mida siin üleüldse arutada on, kui nagunii osutub valituks Fuerteventura.

(jätkub raamatus)

Mind on alati pannud imestama fakt, et inimesed üldse tahavad elada põhimõtteliselt pommi otsas. Aga põhjus on olemas: selline vulkaanituhaga väetatud pinnas on järgmistel aastakümnetel ja isegi aastasadadel tohutult viljakas. Sülita maha ja lähebki kasvama!

(jätkub raamatus)

Olin üsna üllatunud, kui mu kaasa ühel päeval keset mittemidagiütlevat mägiküla pidurid põhja vajutas ja nelja tuule poole kadjama pani, visates üle õla:
„Ma tulen kohe tagasi!“
Vaatasin arusaamatuses ringi ja märkasin, et muidu täiesti tühjas külas lookles ühe mittemidagiütleva ukse taga järjekord. Mees sättis end rõõmsalt sinna seisma.

(jätkub raamatus)

Ühel pärastlõunal, kui vaikselt ja rahulikult kodus tõlkisin, vilksatas ühtäkki silmanurgas midagi, mis oli ikka oluliselt suurem kui mingi tühine tarakan. Minu rõdul jooksis inimene! Venelanna, kes elas ühes kõrvalkorteris. Kuna ka teises kõrvalkorteris elasid venelased, siis ilmselt sealt ta rõdule pääseski, nagu noor kits üle piirete kalpsates. Kiirusest, millega ta seal hüples, võis järeldada, et kindlasti ei olnud see esimene kord, vaid ta oli rõdude tõkkejooksu järjekindlalt harjutanud.

(jätkub raamatus)