Minu Hawaii Silver Paling

Vaikselt virgudes on lõpuks mahti ka korteriga tutvuda. Eestlase jaoks täiesti keskmise suurusega korter, kokku oma 50 ruutu koos niinimetatud lisamagamistoaga. Kreemjas toonis üheksakorruseline maja ise tundub tõenäoliselt millalgi 1970ndatel ehitatud. Peale akende ja puuduva küttesüsteemi on ainsaks erinevuseks veel hind. Sellesama korteri kuuüür on 2000 dollarit ning see on väga hästi saadud. Võib-olla annab see aimu miks me, vaesed tudengid, oleme otsustanud end siia kolmeteistkümnekesi sisse seada.

(jätkub raamatus)

„Valvurite vahetus on kella kolme ja nelja vahel, siis ei ole siin kedagi ja see on meie ainukene võimalus üles minna. Palun ärge näidake mingit valgust ja ärge tehke häält. Mõned valvurid jõuavad tööpostile varem ning ronivad matkajatele järele, sunnivad nad alla tulema ja teevad trahvi.“
Adrenaliinitase on nende sõnadega haripunktis ning alles äsja autopingil nauditud uni on silmapilkselt kadunud. Alustame vaikselt tõusu tippu. Kõigest neli tuhat trepiastet, mis meenutab pigem redelit kui treppi, sedavõrd järsk. Ei möödu väga kaua, kui pulss kiireneb ja tekib tahtmine hinge tõmmata, kuid Mariliis sunnib kõiki halastamatult takka: „Me ei tohi veel seisma jääda, liiga madalal oleme, valvur võib näha.“ Vahetame kiirelt seltsis joogipudeleid ja jätkame tõusu.

(jätkub raamatus)

Olukord läheb koguni nii teravaks, et peame koos Mariliisiga nõuks kokku kutsuda meie korteri esimene ja viimane nõupidamine, et kehtestada reeglistik, millal, mida ja kus teha tohib ja mida ei tohi. Seetõttu kinnistub Mariliisile veelgi enam hüüdnimi Emme ning mulle poogitakse külge uus hüüdnimi, Issi. Meie oleme siis need, kes seda lasteaeda kantseldavad. Mingi seletamatu ime läbi õnnestubki õhtul kõik 13 korteriasukat ühte ruumi kokku kutsuda ning Issi ja Emme hakkavad vanemliku rangusega ja kulmu kirtsutades uusi reegleid ette lugema. Mõnel on silmad maas ja kuulab vaikides, teine krutskeid täis „laps“ aga hakkab vastu ja esitab hulgaliselt lisaküsimusi sealjuures nalja visates.

(jätkub raamatus)

„Nüüd rääkige ükshaaval lahti kõik detailid, mida te nendes videotes nägite.“ See on taas kord test, et teha kindlaks, kui palju me ümbritsevat tähele paneme. Turvamehe üks põhilisi töövahendeid on tema silmad ja kõrvad. Kas sa nägid või ei näinud juhtumit? Oled valmis minema kohtusse tunnistusi andma? Kui kindel sa endas oled? Toas valitseb vaikus ning suured jõmmid raputavad omaette päid. Nende vastused on sellised, nagu oleks neil haugi mälu:
„Noo, seal olid hobused vist.“
„Kui mitu hobust?“ küsib seepeale kohe koolitaja.
„Ma ei tea… kümme?“ järgneb vastus.
„Mida sa veel nägid?“ küsib uuesti õpetaja.

(jätkub raamatus)

Me kõik mõtleme õudusega, mis meie korterist küll järele jääb, sest aknaid kui selliseid meil ju pole. Ja kui Honolulu peaks tõesti täistabamuse saama, nagu viimased ennustused väidavad, siis pühib see meid kõiki sealt minema. Hommikul ärgates on taevas ühtlaselt hall, millisena pole ma seda siin veel ühelgi päeval näinud. Tuul pole veel tugev, aga teatav pinge on õhus. Ilmselgelt oleme ka igasuguste varude hankimisega lootusetult hiljaks jäänud. Äsja kodulähedasest Food Pantry toidupoest naasnuna teatavad tüdrukud, et kõik vesi ja toit on poes otsakorral. Selle uudise peale kiirustame ka meie Avega poodi, et haarata, mida veel saab.

