Minu Horvaatia / Uus epiloog 2018 Sigrid Suu-Peica

„Võta taskulamp!“ ütleb Davor ja muutub äkki sõbralikumaks, kutsudes mind kotkaste söögilauda uudistama.

„Hobusepead nad polegi söönud ja lehmakeresse on vaid ühe augu teinud,“ seletab ta.

Millised liha- ja loomajäänuste hunnikud! Tonnide viisi roiskuvat liha! Terve mägi lehmasabasid, teine lambatallede jalgu ja peanahku, kolmas lasu lehmade meetrite pikkusi soolikaid – milline naturalism oma inetuimas vormis, mõtisklen irreaalsena tunduvat maastikku taskulambivalguses vaadeldes.

Igal pool on näha juba puhtaks kooritud, päikese käes valgeks pleekinud ja helkivaid loomakonte, muu hulgas ka üks hobusepealuu. Luud jäävadki siia maha, vaid loomad-linnud veavad neid vahel laiali.

Läheme majja tagasi. Teen endale kolmest madratsist ja viiest tekist magamisaseme majakese ühte nurka, Davor suundub magama teise otsa.

„Sina ärkad kell kuus, enne kui valgeks läheb. Heehee, mina magan tund aega kauem,“ ütleb ta enne norskama hakkamist.

„Sobib,“ vastan rõõmsalt, kuna tahaksin juba näha, kuidas see põnev koht päevavalguses välja näeb.

Roiskuva liha lehk meie ümber on vänge ja tugev, kuid sellega harjub.  Temperatuur on nulli ringis, ent õnneks on tekke piisavalt ning lõpuks uinungi.

Kell kuus piiksub telefoni äratuskell. Päike pole veel tõusnud, kuid vaatlusaknast näen, et läheb juba valgemaks. Käin tualetis − see tähendab, et lähen majast vaid mõne meetri kaugusele ja kükitan põõsa alla. Davor toonitas eelmisel päeval, et mingil juhul ei tohi kaugemale minna, muidu kotkad näevad liikumist ega tulegi sööma.

Teen gaasipõletil kohvi ja sätin end tekkide sisse mässitult akna alla vaatluspostile. Binokkel ja pikksilm on laual, vaatlusleht valmis seatud. Õhk on külm ja jääkirme tekib kuumale kohvile üsna kiiresti. Kuna nüüd ei tohi enam lihamägede vahele jalutama minna, saan maastikku imetleda läbi binokli.

Näen kummalist vaatepilti: päikesepaistes lamab musta-valgekirju lehm, maharaiutud pea tema kõrval. Sealsamas kõrguvad hunnikud lehmasabade, soolikate ja muude loomajäänustega.

(jätkub raamatus)

Oleme jõudnud sõita paari kilomeetri jagu, kotkaste koloonia peaaegu paistab, kui laeva mootor jääb järsku seisma. Laevakapten, tugevate silmanurga kortsudega lühemat kasvu neljakümnendates mees, viskab ruttu ankru vette ja kaob kiirelt laeva mootoriruumi. Sinna kaob teinegi laevamees. Mõnda aega kestva uurimise ja kangutamise järel kuulen kapteni horvaadikeelset vandumist, mis on suunatud teisele meeskonnaliikmele: „Siin on midagi täitsa mäda. Praegu seda küll parandada ei saa! Kurat, mida teha?“

Enne seda rahustatakse tähtsaid külalisi, et kümne minutiga saab kõik korda. Aga ei saa korda ja meie laev on ankrus vaid kiviviske kaugusel kõrgete teravate kaljuseintega rannikust. Keegi sellest ei räägi, kuid tegelikult on olukord täitsa ohtlik! Tuul on tugev ja suured lained käivad aeg-ajalt üle parda, ujutades üle jalad ja visates pritsmeid riietele. Mu jalad saavad läbimärjaks ja ma pole kaugeltki ainus.

On päikesepaisteline veebruaripäev, laeva kajalood näitab veetemperatuuriks 12 kraadi, meie all on umbes70 meetrit vett ja mitte kaugel meie asukohast asub lähikonna üks sügavamaid kohti − 120 meetrit.

Näen kapteni nägu, kui ta õliste kätega mootoriruumist välja ronib − sellest peegeldub hirmu ja ebakindlust. Kolm meeskonnaliiget helistavad politseisse ja proovivad saada kontakti kalalaevadega. Lõpuks saadakse ühendus ühe kalalaevaga, mis liigub kõrvalsaare Krki rannikuvetes ning mille meeskond lubab meile appi tulla.

