Minu Goa Anne Vetik

Istusin parima sõbra Indrekuga Lasnamäel oma vanemate korteris ning halasin: „Täitsa lõpp, Priidu on nii tuus. Ta kirjutab mulle kogu aeg Indiast ja kutsub Goasse. Oh, elu on nii-ii raske, mida ma küll teen?!“

Täpne lause võis olla ka midagi muud, mul ei ole enam hästi meeles, sest aasta oli 2006 ja see on vää-ääga ammu. Kui ammu, seda selgitab asjaolu, et mul olid jalas bootcut-lõikega Dieseli püksid.

Indrek kuulas kannatlikult 24aastase Anne muret ja pakkus, et lahendus säärasele pööraselt intrigeerivale olukorrale võiks olla see, et tulebki lennata Goasse.

„Ma saan sulle praegu pileti ära osta,“ ütles Indrek suuremeelselt.

(jätkub raamatus)

Hipivaim on Goasse nii sügavale juurdunud, et nakatab enam-vähem kõiki, kes siia jõuavad ja pikemaks kui paariks nädalaks kohale jäävad. Minu tavapärast Tallinna-soengut asendavad juba paar päeva pärast saabumist kookosrasvased patsid. Kõik uustulnukad alustavad oma Goa-elu veidi ebalevalt, desinfitseerivad käsi (India on ju nii „räpane“), uurivad, ega toit pole liiga vürtsikas, ja püüavad püsida hüdreeritud ja deodoreeritud. Kuid juba mõne päeva möödudes märkavad nad, et polegi hommikul esimese asjana käsi pesnud. Mina märkasin, et kratsin rannakoeri, mõtlemata tuhandele võimalikule haigusele, mis mind rünnata võiksid. Ja kui isegi Goa asjaajamiste tempo enam endast välja ei vii, oledki hipi valmis.

(jätkub raamatus)

Koeratempli päevakavva kuuluvad hommikusöök, ujumine, jalutuskäigud, puugid, koerte sotsialiseerimine, „väljakutsed“, kui mõni kohalik elanik või turist leiab tänavale jäetud kutsika või vigase koera, ning külaliste vastuvõtt. Kavva võivad ilmuda ka arstilkäigud, kui mõni koertest loiuna paistab. Need ülesanded pole just kontimurdvad ja mulle loomasõbrana pigem meeldivad. Minu meelest on Koeratempli asukatel tore elu, kuigi neid on meie territooriumi jaoks veidi liiga palju ja see tekitab tülisid, täpsemini korralikke koerakaklusi.

Üks selline juhtub kohe minu kolmandal päeval.

(jätkub raamatus)

Minu kodusel Toiduplaneedil nagu peaaegu kõikidel Goa rannarestodel on oma koer. Igal õhtul panevad kohalike restoranide koerad salga kokku ja lendavad meie territooriumile peale. Salka juhib Toiduplaneedi Tigrjuša, kes on endine dobermann, nüüdseks aga jõehobu dobermanni nahas. Nastja on oma koera suurest armastusest toitnud täiusliku kera kujuliseks, sest Tigrjuša on tema elu päike, samal ajal kui abikaasa Singhist on tal kopp ees, töötajad on laisad ja lollid ning Putini Venemaale ta tagasi ei taha. Sellest kõigest kuulen igal hommikul lahja india kohvi kõrvale, kusjuures tooni annavad hoopis uudised samal ajal laua all pikutava koera käekäigust.

Igapäevasest pannkookide ja keedumunade manustamisest hoolimata on Tigrjuša kaklustes osav ja võidab need tänu oma kaalule. Hooga kappab ta meie territooriumile, kaasas kaks alluvat.

(jätkub raamatus)

Päevaks valmis, laekun Michaeli majja, kus mind võtavad vastu majakutsikad, melanhoolne Rudolf ja teised. Samuti Schnuster, kes paistis eile haiglasevõitu ja sai seetõttu majaloa. Tal on nagu ikka keel suust väljas ja pahandused meelel, ta hüppab, kargab ja tervitab mind nii, kuis jaksab. Kindlalt vaid teeskles kehva olemist, raibe. Aga ta meeldib mulle ikka, Schnuster on tore poiss. Kutsikad saavad imikutele mõeldud piimasegu. Siiani pole nad ära surnud ja ilmselt ei sure ka, kuid oleme teinud Michaelile väikese selgitustöö koera anatoomia ja seedimise teemal ning tellinud ka täitsa päris kutsikatoitu. Fiona ja Marta on käppapidi kausis ja urisevad piima ahmides. Rudolf sööb nukralt nagu armukese poolt maha jäetud aristokraat, kellelt armuvalu on söögiisu viinud, ning tema pikad kõrvad on piimaga koos. Michael astub tuppa.