(jätkub raamatus)

Kesköö paiku on silmalaud juba nii rasked, et kipuvad kinni vajuma. „No ei saa olla. Ma ei maga kunagi oma vahetuse ajal, mis turvamees ma selline olen,“ torisen omaette. Une peletamiseks proovin erinevaid võtteid, samastudes mingitel hetkedel Mr. Beani ekstsentriliste tegevustega. Üritan endale kõrvakiile anda, ringi liikuda ja vana head kaitseväe taktikat kasutades keset tänavat kätekõverdusi teha. Aitab. Vähemasti järgmised kümme minutit olen täitsa ärkvel. Siis on uni tagasi. Vahetpidamata harjutusi tehes püsin järgmised kaks-kolm tundi ärkvel. Täpselt selle hetkeni, kui toolile puhkama lähen ja jälle „nokkima“ hakkan. Ühel hetkel on kellegi võõras käsi mu õlal.

(jätkub raamatus)

Liigume põhja, kuni silma köidab Kaneana nime kandev suur havaikeelse tekstiga kivimürakas tee ääres. Me ise poleks seda märganudki, kuid kuna sõidame võrdlemisi aeglaselt, siis näeme eemal paari autot peatumas ja otsustame ise sama teha. Tuleb välja, et see kivikene on märk millestki enamast. Tegemist on ühe havailaste iidse pühapaigaga. Kaneana koopad on ligikaudu 150 tuhat aastat vanad ning kohalike müütide kohaselt on just nendest koobastest saanud inimkond alguse, kandes neid kui oma üsas. Kāneana ise tähendab Kane koobast. Kane on loomise jumal. Selle koopaga on omakorda seotud veel kümneid pärimusi ja lugusid. Nii sellest, kuidas tegemist on väravaga põrgusse, ja erinevatest olenditest, keda sa seal kohata võid, kuni surnud hingede kogunemispaigani.

(jätkub raamatus)

„Jimmy, mis su hobid on?“ üritan vestluses aktiivsem pool olla ja huvi üles näidata. „Mulle meeldib ajalugu,“ vastab ta. See vastus sütitab mind ning avan koheselt diskussiooni ajaloo teemadel ning tutvustan enda uurimisvaldkonda. Jimmy kuulab ja noogutab kaasa ning teatab minu monoloogi lõpuks, et temagi plaanib minna ülikooli ajalugu õppima.
„Äge! Mis ajaperiood või konkreetne valdkond sulle kõige enam huvi pakub?“ jätkan pärimist, lootes vastuseks saada näiteks maailmasõdadevaheline periood, varauusaeg või hoopis Kesk-Ameerika ajalugu. Jimmy aga teatab minu üllatuseks stoilise rahuga: „Mulle meeldib vampiirindus. Kavatsen seda ülikoolis õppima asuda ning minna vahetusõpilaseks Transilvaaniasse.“

(jätkub raamatus)

Iga uus päev Hawaiil algab selliselt, nagu oleksid tõesti hinge heitnud ja paradiisi sattunud. Esimesed õrnad päikesekiired toovad valguse ja soojuse. Tänavad on tühjad, kui mõned hommikujooksjad, koerajalutajad ja unetud pensionärid välja arvata. Gängid on tänavatelt kadunud ja roninud tagasi oma urgastesse ning ükski koht ei näi enam deemonlikult kurjakuulutav. Kõik on hoopis ilus ja helge. Kui keegi paluks mul reinkarnatsiooni kirjeldada, siis alustaksin oma mõtetes Hawaiist.

(jätkub raamatus)

Lõpuks jääme seisma suure metallist värava taga. Jason väljub autost, tehes värava lahti, ning nüüd saab selgeks, et me ei sõida enam asfaltteel, vaid kuskil pärapõrgus põllu peal. Tee õigupoolest puudub, on vaid sissesõidetud rööpad kuskil künklikul ja tolmusel eikellegimaal. Põllutee vahetub viie minuti pärast džunglitee vastu ning meil ei ole enam õrna aimugi, kus oleme. Häirekellad peas hakkavad üha kõvemini helisema, sest mitte ainult meie ei tea, kus me oleme, vaid ka keegi meie sugulastest, sõpradest ega tuttavatest ei tea, kuskohas me asume, kui me hädaohtu peaksime sattuma. Ka mobiililevi puudub siin täielikult.
Järsku jääb Jasoni buss meie ees seisma. Me ei tea, kas oleme kohal või sõidame veel kuskile edasi või laseb Jason meid siinsamas maha ja sööb ära.

(jätkub raamatus)

Kõik see kuri, halb ja pessimistlik pool meist on Hawaiil viibides tasapisi, kuid järjekindlalt haihtunud. Ka need takistused, mis varasemalt oleks rööpaist välja viinud, tunduvad ühtäkki kõik nii… tühised, väikesed ja isegi mõttetud. Nendes looduslikes oludes siin viibides tundub, et ei eksisteeri midagi sellist, mida me ei saaks ega suudaks üle elada. Saame tegelikult isegi aru, et meie mõttemaailm on siin olles muutunud. Natukene jahmatamapanev, sest ma ei tunne enda uut mina ära.

(jätkub raamatus)