Meeleolu laeval rahuneb, sest abi on saabumas. Enam pole kaua vaja lainetes loksuda ja märgu jalgu tunda. Levib jutt, et nii poole tunni pärast peaks saabuma päästev laev.

Paar minutit jõuame tunda kindlustunnet, kuni ankrunöör praksatab tugevas laines hetkega pooleks. Laev liigub halastamatu kiirusega niigi lähedal oleva kaljuseina poole. Hetkeks jõuan mõelda, et põrkumegi vastu kaljut! Samal ajal kostab üle laeva kapteni ehmatusest kile hääl, mis karjub käsklusi teisele meeskonnaliikmele: „Ankur vette! Ankur vette!“

(jätkub raamatus)

Teen Lambale pappkastist ja õlgedest pesa kotkaste puuri, kus hetkel elanikke ei ole. Jätan ta sinna, kuna pean minema tööd tegema. Kui mõne tunni pärast teda vaatama lähen, seisab ta õnnetult tuule käes. Mul on teda hale vaadata ja võtan lambakese tuppa.

Esimestel õhtutel, kui arvutis või teleka ääres istun, magab Lammas mul süles. Nii kahju on teda ööseks õue jaheda tuule kätte viia. Hoian teda hiliste tundideni toas, mõnikord uinub ta süles, teinekord diivanil kassi ja koera kõrval. Ma ei raatsi isegi magama minna, sest süda tilgub verd, kui ta öötundideks õue pean jätma.

Esimesel nädalal on talle öösel puuris seltsiks suurem lambatall. Kuid see loomake on metsas elades endale külge korjanud palju imeväikseid puuke, millest tema kõrvad lausa kubisevad ja see ei tõota head. Püüan neid mitmekaupa korraga ära tõmmata, kuid neid on lihtsalt nii palju, et kui need kõik välja tirida, jääks tema kõrvadest alles vaid avatud haavad.

Ühel hilisõhtul halveneb suurema lambatalle olukord kiirelt. Istun tema juures, pakun sooja piima, kuid ta keha on lõtv. Istun ta juures tunnikese, kuni lamba silmades tuhmub elusäde ja ta teeb viimased rasked hingetõmbed. Tema kõrvadel verd imenud sajad puugid põhjustasid veremürgituse, mis võttis loomakese elu.

Lahistan nutta ja mõtlen, miks pean ma jälle olema tunnistajaks väikse armsa looma surmale. Belis elades näen loomade sünni-surma ringi väga lähedalt ning sellega tuleb lihtsalt leppida. Kuna looduses juba kord kõik ringleb, läheb surnud lambatall maja kõrval puuris elavatele kaeluskotkastele. Mõtlen, et ju saab temagi hing läbi kaeluskotkaste kõrgele taevasse.

Järgmisel päeval ongi sellest lambatallest järel vaid nahk. Elu läheb edasi ja mul on teine tall, kelle eest hoolitseda.

(jätkub raamatus)

Kuna juba Eestis olin suur taimeteede jooja, siis otsin ka siin loodusest sobilikke taimi. Üheks mu lemmikuks saab mõrkjate eeterlike aroomidega salvei, mis pidavat aitama üheksa haiguse vastu. Oi, kuidas mulle meeldivad kevadised metsikud aasad, kus õitsevad tuhanded violetseõielised salveipuhmad! Õied eritavad tervistavaid aroome, mis tungivad otse kopsudesse. Salvei lõhn on mällusöövalt tugev.

Ükskord keedan oma liigses entusiasmis teed tundmatust, ent mõnusalt lõhnavast taimest. Mõtlen, et kui lambad siin igasugu ürte söövad, ju on seegi mõni ürditaim. Tee tuleb hea maitsega, kuid pärast tassitäie joomist muutub pea kuidagi imelikuks ja tuikavaks.

Davor saab jälle sarkastiliselt naerda: „Vaata, mis värvi su juuksed on! Blondiin! Pole mingi ime, et pea ei tööta.“

Olen temaga seekord täitsa päri ja kirun end, et olen ikka lammas küll, et pean kõike proovima… kuigi usun, et isegi lambad ei söö seda madalakasvulist pisikeste lehtedega imelikku taime, millest mina teed keetsin. Või siis tuleb välja, et kõik ürdiselt lõhnavad taimed ei ole siiski loodud inimesele tarvitamiseks!