„Kas ma saaksin sinu passi, Annie?“

(jätkub raamatus)

Järgmiseks tuleb süsti saama samuti kass, seekord suure Mahindra džiibiga. See kass on kohalikku tõugu ehk käinud läbi tulest ja veest. Ta kriiskab ja kräunub autos nagu segane ja autost käbedalt välja hüpanud keskealised omanikud ei julge teda kättegi võtta. Nad räägivad kassiga läbi ukse, paludes tal rahuneda. Kass viskub vastu akent nagu tiiger, auto vappub, kass vaatab mulle otse silma ja sisiseb nagu kobra, kelle ta hommikusöögiks tõenäoliselt nahka pistis. Ta meenutab mulle kangesti mu oma Mustikut, kellele ussirohu andmiseks läks vaja kahte lumelauaspordiriietes meest, rõivad kaitsmas kassiküüniste eest.

„Ilmselgelt oleme me siin marutaudi osas hiljaks jäänud,“ ütlen Birdiele, kes võtab aga sõnagi  lausumata kotist kaks paari keevitajakindaid.

(jätkub raamatus)

Madudega on olukord Goas siiski suhteliselt leebe, sest asustus on tihe ja inimesed on loodust üpris palju häirinud. Mürgisemad maod, nende hulgas kuningkobra ja erakordselt mürgine Russeli rästik, on kolinud võimalikult sügavale džunglisse. Sellegipoolest võib madu vabalt bangalosse külla tulla või lausa voodisse sattuda, mistõttu magama minnes tasub moskiitovõrgu servad madratsi alla toppida. Madu tahab voodisse tulla, sest tal hakkab öösel jahe ja sina oled mõnusalt soe. Kui soe magav keha peaks aga unes siplema, võib madu voodikaaslast näksata: „Kuule, maga rahulikult.“

(jätkub raamatus)

Ootame õpetajat. Ma teen nägu, et loen oma Kindle’it, tegelikult aga ei suuda jätta pealt kuulamata, mida hipsterid räägivad. Goji-marjad, check. Vabastav hingamine, check. Postiivsed võnked, check. Üks hipster, ilusate valgete hammastega noor naine, on esoasjades profim kui teised ja valgustab oma kaaslasi, kus ja kuidas Goas oleskleda sedasi, et jõuaks kindla peale nirvaanasse ja seda võimalikult soodsalt: „Ega neile kohalikele ei tohi üle maksta, see rikub nad ära!“

Lõpuks saabub õpetaja, kes on hoopis teistsugune kui Eesti joogaõpetajad. Ta ei ole vanuseta helge naine, vaid ligi kuuekümneaastane vuntsidega mees. Härra joogi on veidi pahur, mitte ei püüa käituda valgustatult. Tal on seljas naljakad vanad dressid ja ees prillid à la Savisaar.

(jätkub raamatus)

Vanglahotellist pääsedes hingame taksos rahulikult sisse-välja ja lepime oma punasilmse taksojuhiga kokku, et ta viib meid tagasi Palolemi.

„Peatume ainult korraks poe juures, võtan paar õlut,“ ütleb Priidu.

Arutame tagaistmel, et sellist värki poleks küll Goas oodanud. Samas, igal pool on ju jobusid. Juht peatub ja vehib käega õllepoe suunas. Oleme tiheda liiklusega, rahvast täis turistitänaval.

„Viis minutit!“ ütleb Priidu taksojuhile ja hüppab taksost välja.

Ta liigub inimeste vahel kiiresti edasi ja on kõigist peajagu pikem. Taksojuht aga keerab pea tahapoole, vaatab mulle otsa ja vajutab nuppu, mis paneb kõik uksed kinni.

(jätkub raamatus)

Jalutan palmide all kulgevat rada pidi viimast korda randa, kus toimub igaõhtune oleng ja elu pühitsemine. Astun liivale. Liiv on kõikjal maailmas miski, millega küll paari kuu jooksul harjun, kuid see on ka üks väheseid asju, mida ma kunagi igatsema ei jää. Liiv toas, liiv juustes, kotis, igal pool, vahet pole, kui palju põrandaid pühkida ja pead pesta. Kuid siinsed roosad päikeseloojangud merre suubuva jõe ja troopilise metsa kohal panevad mind seda unustama. Savi sellest liivast, vaata, kui ilus on! Ela, naudi elu ja lase teistel elada.

Vaatan rannakoeri ja meenub ammune reis Priidu ja Andrussiga, mille käigus jõudsime India subkontinendi tippu, Kanyakumari randa Kerala osariigis.

Istume öises rannas, joome õlut ja teeme kuukiirtes ühe supluse.

„Kurat, kus mu püksid on?“ vannub Priidu, kui rätikute juurde tagasi jõuame.

„Pole aimugi – sinu püksid, miks meie seda teadma peaks?“ vastan juukseid kuivatades.

„Kääks!“ häälitseb Andruss järsku mitte just inimkeeles ja näitab käega pimedusse.

Pimedusest vilguvad vastu rannakoerte silmad, kusjuures ühel koeral on Priidu püksid hambus.

(jätkub raamatus)