Nagu sellest veel vähe oleks, proovin mõned kuud hiljem metsas jalutades üht punast ploomi moodi väga maitsvana tunduvat marja. Võtan väikese ampsu ja sülitan välja. Sellest aga piisab…

(jätkub raamatus)

Meie tööülesanne on teha kohaliku oliivikasvataja jaoks kiviaia sisse auk, et tema traktoril oleks läbipääs kaugemal asuvate oliivisaludeni. Kohalikku ennast pole aga kusagil näha, või ta ei pidanudki tulema?

„Siin on teile kindad, et käed valutama ei hakkaks. Mul on asju ajada, tulen mõne tunni pärast tagasi,” vuristab Ante ja kaob, jättes meid „naistetööd” tegema.

„Jube kaval tõesti panna välismaised vabatahtlikest naised sellist tööd tegema. On alles džentelmenid need horvaadid!” ütlen kommentaariks, kui hakkame ükshaaval kive loopima.

Aga pole parata, oleme vabatahtlikud ja kui on ette nähtud, teeme ka sellist tood. Saan tunda, kuivõrd raske on suurtest teravatest kividest aia lõhkumine. Juba mõni minut kivide tostmist ja loopimist on väsitav, mõne aja pärast hakkavad lihased tundma andma.

„Mõtelge, kui raske oli kunagi ehitada neid kiviaedu, mida saarel on ju tohutult,” koostan lause peas keerelnud mõttest.

„Uskumatu, et lõhkumine võib nii raske olla,” lisab Julia, puhib otsaesist ja istub kivile puhkama.

Mariale tundub kivide loopimine hästi sobivat. Ta näib selle raske töö käigus enda peas midagi selgeks mõtlevat. Loobin rütmiliste kolksatuste saatel kive, ise mõttes kirudes Antet ja oliivisalu omanikku, kes samal ajal kindlasti Cresil baaris õlut alla libistavad. Hiljem tuleb jutu sees välja, et see väeti kohalik on Ante sugulane. Ta ei ole mitte põdur vanur, vaid täisjõus mehemürakas. No on alles onupojapoliitika!

(jätkub raamatus)

Uus eesel on palju suurem, kui oli väikesekasvuline dalmaatsia tõugu Pepi. Paariaastane Valentina asub kohe endale teiste loomade seas positsiooni kindlustama. Meie koer Severina, kes on siiani olnud karja liider, hakkab noore uustulnukaga võimuvõitlust pidama, sest uljaspäine eesel tahab ise olla loomade kuningas. Severina on nüüd püsti hädas noore ja vallatu ning oma iseloomu näitava kabjalisega. Sageli juhtub, et koer positsiooni või söögi pärast eeslile urisedes ninna kargab, justkui karjudes: „Kas saad siit minema! Üks kahvatu eesel ei tule mind häirima!“ Mille peale eesel õhku hüppab ja üritab omakorda koera hirmutada.

Valentinal on üks imelik komme, nimelt armastab ta seista välisukse ees, nii et ust avades on silme ees eesli suur tagumik. Mul on natuke hirmgi temast mööda pugeda, sest ei või iial teada, kuidas noor tujukas loom võib käituda. Kui Pepi oli vana väike rahulik loom, keda võis usaldada, siis uus eesel on kui ettearvamatu teismeline.

Valentina avastab ka sigarettide võlu, nagu Pepigi omal ajal. Nii napsab ta esimesel võimalusel vabatahtlike tagant õuelauale unustatud sigaretipaki või tühjendab tuhatoose. Ei tea, miks eeslitele tubakas nii maitseb? Ka meeldib noorele eeslile aias kasvavate viigipuude koort närida. Ante kratsib kukalt ega tea, mida teha, sest seda halba harjumust polegi vist võimalik ära harjutada. Puutüvede värvimine ei aita, sest kaval eesel närib siis lihtsalt teisest kohast – me ei saa ju tervet puud üle värvida.

Ühel hommikul on keskuse õues üllatus missugune − Valentinal sündis poeg! Keegi ei osanud arvata, et eesli parajalt pontsakas kõht midagi sellist võib varjata. Ante on rahul ja naerab: „Saime kaks eeslit ühe hinnaga!“

(jätkub raamatus)

Kõnnime naerdes tänavatel, kui meile tulevad vastu kaks politseinikku. Kuna aprillikuus on siin turiste vähe, jääme korravalvajatele, kes tunnevad arvatavasti kõiki linnaelanikke, kohe silma. Pikk ja kena mundrikandja tuleb meie juurde ja küsib rahulikult toonil, kehvas inglise keeles: „Neiud, kus te ööbite? Kas teil on ikka majutuskoht olemas?“

Joodud vein on teinud oma töö ning ütlen üsna ebausutaval kerglasel toonil horvaadi keeles: „Jah, meil on küll ööbimiskoht. Sealpool.“

Ja näitan ettejuhtuvas suunas. Politseiniku hääl muutub hoobilt lõbusamaks, kui kuuleb, et tütarlaps räägib tema emakeeles.

Kui kuuvalguses linnatulede särast kaugemale jalutame, avaldan eestlannadele ööbimiskoha ja osutan käega kaugel sinetava mäe suunas: „Selle mäe otsas ongi „kaeluskotkaste restorani“ majake.“

„Selle mäe otsas? Nii kaugel?“ küsib Marit ja tal vajub suu imestusest lahti.

„Hull oled või? Sinna on ju kümme kilomeetrit,“ on ka Kristel silmnähtavas hämmingus meie öömaja asukohast.

„Ei ole see üldse kaugel, hakkame ainult astuma ja varsti olemegi kohal,“ rahustan sõbrannasid ja imestan omakorda, kuidas nad seda mäge nii kaugeks peavad.

Huvitav, et mulle tundub mägi palju lähemal asuvat. Või on ehk metsikus Belis elades mõõtkavad minu jaoks teisenenud? Sõbrannad peavad mind ilmselgelt hulluks põhjusel, et see öine mägimatk minu jaoks nii loomulik tundub.

Kuna muud alternatiivi pähe ei tule, hakkame autotee ääres kuuvalguses sinetava mäe poole kõmpima. Jõuame mõnikümmend minutit kõndida, kui meie kõrval peatub auto. Mitte tavaline auto, vaid politseiauto, kus istub seesama pikk politseinik. Ta muheleb ja küsib jälle: „Kuhu te nüüd lähete?“

„Sinna mäe poole telkima,“ ütlen ja näitan sõrmega pimeduses kumava mäe poole.

„Teil ei ole ju telki ja teiseks ei ole suvalises kohas telkimine lubatud,“ osutab ta meie väikeste käekottide peale, kuhu isegi kõige pisem telk kuidagi ära ei mahuks.

Seletan, et me päriselt ei telgigi, lihtsalt heidame puu alla magama. Selle jutuga löön politseinikul suu kinni, sest ta lihtsalt ei saa aru, miks need välismaised noored neiud mäe otsa puu alla magama tahavad minna. Ta ei püüagi enam aru saada, vaid ütleb sõbralikult: „Tulge peale, ma viin teid sinna mäe juurde!“

Ma ei usu oma kõrvu: kas tõesti on siin saarel nii viisakas politseinik, kes viib svipsis neiud keset ööd puude alla ööbima? Aga tõepoolest – juba olemegi autos ja sõidame mäe suunas. Räägin politseinik Ivanile, et järgmisel päeval plaanime Belisse  hääletada. Selle peale ütleb ta: „Horvaatias on hääletamine keelatud.“

Naerame koos Ivaniga, sest kõik, mida me teha plaanime, on niikuinii Horvaatias keelatud. Kui ta vaid veel teaks, et olen riigis juba viis kuud, millest kaks elamisloata!

(jätkub raamatus)

—

Olen palju kordi mõtisklenud Cresi linna suuruse ja olemuse üle. See on justkui päkapikkude linn oma kitsaste tänavate ja väikeste vahemaadega. Peaks olema umbes neli korda väiksem, et sobida linna mõõtmetega. Siin tundub inimene muinasjutust välja karanud hiiglasena, kes kahe sammuga igale poole kohale jõuab.

Mulle on harjutamatu, et poodi, apteeki või baari saab ühe minutiga. Mul ei jõua tekkidagi tunnet, et olen kusagile teel, sest olen juba kohal. Isegi kesklinna ühest servast teise jõuab kolme minutiga − teelolemise aeg on olematu. Seepärast valin sageli kõige kaugema kaupluse – viie minuti teekonna, et saaksin natukenegi olla teel, mitte juba kohal ja tagasi. Ma usun, et sarnane tunne on pisikeses akvaariumis elaval kuldkalal – ei jõua veel kuhugi ujuma hakata, kui juba on ta samas kohas tagasi.

(jätkub raamatus)